Kolmapäev, 29. september 2010

Väikekodanlusest

Väikekodanlane - see on põlastav nimetus, millega ristida enesele vastumeelt inimesi. Ühtlasi saab väikekodanlasi välja naerdes anda väärtust juurde endale kui kindlasti-mitte-väikekodanlasele.
Kahjuks ei ole keegi ära defineerinud, mis imeloom see paljukirutud väikekodanlane õieti on.

Julgeksin teha oletuse, et väikekodanlane on inimene, kes elab suhteliselt harilikku elu, kuhu kuulub tavaline peremudel (nii üksik, lahutatud, lastetu, paljulapseline kui kellega tahes kooselav käivad tänapäeval täiesti tavaliste peremudelite alla). Ilmselt on väikekodanlasel püsiv elupaik ja tõenäoliselt ei tegele üks korralik väikekodanlane millegi enesehävituslikumaga kui äärmisel juhul suitsetamine või paar laupäevaõhtust veiniklaasi-pudelit. Väikekodaniku maailm ongi väike ja sisaldab endas lihtsaid naudinguid nagu rõõm õnnestunud tööst, maitsvast kõhutäiest, hüvast rüüpest, ilusast asjast, huvitavast raamatust, tragist lapsest, kaunist laulust, mugavast kodust, toredatest sõpradest jne. Väikekodanlase kapis ei ole samuti midagi enamat kui paar tavalist, ent siiski hoolikalt varjatud luukeret.
Kui sinu elu ei vasta milleski neile parameetritele ega eksisteeri sinu elus ka neid lihtsaid väikekodanlikke rõõme, siis palju õnne! Järelikult oled...

...väikekodanlase vastand ehk ilmselt boheemlik, ennasthävitav, sealjuures aga ülimalt andekas-vaimline ja kindlasti väga ebatavaline (no igaljuhul mitte tavaline, kesse siis tavaline tahab olla?) persoon. Lühidalt võiks öelda ka boheemlane, ent see pole võibollapäris täpne.
Mulle tundub järjest kohatum,kuidas hästirõivastatud, kerges ületoitumuses inimesed, kes oma mugavates, korralikult soojaksköetud kodudes absoluutselt turvaliste tööde ja hobidega tegelevad samal ajal teisi, täpselt sama tavalisi inimesi väikekodanlasteks sõimates.
Kui on soov väikekodanluse mädasoost välja rabeleda, siis peaks alustuseks loobuma väikekodanlikest hüvedest nagu mugav kodu, stabiilne pereelu ja eeskätt muidugi regulaarne sissetulek. Neid labaseid hüvesid asendab sel juhul aga rikkalik ning valik psühhofarmakoloogilisi aineid alkoholist alustades ja kärbseseente ning süütevedelikuga lõpetades. Ning eeskätt, kui ambitsioon on hallist massist erineda, peaks tegema midagi TÕESTI ebaturvalist ja piirepurustavat. (Repliigi korras - mugavas kodus ja turvalises sõpraderingis väikekodanluse sõimamine ei ole ohtlik ega piire ületav).Lõigata endal ntx kõrv küljest, seksida oma ülenejate\alanejate sugulastega, magada olenemata aastaajast seal, kus uni sind juhtub tabama vms. Ja selle kõige juures tuleb olla sisukas, mõttetihe ja luua midagi absoluutselt originaalset ja kordumatut.
Võimalik, et väikekodanluse all peetakse silmas mõtteviisi. Sellist, mis peab õigeks elu ainult omaenda väikese maailma piirides ja halvustab kõike, mis jääb sellest väljaspoole. Kahjuks aga ei ole ma kuskil kuulnud rohkem endast erinevate halvustamist, kui end väga erilisteks, andekateks ja tarkadeks pidavate inimeste suust. Tundub, et kui väikekodanlus saab iseseisvalt päris hästi hakkama, siis "mitte-väikekodanlased" vajavad väikekodanlasi nagu kariloomad tara. Et oleks millestki üle hüpata või maha trampida.
Mina olengi väikekodanlane. Mulle meeldivad olmelised mugavused, enamvähem stabiilsed suhted ja tervislikud ning pikka iga tõotavad eluviisid. Muidugi ka need lihtsad väikesed rõõmud, mis eespool üles loetud.
See postitus on saanud tõuget ühest Elo Vee novellikogust. Elo Vee on ühe peaaegu-geniaalse,kuid paraku traagilistel ajaoludel manalateele läinud luuletaja J.V. kahtlemata andekas kirjanikust tütar. Ilmselgelt kirjeldab ta oma andeka isa värvikat ja efektset eluviisi tühise ja rumalana ning asub oma igava ja praktilise ema poolele. Olles oma boheemliku isa vastu siiski armastav ning allaheitliku ema suhtes kriitiline.
/... kes tavatseb ümbritsevaid, oma eluga toime tulla püüdvaid lihtsaid inimesi nimetada piiratuteks...?/ küsitakse ses raamatus ja seda küsin minagi.

