Reede, 29. juuli 2011

Suvekaleidoskoop ehk purjed ja ´laager

Suvel on elu nagu värviline kaleidoskoop. Eredad muljed ja sündmused sajavad üksteise otsa, segunevad ja ajavad pea pööritama. Me oleme vabad, metsikud ja õnnelikud ning suvi võiks kesta vähemalt 12 kuud aastas.
1-15 juuli olin jälle laagris. Purjelaagrisse sattusin esmakordselt 13 aastat tagasi ja käisin laagris 5 suve järjest. TT , Pireti ja PilleRiinu sünd tekitas 8 aastase pausi. Aga isand Kiisi 10 päevane Euroopa-tuur inspireeris mindki ootamatusi tegema Tal on ju ometi õigus veeta 10 päeva ainult koos lastega, peale seda, kui oli sunnitud neist nii kaua lahus viibima?
Niisiis, ma olin laagris 10 päeva täiesti peretu, lapsed olid isaga maal vanaema juures ja ma usun, et neil oli ülimalt tore. Minul küll oli. Ehkki esimestel õhtutel nutsin salaja telgis ja tundsin end rumala tädina, kes on roninud täiesti valesse kohta.
Laagris ei olnud mul eriti tuttavaid. Minu põlvkond oli esindatud ainult 2 pahuravõitu meesterahva näol, laagriülem Valdeko on 79 ja 2 alati kiirustavat kokatädi 50 ringis. Ülejäänud poolsada laagrilist olid vanuses 7-23 ja see on tõesti huvitav kogemus, oma tavapärasest suhtlusringkonnast nii erinevate inimeste keskel oma koht leida, omaks võetud saada ja isegi mõnusalt aega veeta. Pluss veel see, et spordilaagrid ja üldse sportlaste seltskonnad on keskmisest veidi võistluslikum ja konkurentsikam keskkond. See ei olnud ihtne.
Aga ma sain hakkama, ma olen ikka veel võimeline kohanema ja inimestega suhtlema ja see on hea tunne! Üldse on kasulik mõneks ajaks oma püsisuhtlusringist eemalduda ja suhelda vahelduseks hoopis erinevate inimestega. Väikese kildkonnas tekivad inimeste vahel ikka intriigid, hõõrumised ja tülid, mõttetud asjad saavad suureks puhutud. Et mis ikka keegi kellelegi ütles, ja kuidas vaatas ja mida kõike tegi või tegemata jättis… Eemalt vaadates tundub see kõik nii tühine ja väike. Ning muidugi tuul, mis puhub pea tühjaks, lained , mis uhuvad saasta maha, päike ja järveavarus… Sest purjetamas käisin ma ka ja isegi võistlesin. Jälle, üle 8 aasta. Medali ka sain, kuigi sellega pole põhjust uhkeldada. Sest tegelikult ei purjeta ma üldsegi mitte hästi, aga mõnuga ja kirega.
Mulle on vihjatud, mitte purjetamise, vaid muude asjade kohta, justkui ei oleks mul õigus teha asju, kui ma ei tee neid hästi. Et pole nagu sobiv tegeleda harrastusega, milles sa ei ole andekas ja su tulemused on keskpärased, võib-olla et isegi küündimatud.
Ma olen tähele pannud, et inimesed, kellele on väga tähtis, kas nad ikka teevad asju piisavalt hästi (loe: paremini kui teised) ja muretsevad hirmsasti oma tulemuse, teiste hinnangu ja enda tõsiseltvõetavuse pärast, tunnevad väga harva oma tegevusest rõõmu.
Ok, mina ei ole andekas, ei purjetamises ega paljudes muudes asjades. Aga mul on and tunda oma tegevusest tõelist, pingevaba ja muretut naudingut.
Purjetamine on meditatsioon, seda tehes kaotad oma isiksuse ja saad üheks laeva, tuule ja veega. See on võimas tunne, isegi kehaliselt kogetav. Vesi ei ole enam märg ja tuul ei ole külm, vaid ise oledki tuul, vesi ja kõik muu.
13 aastat tagasi õppisin laagris sõbrapaelu punuma. Seekord aga sain selgeks pärlitest krokodilli, kala ja lille tegemise.

Isand Kiis helistas mulle igal õhtul ja esitas eleegiaid teemal „kallis naine, tule koju“. Mina aga ei andnud alla. Pireti ja Pilleriinu võtsin viimaseks 5 päevaks ikkagi enda juurde

