Neljapäev, 3. november 2011

Värvikas nädalavahetus ehk koduperenaise lõbustused...

Nädalavahetus oli pühendatud strippar M-arco uue muusikavideo salvestamisele. Eelmises videos  suvel ma osalesin ja sain "elu-käis-silmade-eest-läbi" elamuse. M-arco proovis ise Cadillaci juhtida, kuid ta ei tee ju siduril, piduril ja gaasil vahet. Auto möiratas ja hüppas koha pealt minema nagu tiiger, kuid peatus siiski mõni sentimeeter enne kivimüüri, kui ehmunud M jala gaasipedaalilt ära võttis. Arusaadavalt ootasin ma uue video võtteid väga ja terve nädal möödus sebides, sädelevaid  kostüüme, kasukaid ja kiiskavat butafooriat kokku otsides.
Laupäeva õhtul viisime lapsed Il-ona  poole ja õnnelikud põngerjad jäid meist maha merisigadega mängima.

M-arco oli rentinud meie väikelinna kõige kallima ja glamuursema hotelli sviidi, kuhu me oma hipikarjaga ühtaegu arglikult ja ülbelt sisse vajusime. Väga veider tunne tekkis  kogu selle kassikulla, pärsia vaipade ja seinasuuruste peeglite keskel  - nagu oleksime kamp sõnakuulmatuid talupoegi kusagil Mahtra sõjas või midagi...
MK tuli natuke hiljem, oli kohutavalt närvis, räuskas ja vingus ning loopis kaameraid ja statiive nagu ikka enne otsustavaid sündmusi.  Aga kui filmima hakkasime, tekkis eriline õhkkond. C, meie video peaosaline, muutus elavaks, säravaks ja võttis diivalikke poose, M-arcost õhkus sisemist tuld ja tantsupoisid olid nii magusad ja nunnud kui üldse olla saab. Mina koos väikese preili MJ-ga omakorda filmisime, pildistasime ja assisteerisime. Kõik oli väga lõbus, ainult MK viskus C-le ühte eriti elegantset poosi ette näidates seljakile ühe kõhuka lillevaasi otsa, mis lendas kildudeks.
M-arco oli seekord üsna rahulik ja ei diivatsenud, nagu tavaliselt. Talle meeldis, et keegi teine otsustab, vastutab, kamandab ja hoolitseb praktiliste asjade eest. Siiani on ta alati pidanud seda ise tegema. Seda enam mängis kapriisset filmistaari C, kes otsustas palju asju ise ja ei lubanud endale midagi ette kirjutada. Mina toetasin teda valjuhäälselt. MK oli stsenaariumi sisse kirjutanud palju karmima lähenemise meessoole, mis mulle ei meeldinud. Vahepeal läks asi päris pööraseks, kui ette oli nähtud šampanjasõda magamistoas. Shampust pritsis lisaks voodile ka lakke, kardinatele, seinu ja mööblit mööda laiali. Mina läksin täitsa närvi ja tantsupoisid kiljusid,  aga C naeris ja ütles, et hotellides on see täiesti ntavaline ning tegelikult võiks veel vahupeo teha, kõik toad dušiga üle lasta ja kreemikoogisõda mängida. Kui juba, siis olgu pidu nagu Hollywoodis! Jahutasin siiski C indu, Eestis on suhtumine hotellikülalistesse pisut konservatiivsem.
Võtted lõpetasime öösel kell 3, tantsupoisid läksid koju, MK ja M-arco läksid Illusiooni ja meie C-ga läksime kahekesi vanni ning jõime tühjaks järelejäänud šampusepudelid.
Kui MK ja M-arco tagasi tulid,siis pladistasime MK-ga veel natuke vannis ja vannitoa põrandal ja seejärel vajusime kõik neljakesi paljaste ja õnnelikena hiigelsuurde, säravvalgesse ja natuke šampuse järgi lõhnavasse voodisse. Jäin magama nagu kott ja aegajalt ärgates kuulsin, kuidas MK juba tuhandendat korda jutustab tüdinud publikule lugu sellest, kuidas me kokku saime, abiellusime ja nii edasi. "Ärge uskuge teda!!! Ta valetab" suutsin vahele hüüda, enne kui edasi magasin.
Hommikul tabas meid hotelli personal statiivide ja prožektorite autosse laadimiselt.
"Mida te siin filmisite?" päriti meilt kahtlustavalt.
"Ee... mul oli sünnipäev", vastas M-arco kiiresti.
 "Ega te pornofilmi ei teinud???"
"Mis te nüüd, kõik olid riides" vastasime (ja see oli üldjoontes tõsi).

Meie perel on praegu tõeline m-arcoperiood, mina kirjutasin temast artikli ja MK teeb videot. Aga eks meil on ennegi mitmesuguseid monomaaniaid olnud ja küllap tuleb edaspidigi.
Ma olen M-arco ja C-ga suhtlemise eest väga palju kriitikat ja halvustamist saanud. "Sinu vanuses, sinu positsiooniga isik peaks tuttavaid valima" ütles üks sõber mulle pilklikult. Ja paljud teised on seda tõsiselt mõista andnud.
Mulle aga annab sõprus M-arco ja C-ga väga palju. Tänu neile puutun ma kokku teistsuguste maailmatega, saan kogemusi ja satun kohtadesse, kuhu ma muidu kunagi ei satuks. Ma pole enam selles eas ja perekonnaseisus, kus saab Gambiasse või Mosambiiki vabatahtlikuks minna ja mul pole ka kombeks end üles lüüa ja sõbrannadega kusagil ööklubis hängitseda. Minuvanused naised enamasti on pühendunud käsitööle, aiandusele ja tunnevad rõõmu oma mugavates võõrastetubades veinimekutamisest ja kohvijoomisest.
Ka minu  enda igapäev  on peamiselt keetmine ja küpsetamine, kodukaunistamine, käsitöö, poti-püti- ja peenrataimed, tatised ninakesed ja pesemata piimatassid. Olen ju suure pere ema. Aga mingi sisemine rahutus ei lase mul veel end mugavasti sukavarraste ja moosipurkide vahele sisse seada.
Ma olen väga õnnelik koduperenaine. Aga samal ajal tahaksin ma näha ja kogeda ka teisi maailmu. Kas on väga suur patt elada korraga mitut elu?

