Sügis

Sügis on muutuste aeg ja ikka-jälle ka emotsionaalselt raske aeg. Ehkki ma üritan sellestki parimat võtta nagu nt. Täiesti Lastevabad nädalavahetuse-seenelkäigud (mr. Kiisi suureks õuduseks ja pahameeleks). Peaks rõõmustama laupäevahommiku üle, mil TT istub voodis ja ruigab: "Tahan kooli! Ma tahan kooli minna!!! Ei ole puhkepäev!" TT on nüüd otsustanud, et ta armastab kooli ja see on ju ometigi tore. Koolis armastatakse teda ka ning ma loodan, et see jääbki nii järgmiseks 12 aastaks.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.

Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.

Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.