Suvekaleidoskoop 2 ehk hüljatud lapsed

Laagrikasvatajana alustasin ma 13 aastat tagasi ja 5 suvega nägin ja õppisin palju. Toonane noor põlvkond, praegu kahekümnendates eluaastates, olid rahutud, kohati vastalised ja agressiivsed lapsukesed. Pole ime, sündisid nad ju rahutute kaheksakümnendate lõpus - üheksakümnendate algul.
Praegune noor sugupõlv aga on imestamisväärselt rahulik, vagur, hästi kasvatatud ja laitmatute kommetega. Aga oma õigusi nemad teavad ja julgevad nende eest seista. Vabaduse lapsed, kohe näha.
Selle laagrisuve eripära oli tohutu koolieelikute hulk laagris. See tekitas vastakaid tundeid ja ma ei teagi, mis seisukohta võtta.
Meie laagril, erinevalt teistest, ei ole vanusepiirangut kirjalikult määratud. Seega võib vastu võtta kasvõi imikuid- Samas – ikkagi spordilaager, kogu olemine ainult telkides, ühtegi ehitist ei ole, ümberringi sügav vesi ja ussisoo ümberringi, pilvedena sääski ja pöidlasuurusi parme. Pluss range päevakava, varahommikune äratus, pikad söögivahed, mis täiskasvanulegi raske kannatada jne. Üks mu sõber rääkis, et 9-aastaselt esmakordselt laagrisse tulles oli tema kõige pisem laps laagris. Sadas vihma, telk sai märjaks, kõik kaasavõetud riided olid märjad ja porised, söök harjumatu, kõht pidevalt tühi, külm. 15 päeva ema-isata kodust kaugel oli väikesele lapsele väga pikk aeg…
Kohe laagrisse saabudes pandi minu telgi taha üks suur telk, mida laagrirahvas hakkas muumimajaks kutsuma. Seal elasid 11-ja 9-aastane poiss ning nende pisike 6 aastane õde. Õige pea läks 11-aastane koju ja tema asemele jäeti laagrisse omapead 4-aastane vend. Nende vanem õde, 13, elas eraldi telgis ja varsti selgus, mispärast.
Esimese nädala lõpul kontrollis laagri arst telke. Lapsed, eriti väiksemad, unustavad tavaliselt oma märjad riided kuivama panna ja need lähevad telginurgas puntras hallitama, rääkimata toidukraamist, mis lapsed telki, madratsi alla või kottidesse unustavad. Muumimaja aga oli tõeline vapustus. Selgus, et kuuene ja neljane olid igal öösel alla pissinud, kuivi magamisriideid neil ammu enam ei olnud ja kogu telk haises rõvedalt. Kuidas need lapsed seal üldse magada ja olla said…?
Ühiste jõududega koristasid kasvatajad telgi ja panid madratsid-tekid kuivama. Aga pesumasinat meie laagril ei ole ja telk haises päris võikalt kuni laagri lõpuni. Nende kasvataja istus igal öösel üleval, sest 4-aastast tuli pissitada kell 00.30 ja 6-aastast kell 3.30. Laagris on ainult räpased kuivkäimlad, mida täiskasvanulgi ebamugav kasutada ja need asuvad telkidest kaugel, otsapidi metsas. Pikk ja hirmutavalt pime tee väikese lapse jaoks öösel tualetti minna. Pole ime, et neid pisikesi allapissijaid rohkemgi oli.
Seejärel jättis üks ema oma 3-aastase poja laagrisse vanema õe hoida. Õnneks küll ainult nädalavahetuseks ja see tüdruk hoidis oma venna väga hästi ära, aga siiski.
Koolieelikutel on laagris raske. Nii väikesed lapsed peaksid päeval magama. Eriti laagris, kus äratus on vara ja päev läbi rahmeldatakse värskes õhus ja vees.. Õhtuks olid põnnid hullemad kui zombied. Laagri ainuke pesemisvõimalus on telksaun, kus on suur ja raskelt käiv kuumaveekraan, millega ma isegi ennast mitu korda kõrvetanud olen. ja söömiseks välisöökla, kus tuleb, kuumad kausid käes, suuremate laste vahel tõugelda ja omale mõne viltuse ja logiseva laua taga koht välja võidelda, sellal, kui parmud-sääsed sind vihaselt purevad.
Siis jäeti üks neljane tüdruk oma rõõmsate varateismeliste tädidega. Tema murdis juba teisel päeval jalaluu ja läks koju tagasi. Õnnetusi võib muidugi igal pool juhtuda ja jalaluu võib laps murda ka lasteaias, kodus või kus iganes, aga üldisel foonil tundus see õnnetus kurjakuulutav.
Kõige patusem lapsevanem olen ma ise, sest laagri noorim laps oli PR, minu enda üheaastane. Ühe kasvataja laps oli 2 ja minu PI 5. Aga nemad olid siiski emmedega, mitte üksi. Ka üks isa oli omale aega võtnud, et 5- ja 7- aastaste poegadega 2 nädalat laagrielu nautida.
Ükshaaval võttes on väikesed lapsed laagris väga tervitatav nähtus. Sõbralik laagripere hoiab krapsaka kuuese või isegi neljase ära küll. Aga korraga oli terve laager väikesi lapsi täis ja keegi ei teadnud õieti, kes peaks mudilaste eest hoolitsema. Kasvatajad olid tulnud ikkagi laagrikasvatajateks ega tahtnud sugugi mingeid sõimetädi kohustusi täita. Seda enam, et tingimusi väikeste laste hoidmiseks ei olnud. Mänguasju, pissipotte, päevaund, pesukausse, hoidjatädisid ja turvalist ümbrust pole purjelaagris kusagilt võtta.
Viimaseks kolmeks päevaks visati laagrisse õde-venda, 7-ja 5-aastased. Vanemad kiirustasid minema ja õhtul selgus, et algav öö on lastele üldse esimene elus telgis magada.
Päeval on laagris lõbus, päikseline ja helge. Aga kes vähegi telgis maganud, see teab, kui jääkülmaks võib vastu koitu minna ja kui pime on teekond läbi öise laagri metsa WC-sse.
Need 2 õnnetut pisikest olid küll täielikus šokis ja hädas. Nad kartsid telgis magamist, välikempsu ja ujumist.
Hommikusöögist lõunani mängisid õde-venda kahekesi tuhahunnikus, lõunasöögist õhtuni aga porilombis. Võib-olla on see linnalaste jaoks tõesti haruldane ja eksootiline ajaveetmise võimalus, aga ma arvan, et nende vanemad kujutasid laagrilõbusid teisiti ette. Viimasel päeval kakas väike tüdruk, kes ilmselgelt kartis kuivkäimlas käia, ühe laagris suvitanud rikkuri telgi ette piraka junni ja sellest tuli suur pahandus.

Pilte laagrist

Sõuame järvele

Vaade tornile maalt

Ja veelt

Ilus ilm

Teenimatu autasu