Neljapäev, 20. oktoober 2011

Kelleks sa ennast õige pead???

Raamist väljuvat käitumist on mulle terve elu ette heidetud. Koolis õpetajate ja teiste laste poolt, lapsepõlvekodus sugulaste suust ja hiljem tublide inimeste ja korralike kodanike käest.
"Sa oled imelik!"
"Nii ei tehta"!
"Kui sa sellised riided selga paned, siis ükski soliidne poiss sind ei vaata"!
"Kui sa oleksid kuulus kunstnik või kirjanik, siis sul oleks õigus selline olla, aga sa pole! Käitu nagu kõik teised!"
"Peale ülikooli minekut oled sa nagu mingi... luuletaja!!!"
"Sa oled nagu mingi raamatu tegelane, mitte päris inimene"!
"Tule oma hipimaailmast välja ja hakka elama nagu normaalsed inimesed"!

Ma olen ennast normaalsete, väärikate, haritud, edasipüüdlike, töökate ja tublide inimeste maailmas alati väga halvasti tundnud. Minu õige koht ongi friikide,imelike, põlatute, vaeste, harimatute, tõrjutute ja välja naerdute seas. Miks ma peaksin tahtma kuuluda "normaalsete" maailma? Tean ju lapsest saadik,kui piiratud, arad ja kurjad need "normaalsed ja väärikad" inimesed tegelikult on.
Ning ma arvan tõesti, et igal inimesel on õigus olla nii imelik kui tahes. Ilma et selle õigustamiseks peaks endale ilmtingimata "kunstniku", "kirjaniku" või mõne muu vabandustiitli hankima. Õigus vabalt elada ja oma elust rõõmu tunda on igalühel, selleks ei pea nüüd küll kunstnik, kirjanik, luuletaja või laulja olema. Millegipärast aga on mõnedel ikka raame ja kaste vaja, et inimesi liigitada ja jaotada.
Mulle on varemgi tehtud üleskutseid käituda nagu "ametnikule kohane",näiteks kasutas seda retoorikat TT lasteaia juhataja, kes arvas, et riigiametnikule pole kohane olla ühtlasi puudega lapse ema. Puudega lapsed on asotsiaalidel. Rääkimata veel neist kordadest, kus mind on manitsetud "väärikusele", "eakohasele käitumisele" jne. Nii mind kui Mkiisi on ähvardatud "töökohta teatamisega" ja ma tean, et see on reaalne. Eestlased on pealekaebaja rahvas, nagu ajalugu on näidanud ja me kumbki pole nii kehvad inimesed, kellel vaenlasi ei oleks.
Sellepärast polnud mulle üllatuseks ka kommentaar eelmise postituse all, kus mind manitseti käituma, nagu "avaliku sektori töötajale kohane".

Unustage ära. Saagige pekki, närige muru. Ma ei kavatsegi lasta ennast mingiks krunni ja kostüümiga ametnikutädiks teha, kes on ööpäev läbi rinnahoidjani välja avaliku sektori töötaja ja näeb maailma ainult läbi ühiskondliku, juriidilise, teadusliku ja moraalse blablabla. Ma ei arva, et ma sellepärast halvem töötaja olen. Tean väga hästi, et just minu töös on sooja südant ja vaba mõtlemist vaja palju rohkem kui mingisugust totakat väärikust.
Ma olen alati ja ka praegu arvestanud võimalusega, et võin oma töökohast ilma jääda. Kas iseenda käitumise või mõne kurja inimese tõttu, kuid ma olen sellega arvestanud. Ma usun, et ka isand MK on oma töökoha kaotamisega arvestanud, aga oma õigust vabalt mõelda,ennast väljendada, elust rõõmu tunda, suhelda kellega ise tahame ja rääkida seda, mida mõtleme, ei saa me paraku ohverdada. Isegi mitte laste nimel, leivaraha pärast ega ellujäämise huvides. Vabadus on kallim kui elu.

Nii et jah, seltsimehed!!! Tuleb teatada töö juurde, partei rajoonikomiteesse ja ametiühingusse! Moraal, väärikus, head kombed ja kapitalistlik ülesehitustöö on ohus!

Reede, 7. oktoober 2011

Armastus

Mis on armastus?
Tuled hilisõhtul läbi hämaruse ja vihmasaju töölt, puruväsinud, külmetav ja näljane.
Astud sooja valgesse tuppa ja lastekari jookseb sulle kilgates vastu. Mees kallistab, annab musi ja libistab käe...eee...kuhugi allapoole.
Lükkad käe eemale ja lapsed jalust, vaarud väsinult köögi poole.
Köögi lävelt avanev vaatepilt naelutab su hetkeks paigale. Enne, kui pisarad silmi tulvavad.
KÕIK ON SÄRAVALT PUHAS!!!

ja pliidi peal aurab õhtusöök.

Teisipäev, 4. oktoober 2011

Piret ja mina.

