reede, 14. august 2009

lisaks kujutluspiltidele







































kohal

Nüüd olen ma siis 3 tütre ema juba 3 nädalat. Ja kolmapäeval käisime nime panemas ning Pilleriin sai sünnitunnistuse ja muinasjuturaamatu. Käisime Tiigi tn. perekonnaseisuametis kogu perega, nagu meil kombeks. Piret konfiskeeris ametniku laualt kuivanud buketi ja TT ronis poriste sandaalidega aknalauale... Kõigil oli väga lõbus, ma loodan, et ka nimepanemisametnikul. Tema kõlav "Nägemiseni" ! kajab mul siiani kõrvus. Kas see on ennustus?
Sünnitamisest ma ei tahaks praegu kirjutada. Kunagi hiljem mõtlen, kas see unenäoline pärastlõuna meie kodus, regilaulu ja värviliste pilvedega taevas ikka oli päriselt tõsi või mitte.

Praegu on maailm nii väike, nii väike. Juba see on sündmus, kui aknast välja vaadates näed kolme traktorit üksteise järel mööda sõitmas. Ka see on erutav elamus, kui üritad esimest korda jälle jalga tõmmata oma raseduseelseid teksapükse. Ma kaalun nüüd ainult 59 (: D !) kilo ja tunnen end kui eeterlik haldjas, ehkki välja näen nagu teksapükstesse topitud sink. Aga veel 3 nädalat tagasi kaalusin 71 kilo, nii et mõistate mu eufooriat, eksole.
Jalutuskäik turule ning tagasi koos kuuese, kolmeaastase ja väikese kümnepäevikuga on sama adrenaliinine ettevõtmine nagu dessant Normandiasse. Ning õhtul peale kella 8 väljaminek on nagu reis Kuule...
Kas mõni austatud blogilugejatest veel mäletab, mis tunne on magada keset piimamerd?
Maailm on praegu nii väike, nii väike. Ja pehme ning lõhnab piima järele. Tal pisike punane kukal, mustad juuksed ja tumesinised silmad...