Pühapäev, 19. september 2010

Sügis

Sügis on muutuste aeg ja ikka-jälle ka emotsionaalselt raske aeg. Ehkki ma üritan sellestki parimat võtta nagu nt. Täiesti Lastevabad nädalavahetuse-seenelkäigud (mr. Kiisi suureks õuduseks ja pahameeleks). Peaks rõõmustama laupäevahommiku üle, mil TT istub voodis ja ruigab: "Tahan kooli! Ma tahan kooli minna!!! Ei ole puhkepäev!" TT on nüüd otsustanud, et ta armastab kooli ja see on ju ometigi tore. Koolis armastatakse teda ka ning ma loodan, et see jääbki nii järgmiseks 12 aastaks.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.

Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.

Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.

Reede, 3. september 2010

Ma ei ta-ha-ha-ha!!!

On Tiia Triinu arvamus koolist, mida ta avaldab igal hommikul ja kui meelde tuleb, siis ka õhtul. Tallinna-nädal oli suvele ilusaks punktiks ja ma arvan, et lapsed ning ma isegi hindame lõbustusi palju rohkem, kui nüüd pikemalt ka millegi tõsise ja kohustuslikuga tegeleda tuleb.

Tiia Triinu klass


Koolilaps

Koolilapse õde

Kool tundub siiski jätkuvalt tore. Kuigi võiks ju norida näiteks selle kallal, miks alles 1. septembril välja tuli, et TT klass on tegelikult liitklass. Lisaks 4 esimese klassi õpilasele on neil veel 2 tegelast IV hooldusklassist. Üks fataalse progresseeruva haigusega ratastoolitüdruk ning üks liitpuudega pime laps, kellel on enneaegsusest põhjustatud ülirasked tervisehädad.
Kuna vaat et iga teine laps maarjakoolis on enneaegsena sündinu, paneb see mõtlema meditsiinieetikale, mida minu pea ei võta.
Igasugused double-ja triple-testid ning looteveeuuringud, mida rasedatele tehakse, näitavad ju ainult teatud riski puudega lapse sünniks. Keegi ei tea, kas need lapsed, keda riskinäitajate tõttu päris kaugelearenenutena aborditakse, on tegelikult haiged või terved. Ometi tehakse neid hilisaborte, mida võiks põhimõtteliselt ka planeeritud nurisünnitusteks nimetada,täiesti enesestmõistetavalt. Samal ajal hoitakse sügavalt enneaegsetena sündinud tittesid kõigi kaasaegse meditsiini vahenditega elus, kuigi enamasti on nad palju raskemalt kahjustatud ja eluvõimetumad, kui daunid või seljaajusongalised. Imelik on see meedikute loogika ja ilmaelu üldse...
Liitklassi eeliseks on vähemalt see, et neid lapsi vaadates saan ma väga hästi aru, millised õnneseened me mr. Kiisiga oleme ja millist rõõmu me TT üle ikkagi tunda võime.
3. raseduse ajal ei lasknud ma teha mingit triple-ega double-testi, seega ei tulnud looteveeuuring isegi teemaks mitte. Mõttetud uuringud. Mõnikord on ilma valikuteta lihtsam olla ja elada.