Meie keskmine tütar Piret on väga minu moodi. Tal on oma ema välimus, iseloom, nõrkused ja tugevused, sarnane fantaasiamaailm. Kummaline on vaadata 5-aastase iseenda silmadesse ja näha, kuidas maailm kordub...
Siiski mitte päris kõik, sest oma last mõistes oskad teda ka kaitsta ja aidata.
Sellest sügisest võtsime Pireti lasteaiast ära. 2 aastat ootasime,kuna algab see paljuräägitud kohanemine ja sotsialiserumine, aga see jäigi tulemata...
Piret on väga tore laps, aga ta ei sobi suurde kollektiivi. Väikeses, 3-5 lapselises kambas oskab ta nii sõprust sõlmida kui koos mängida, aga suures kollektiivis on ikka ja ajälle Piret see, kelle kallal võimukamad ja ülbemad tüdrukud nokkima hakkavad. Igas laste (ja ma julgen öelda, et ka täiskasvanute)grupis tekib alati mingi kamp alfaemaseid, kes teavad täpselt, kuidas on õige riides käia, laulda, joonistada, tantsida jne. ja kes muidugi teevad iga asja kõigist paremini.
Pireti rühma plikad olid äärmiselt moeteadlikud noored daamid. Esimesel aastal tehti Piretile selgeks, et üks õige tüdruk ei kanna pikki pükse ja narriti "poiste" soengu pärast.
Teisel aastal ei julgenud Piret enam kleitegi selga panna. Väike viieaastane preili C, rühma kõige ülbem tüdruk, käskis kõigil "alluvatel" tüdrukutel ütelda, et Piret on inetu ning tema riided ka ja enamus tüdrukuid kuulas võimuka plika sõna.
Kuna kasvatajad probleemi ei näinud, siis soovitasime Piretil tüdrukute asemel hoopis poistega mängida ja tundub, et see sobis talle hästi.
Piretit ei huvita absoluutselt tüüpilised tüdrukutegevused nagu tantsimine,laulmine, joonistamine, käsitöö, lobisemine,sõbrannatsemine, hilbud ja ehtimine. Lasteaias aga tüdruku kuulumist poiste hulka ei soosita, seega on ta meil nüüd kodune laps.
Kokkuhoitud raha eest panime Pireti lastekunstikooli mudilaste vabaklassi. 1 tund nädalas voolimist, 2 maalimist. Piret on küll pärinud oma ema absoluutse ükskõiksuse kujutava kunsti vastu, aga lastekunstikooli naudib ta väga. Esiteks on mudilaste rühmad hästi väikesed, korraga on kohal umbes 5 last. Teiseks on õpetajad head ja kiidavad last igal juhul, ükskõik mida laps ka valmis ei plätserdaks. Kolmas ja kõige tähtsam aga on võimalus isaga tööl kaasas käia ja nautida Õpetaja Lapse elumõnusid. Sel ajal, kui Margus (mr. Kiis) õpetab hilispuberteetikutele kunstiajalugu või varateismelistele fotograafiat, hängib Piret üksi kooli peal, laseb suurtel tüdrukutel ennast nunnutada või saab õpetajate toas uusi sõpru, näiteks direktori koera. See viimane on Pireti meelest parim asi kunstikoolis.
Arvestades Pireti piiritut ja palavat armastust looduse ja loomade vastu, oleksime pidanud talle mõne muu huvikooli leidma. Midagi,mis seostuks lüpsmise, sõnnikuloopimise,heinte, märja karva haisu ja muu taolisega. Või siis midagi enesekindlust tõstvat, nagu näitering või mõni tore spordiala.
Ent waldorfpedagoogidki ütlevad, et lapsele on kasulik näha oma vanemate igapäevatööd, niisiis käib Piret isaga kaasas. Vähemalt saab ta aimu oma isa tööst, sest ema oma jääb talle küll arusaamatuks.

Reede, 29. juuli 2011

Suvekaleidoskoop ehk purjed ja ´laager

Suvel on elu nagu värviline kaleidoskoop. Eredad muljed ja sündmused sajavad üksteise otsa, segunevad ja ajavad pea pööritama. Me oleme vabad, metsikud ja õnnelikud ning suvi võiks kesta vähemalt 12 kuud aastas.
1-15 juuli olin jälle laagris. Purjelaagrisse sattusin esmakordselt 13 aastat tagasi ja käisin laagris 5 suve järjest. TT , Pireti ja PilleRiinu sünd tekitas 8 aastase pausi. Aga isand Kiisi 10 päevane Euroopa-tuur inspireeris mindki ootamatusi tegema Tal on ju ometi õigus veeta 10 päeva ainult koos lastega, peale seda, kui oli sunnitud neist nii kaua lahus viibima?
Niisiis, ma olin laagris 10 päeva täiesti peretu, lapsed olid isaga maal vanaema juures ja ma usun, et neil oli ülimalt tore. Minul küll oli. Ehkki esimestel õhtutel nutsin salaja telgis ja tundsin end rumala tädina, kes on roninud täiesti valesse kohta.
Laagris ei olnud mul eriti tuttavaid. Minu põlvkond oli esindatud ainult 2 pahuravõitu meesterahva näol, laagriülem Valdeko on 79 ja 2 alati kiirustavat kokatädi 50 ringis. Ülejäänud poolsada laagrilist olid vanuses 7-23 ja see on tõesti huvitav kogemus, oma tavapärasest suhtlusringkonnast nii erinevate inimeste keskel oma koht leida, omaks võetud saada ja isegi mõnusalt aega veeta. Pluss veel see, et spordilaagrid ja üldse sportlaste seltskonnad on keskmisest veidi võistluslikum ja konkurentsikam keskkond. See ei olnud ihtne.
Aga ma sain hakkama, ma olen ikka veel võimeline kohanema ja inimestega suhtlema ja see on hea tunne! Üldse on kasulik mõneks ajaks oma püsisuhtlusringist eemalduda ja suhelda vahelduseks hoopis erinevate inimestega. Väikese kildkonnas tekivad inimeste vahel ikka intriigid, hõõrumised ja tülid, mõttetud asjad saavad suureks puhutud. Et mis ikka keegi kellelegi ütles, ja kuidas vaatas ja mida kõike tegi või tegemata jättis… Eemalt vaadates tundub see kõik nii tühine ja väike. Ning muidugi tuul, mis puhub pea tühjaks, lained , mis uhuvad saasta maha, päike ja järveavarus… Sest purjetamas käisin ma ka ja isegi võistlesin. Jälle, üle 8 aasta. Medali ka sain, kuigi sellega pole põhjust uhkeldada. Sest tegelikult ei purjeta ma üldsegi mitte hästi, aga mõnuga ja kirega.
Mulle on vihjatud, mitte purjetamise, vaid muude asjade kohta, justkui ei oleks mul õigus teha asju, kui ma ei tee neid hästi. Et pole nagu sobiv tegeleda harrastusega, milles sa ei ole andekas ja su tulemused on keskpärased, võib-olla et isegi küündimatud.
Ma olen tähele pannud, et inimesed, kellele on väga tähtis, kas nad ikka teevad asju piisavalt hästi (loe: paremini kui teised) ja muretsevad hirmsasti oma tulemuse, teiste hinnangu ja enda tõsiseltvõetavuse pärast, tunnevad väga harva oma tegevusest rõõmu.
Ok, mina ei ole andekas, ei purjetamises ega paljudes muudes asjades. Aga mul on and tunda oma tegevusest tõelist, pingevaba ja muretut naudingut.
Purjetamine on meditatsioon, seda tehes kaotad oma isiksuse ja saad üheks laeva, tuule ja veega. See on võimas tunne, isegi kehaliselt kogetav. Vesi ei ole enam märg ja tuul ei ole külm, vaid ise oledki tuul, vesi ja kõik muu.
13 aastat tagasi õppisin laagris sõbrapaelu punuma. Seekord aga sain selgeks pärlitest krokodilli, kala ja lille tegemise.

Isand Kiis helistas mulle igal õhtul ja esitas eleegiaid teemal „kallis naine, tule koju“. Mina aga ei andnud alla. Pireti ja Pilleriinu võtsin viimaseks 5 päevaks ikkagi enda juurde

Suvekaleidoskoop 2 ehk hüljatud lapsed

Laagrikasvatajana alustasin ma 13 aastat tagasi ja 5 suvega nägin ja õppisin palju. Toonane noor põlvkond, praegu kahekümnendates eluaastates, olid rahutud, kohati vastalised ja agressiivsed lapsukesed. Pole ime, sündisid nad ju rahutute kaheksakümnendate lõpus - üheksakümnendate algul.
Praegune noor sugupõlv aga on imestamisväärselt rahulik, vagur, hästi kasvatatud ja laitmatute kommetega. Aga oma õigusi nemad teavad ja julgevad nende eest seista. Vabaduse lapsed, kohe näha.
Selle laagrisuve eripära oli tohutu koolieelikute hulk laagris. See tekitas vastakaid tundeid ja ma ei teagi, mis seisukohta võtta.
Meie laagril, erinevalt teistest, ei ole vanusepiirangut kirjalikult määratud. Seega võib vastu võtta kasvõi imikuid- Samas – ikkagi spordilaager, kogu olemine ainult telkides, ühtegi ehitist ei ole, ümberringi sügav vesi ja ussisoo ümberringi, pilvedena sääski ja pöidlasuurusi parme. Pluss range päevakava, varahommikune äratus, pikad söögivahed, mis täiskasvanulegi raske kannatada jne. Üks mu sõber rääkis, et 9-aastaselt esmakordselt laagrisse tulles oli tema kõige pisem laps laagris. Sadas vihma, telk sai märjaks, kõik kaasavõetud riided olid märjad ja porised, söök harjumatu, kõht pidevalt tühi, külm. 15 päeva ema-isata kodust kaugel oli väikesele lapsele väga pikk aeg…
Kohe laagrisse saabudes pandi minu telgi taha üks suur telk, mida laagrirahvas hakkas muumimajaks kutsuma. Seal elasid 11-ja 9-aastane poiss ning nende pisike 6 aastane õde. Õige pea läks 11-aastane koju ja tema asemele jäeti laagrisse omapead 4-aastane vend. Nende vanem õde, 13, elas eraldi telgis ja varsti selgus, mispärast.
Esimese nädala lõpul kontrollis laagri arst telke. Lapsed, eriti väiksemad, unustavad tavaliselt oma märjad riided kuivama panna ja need lähevad telginurgas puntras hallitama, rääkimata toidukraamist, mis lapsed telki, madratsi alla või kottidesse unustavad. Muumimaja aga oli tõeline vapustus. Selgus, et kuuene ja neljane olid igal öösel alla pissinud, kuivi magamisriideid neil ammu enam ei olnud ja kogu telk haises rõvedalt. Kuidas need lapsed seal üldse magada ja olla said…?
Ühiste jõududega koristasid kasvatajad telgi ja panid madratsid-tekid kuivama. Aga pesumasinat meie laagril ei ole ja telk haises päris võikalt kuni laagri lõpuni. Nende kasvataja istus igal öösel üleval, sest 4-aastast tuli pissitada kell 00.30 ja 6-aastast kell 3.30. Laagris on ainult räpased kuivkäimlad, mida täiskasvanulgi ebamugav kasutada ja need asuvad telkidest kaugel, otsapidi metsas. Pikk ja hirmutavalt pime tee väikese lapse jaoks öösel tualetti minna. Pole ime, et neid pisikesi allapissijaid rohkemgi oli.
Seejärel jättis üks ema oma 3-aastase poja laagrisse vanema õe hoida. Õnneks küll ainult nädalavahetuseks ja see tüdruk hoidis oma venna väga hästi ära, aga siiski.
Koolieelikutel on laagris raske. Nii väikesed lapsed peaksid päeval magama. Eriti laagris, kus äratus on vara ja päev läbi rahmeldatakse värskes õhus ja vees.. Õhtuks olid põnnid hullemad kui zombied. Laagri ainuke pesemisvõimalus on telksaun, kus on suur ja raskelt käiv kuumaveekraan, millega ma isegi ennast mitu korda kõrvetanud olen. ja söömiseks välisöökla, kus tuleb, kuumad kausid käes, suuremate laste vahel tõugelda ja omale mõne viltuse ja logiseva laua taga koht välja võidelda, sellal, kui parmud-sääsed sind vihaselt purevad.
Siis jäeti üks neljane tüdruk oma rõõmsate varateismeliste tädidega. Tema murdis juba teisel päeval jalaluu ja läks koju tagasi. Õnnetusi võib muidugi igal pool juhtuda ja jalaluu võib laps murda ka lasteaias, kodus või kus iganes, aga üldisel foonil tundus see õnnetus kurjakuulutav.
Kõige patusem lapsevanem olen ma ise, sest laagri noorim laps oli PR, minu enda üheaastane. Ühe kasvataja laps oli 2 ja minu PI 5. Aga nemad olid siiski emmedega, mitte üksi. Ka üks isa oli omale aega võtnud, et 5- ja 7- aastaste poegadega 2 nädalat laagrielu nautida.
Ükshaaval võttes on väikesed lapsed laagris väga tervitatav nähtus. Sõbralik laagripere hoiab krapsaka kuuese või isegi neljase ära küll. Aga korraga oli terve laager väikesi lapsi täis ja keegi ei teadnud õieti, kes peaks mudilaste eest hoolitsema. Kasvatajad olid tulnud ikkagi laagrikasvatajateks ega tahtnud sugugi mingeid sõimetädi kohustusi täita. Seda enam, et tingimusi väikeste laste hoidmiseks ei olnud. Mänguasju, pissipotte, päevaund, pesukausse, hoidjatädisid ja turvalist ümbrust pole purjelaagris kusagilt võtta.
Viimaseks kolmeks päevaks visati laagrisse õde-venda, 7-ja 5-aastased. Vanemad kiirustasid minema ja õhtul selgus, et algav öö on lastele üldse esimene elus telgis magada.
Päeval on laagris lõbus, päikseline ja helge. Aga kes vähegi telgis maganud, see teab, kui jääkülmaks võib vastu koitu minna ja kui pime on teekond läbi öise laagri metsa WC-sse.
Need 2 õnnetut pisikest olid küll täielikus šokis ja hädas. Nad kartsid telgis magamist, välikempsu ja ujumist.
Hommikusöögist lõunani mängisid õde-venda kahekesi tuhahunnikus, lõunasöögist õhtuni aga porilombis. Võib-olla on see linnalaste jaoks tõesti haruldane ja eksootiline ajaveetmise võimalus, aga ma arvan, et nende vanemad kujutasid laagrilõbusid teisiti ette. Viimasel päeval kakas väike tüdruk, kes ilmselgelt kartis kuivkäimlas käia, ühe laagris suvitanud rikkuri telgi ette piraka junni ja sellest tuli suur pahandus.

Pilte laagrist

Sõuame järvele

Vaade tornile maalt

Ja veelt

Ilus ilm

Teenimatu autasu

Teisipäev, 21. juuni 2011

19-21 juuni

Pühapäeval käisime Rita, Kauri ja Kaarliga Botaanikaaias. Sadas vihma ja me läksime palmihoonesse, et papagoisid ja kilpkonni vaadata. Lapsed ronisid nagu ahvikari mööda ohtlikke kitsaid treppe ja laealuseid. Kõik kohad olid täis rohmakates pottides kastmisveest lubjatriibulisi hatuseid taimi. Äkki köitis mu tähelepanu üks väheldane rääbakas põõsas. "Mimoos" teatas silt taime kõrval lakooniliselt. Mimoos-mimoos... see meenutab mulle lapsepõlves loetud dzungliraamatuid, oot mida see mimoos tegigi???
Lapsed kükitasid vähemalt tund aega mimoosi ees ja torkisid teda õrnalt näpuga. Nad ei jätnud enne, kui viimanegi mimoosi siidistest narmalistest lehekodaratest oli korda saatnud väikese ime, mille vaatamisest me keegi ei tüdinenud. Mimoos nimelt tõmbab oma lehed kokku, kui neid katsuda. Ehkki Piret väitis, et mimoos üritas teda paitada.
Esmaspäeval tuli käia Moonika tütre Joanna põhikooli lõpupeol, mis kestis terve päeva.Nägin paljusid, keda tavaliselt ei näe.
Täna kella 2 paiku jõudis isand Kiis lõpuks Euroopast koju. Oi seda õnne ja laste rõõmukisa! Reisikottidest, mustade sokkide, õunasüdamete,vettinud paberite ja saiapuru vahelt hakkasid välja tulema suured pungil kommikotid, hellalt paberisse pakitud ehted (mulle ja Viivele, armastusega) mänguasjad ja suveniirid. Natukese aja pärast oli korter täis värvilisi kommipabereid ja veel värvilisemaid muuseumivoldikuid,kunstikatalooge ja võõramaiseid pornoajakirju.
Peale lühikest, aga värvikat taaskohtumise tähistamist kadus isand Kiis linna peale asju ajama. Lapsed läksid õue, et oma uute mänguasjadega naabrilaste ees eputada. T helistas ja A käis läbi.

Pühapäev, 19. juuni 2011

13-19 juuni

Isand Kiis sõitis esmaspäeva öösel Euroopasse kunstiväärtusi nautima. Selle asemel, et nautida vabadust ja vallalisust, sõitsin lastega ema juurde maale, tütrekohuseid täitma.
Maal oli kohutavalt igav. Seal on metsikutes kogustes ajakirju Kroonika, Naised ja Naisteleht, 3 päeva järjest lugesin neid. Sellest saab mingi imeliku räpase kaifi, nagu sööks 3 päeva järjest rämpstoitu, aeleks voodis ega käiks duši all.
Minu lemmik ja ühtlasi kõige sürrim on Naised. Selle peatoimetaja on Inga Raitar, põhistaar Kati(Saara)(Murutar)Vatmann ja psühholoog Mart Laisk. Õpetatakse, kuidas köögilaual seksida, nii et toas koolitükke tegevad lapsed häiritud ei saaks, munarestist ehtekarbi meisterdamist, räägitakse staaride toidueelistustest ja õnnetu saatusega inimestest.
Neljapäevaks sain koju tagasi. Päeva ülesanne oli lilletada ülikooli lõpetamise puhul üht noort sugulast. Ülesannet raskendas asjaolu, et lähikontaktid mainitud sugulasega jäid peamiselt aega, mil ta oli 5-6 aastane. Pealegi on ülikooli lõpetajatel kombeks maskeerida end meikapi, soengu ja tualetiga, mis muudab kõige normaalsemadki tütarlapsed mammideks, bitchideks või Oscari nominentideks.
Õnneks leidsin rahvasummas õnnitletava vanemad ja hiljem selgus minu suureks kergenduseks, et ka õnnitletav polnud oluliselt muutunud. Juba 5-aastaselt oli ta silmapaistvalt ilus ja tark.
Reedel käisin strippar Marcoga Cadillaciga sõitmas. Teel koju nägin rebast.

Nädalalõpus oli meil pidevalt maja täis lapskülalisi, õues käis veesõda ja ma küpsetasin umbes 100 vahvlit.
Sellised päevad, kus käratsev lastekari jookseb poriste jalgade põntsudes toa ja õue vahet, mina saan küpsetada sadu vahvleid ja pannkooke ning keegi on köögiakna klaasid vorstiviiludega ära ehtinud, on minu jaoks absoluutselt perfektsed. Neil hetkedel ma tunnen,et elu on täiuslik.

Laupäev, 11. juuni 2011

Mees ja Naine Pärnus

On filmiblogid ja raamatuarvustuse-blogid. On tehnikablogid, kokablogid titeblogid ja aiandusblogid. Rääkimata veel fotoblogidest, seksiblogidest, koduperenaise-blogidest ja vingumisblogidest.
Minu ajaveebis on kõik need stiilid esindatud vähemalt ühe sissekandega, aga täna teeme vahelduseks kultuuriblogi.
Niisiis, käisime Pärnus, et M ja T saaksid oma taiese järjekordsele Mees ja Naine näitusele üles panna.
Algaja kultuuriajakirjanikuna ma küll peast ei tea, mitmes Mees ja Naine näitus see oli, aga viimased 10 aastat olen seda igal suvel vaatamas käinud.
Esimest korda käisin MeesNaine näitusel Morgiega. Mina olin mr. Kiisiga juba tuttav, ent me mõlemad Morgiega olime veel täiesti vallalised ja Kaarna mees, kes oli ka alles lõbus poiss, viis tibid Pärnusse tuuritama. Tema käis Sunsetis ja rannas, meie käisime kunstinäitusel. Väga lõbus pärnuskäik oli.
Järgmisel suvel olime Mr. Kiisiga armunud tudengipaar ja hääletasime mööda Eestit ringi. Pärnusse jõudes olid mu jalad hirmus valusad, niisiis külitasin oimetult näitusesaali põrandal maas ja kuulasin, kuidas Mark Soosaar intervjueeris Amandus Adamsoni tütart.
Kahe aasta pärast olin rase, ootasin oma esimest last ja igasugune moodne kunst ajas mind oksele. Ka Mees ja Naine näitus...
Neljandal aastal oli meil kõhukotis kaasas 6-kuune Tiia Triin ja saabusime esmakordselt OMA AUTOGA.
Noh ja edasi olid aastad Mees& Naise ning titega, rasedana ja titega, kahe titega, rasedana ja kahe lapsega ning seekord saabusime Soosaare valdustesse hinnalise moodsa kunsti keskele juba rekordilise kolmese põnnikarjaga.
Rasedana ja 2 titega aastal 2009


Olin Tartus juba mitu nädalat kunstiteose sünnitusvalusid kannatama pidanud, mis avaldusid mr. Kiisi depressioonis, viha-ja pahurusehoogudes, isand T järjest sapisemaks minevates märkustes ja üleüldises segaduses. Natuke sain ise ka ämmaemandaks olla, nt. see, et paljas 8 meetri kõrgune naine on justnimelt Pamela Anderson ja siis see sussiks maskeeritud rasedustest on minu väljamõeldud... aga pole siin midagi eputada. Kui Keenius ja Korüfee koos tegutsema asuvad, on ülejäänud maailmal targem vait olla ja mitte segada.
Niisiis, Keenius ja Korüfee maalisid kahepeale valmis kahekorruselise maja kõrguse alasti Pamela Andersoni, kes oli välja venitatud ja roosa nagu tissidega vihmauss, varastasid Lastekunstikooli meesmannekeeni ja ostsid odava, ent töökorras fööni ning suure lastebasseini, mille ma loodan järgmiseks suveks enda tarbeks pihta panna.
Pärnus läksid nad kohe tülli kuraator Soosaarega, kuid peale pikemat jonnimist, hüsteeriat ja demonstratiivset mossitamist (miks mõned inimesed arvavad, et kunstimaailm on helge ja rahumeelne võrreldes ülejäänud maailmaga ning kunstnikud õilsamad ja suuremeelsemad muudest inimolenditest? Minu kogemused kinnitavad, et ei ole riiakamaid, egoistlikumaid ja lapsikumaid tegelasi, kui kunstnikud, vähemalt näituse ülespaneku ajal) soostusid oma teose panema üles Chaplini Keskuse välisseinale, et see kõrguks Pärnu kohal nagu seksisümbolile kohane. Minu meelest väga hea koht,teos on nüüd kogu näituse sümboliks ja Soosaar ei ole mitte rumal mees.
Kui ajakirjanikud avamisel meie kangelaste ümber kobardusid ja fotoaparaadid plõksuma hakkasid, muutusid seni sülekoertena närvilised ja riiakad Keenius, Korüfee ja Kuraator äkki rahulikeks, leebeteks ja vennalikeks. Helge meeleolu nakatas kõiki ja meie lapsed said rahus banketilauda rüüstata.
Praegu räägitakse nii palju sellest, kuidas kultuuriüritustele EI TOHI lapsi kaasa võtta, sest et nad segavad normaalseid (lastetuid) inimesi. Meie kasvatamatud jõnglased käitusid minu arvates küll päris hästi, ehkki neil tuli kultuuritemplis, kallite taieste keske veeta 2 päeva.
Lapsed mängisid õues, jooksid ümber Chaplini keskuse, vaatasid mööda põrandaid ja seinaääri vedelevaid pilte, aga EI KATSUNUD neid, istusid toolidel, mis, nagu hiljem selgus, olid ühe Treimani külast pärit naivisti valmistatud eksponaadid, aga naivistil paistnud selle vastu midagi olevat...
Ja Piret röögatas keset Soosaare avamiskõnet kõva häälega: "LOLLAKAS!!!", aga see tuli ainult sellest, et Pilleriin teda parajasti käsivarrest hammustas.
Näh, kultuurist pidin ju hoopiski kirjutama! Et millised teosed väljas olid ja mis tundeid need tekitasid ja millise diskursuse või paradigmaga üks või teine teos haakub ja mida see kõik metatasandil tähendada võiks...
Aga tõlgendused ongi jama. Minge parem ise vaatama! Ja lapsed võtke kaasa.

Kolmapäev, 25. mai 2011

Minu kodu

Oma kodu on eestlaste jaoks üks väga tähtis asi. Tähtsam, kui abikaasa ja lapsed. Abikaasa ja lapsed võivad olla või mitte, aga kodu peab igaühel  olema.
Valusaid koduideaale on kahte sorti. Esiteks kuldne, kuid kuid traagiliselt kaotatud  Lapsepõlve Kodu, kus rukkiväli heljus lagendikul ja kuusik kohas mäenõlva peal ja kasteheinas põlvini... ja nii edasi. See on kodu, mida eluaeg igatsetakse, aga kuhu (erinevate traagiliste asjaolude tõttu) kunagi tagasi ei saa.
Teiseks valusaks ideaaliks on Unelmate Kodu.
Paljudel on juba väga noorest east saadik detailideni kindel ettekujutus, milline see Õige Kodu peab olema (oma maja, koer, järveäär,kamin, punane katus jne). Keskmise eestlase Unistuste Kodu on teadagi paksus metsas merekaldal, mitte kaugel kesklinnast asuv hubane kolmekorruseline ühepereelamu.
Ent mu postituse pealkirjaks oli siiski Minu Kodu, mitte Oma Kodu. Misasja on siin vaja teiste unistuste kallal näksida, ah?
Mul on imelik võime tunda ennast peaaegu igal pool kodus.
Otepää, Setumaa, Ida-Viru, Kalamaja, Tori, Kuremaa, Praaga, Võrtsjärv, Viljandi  ja veel lugematu arv kohti - ning alati sama tunne. Esimesest pilgust olen leidnud oma puud, kivid, lagendikud, tänavad ja nurgatagused. Tean, mis seal on toimunud ja kuidas elatud enne minu tulekut.  Kuulnud vere häält, mis ütleb - siin, selles maapinnas on sinu juured.
Välismaal olen ma käinud vähe, aga alati  tundnud, et võiksin seal elada, kohaneda, assimileeruda. Mõelda kohalikus keeles kohalikke mõtteid. Võiksin olla iseteadlik sakslanna kusagil Hamburgis, malbe rootslanna, kes elab Stockholmis mõnel tuulisel mereäärsel tänaval või hoopis hispaanlanna, terve elu päikeses. Isegi venelane kusagil Pihkvamaa porises külas. .
Kuni 18 eluaastani oli minu unistuste koduks mu lapsepõlvekodu. Sellest ilma jäämine oli valus. Olen nutnud, neednud, palvetanud ja leinanud oma lapsepõlvekodu kaotuse pärast, aga alles  sellest loobumine  tõi mind päriselt koju.
Kodu on seal, kus on rahu ja armastus. Kõlagu pealegi triviaalselt, aga see on  asja tuum. Kodu asub südames (ajus, veres ja luuüdis, kui teile nii rohkem meeldib), mitte kusagil väljaspool.
Hääkene küll, ma olen imelik inimene. Võimalik, et minu nõuded Oma Kodu suhtes on palju madalamad, kui muudel inimestel. Paljudele  on kodu staatusesümbol, eneseteostus , ülim eesmärk. See meenub aegajalt, kui mõni kolleeg jälle varjamatu põlguse või pilkega venitab: "Jää-änese tänav, nojah..." või küllatulnud lapsepõlvesõbranna lausub rõhutatult: "kena väike kodu..."
Ma ei pane hinnanguid pahaks. Nemad ju ei tea, kui tore on elada Jänese tänaval ja võibolla nad ei näe, et rahu ja armastus mahuvad meile vaatamata väiksusest kenasti ära.
Aga teiselt poolt, mida tean oma kodu igatsusest mina, saatusesthellitatu, kellel on alates 19 eluaastast olnud  OMA korter, olgugi et väike ja vilets.
Mõned nõuded oma kodule on muidugi mulgi. Elementaarne turvalisus,nii et sa oma elu pärast kartma ei pea. Et naabrid ja kodakondsed oleksid talutavad inimesed. Mugavused, näiteks vettpidav katus ja joogivesi läheduses. Natuke privaatsust ja võimalust üksi olla.
Aga kõige olulisemad on rahu ja armastus. Mina ju tean ja olen kogenud, kui sõnulseletamatult võigas tunne võib olla mõnes  looduskaunis, hästi sisustatud, puhtas  ja värskelt remonditud paigas. Sellises, kus inimsuhted on korrast ära. Ja kui soe ning kodune võib olla mõni räpane, inimesi täistuubitud vaene ja armetu koht.
Mõne asjaga võiks mulgi siin elus vedada. Permanentse ja kroonilise  kodutundega näiteks. Aga kõigile kaotatud, unistatud ja igatsetud kodudele olgu  see laul.


Neljapäev, 5. mai 2011

Võhandu 2011, esimene osa

Kevade kõrghetk on nüüd möödas. Maratoni eel ja ajal oli hull eufooria peal, adrenaliini veres rohkem kui vett. Maratonile järgnevatel päevadel aga imelikult tuim ja tühi olek. Lihased ei valutanud,ville polnud peos, aga vaim oli kummaliselt roidunud ja udune, nagu oleks osa minust ikka veel kusagil Võhandu jõel ega tahakski koju tulla.
Võrru jõudsime reede õhtul pimedas. Tanel, võimekas nagu ta on, oli meile korraldanud pehme maandumise Nelsoni-omade laagriplatsil, kus saime oma kummipaadid täis pumbata ja stardivalmis jätta. Nelsoni mehed tulid õrnadele naisterahvastele appi, pumpasid paadi täis, varustasid meid aerude ja kuhja sõudmisalaste nõuannetega ning said meie üle kõvasti nalja visata.
Öö oli rahutu, sest mind tabas stardieelne kõhuhaigus. Tiinat-Ritat aga kaanisid äsjaleitud jutukate sõpradega viskipudeli tilgatumaks. Jäin magama, kõrvus kumisemas üks vana laul "Koidab, koidab see päev mida viimsena näen...
"
Selline tunne oligi hommikul kell 7 kergelt värisevate jäsemetega starti tuterdades.
Varahommik oli imekaunis ja pinge viimseni üleval. Õnneks saime kähku jõele ja edasi läks lõbusalt, aga siis saime üksteise peale vihaseks. Me ei olnud varem kordagi koossõudmist harjutanud ja paat vänderdas ühest jõeservast teise nagu pime hobune. Õnneks meenus mulle, kuidas onu mind lapsena õpetas aerulabaga tüürima. Trikk mõjus ja olukord oli päästetud.
Võhandu-äärsete majaomanike jaoks on maratonipäev umbes sama, nagu raamatus "Lotte reis lõunamaale" rändlindude päev. Inimesed olid kogunenud õuedele, kohvitassid pihus, mõned katnud isegi hommikusöögilaua otse jõe kaldale. Rahvas hõikus ja lehvitas, üks väike tüdruk istus paadisillal, lambatall süles.
Kõigepealt jõudsid meile järele ja möödusid kajakid, siis kanuud. Hiigelsuured, 8-10 kohalised raftid liikusid aeglaselt nagu merilehmad, sest nende peal olevad seltskonnad pöörasid rohkem tähelepanu vedelkütuse sissekallamisele, kui sõudmisele.
Ma tean, et olen imelik, aga ikkagi ei saa ma joomaseltskonna ja tankisuuruse kummipaadiga maratoniletulekust aru. Mis mõte on maksta 40 euri stardimaksu per kärss, teist samapalju paadi ja varustuse rendi eest, pluss veel tont teab kust kohale ja tagasisõit, pluss saateauto kulud. Lihtsalt selleks, et veeta üks ilus kevadpäev juues ja lämisedes. Maraton on kõigest aksessuaar, kaunistamaks viinavõttu,sest sõit katkestatakse kohe, kui pimedaks läheb, külm hakkab, alko lõppeb ja enam nii lõbus pole.
Raftidest lõpetas 7 paati, kus ilmselt rohkem sõuti ja vähem joodi,aga katkestajaid oli 13. Enamik katkestas viimases või eelviimases kontrollpunktis (nagu meiegi), kust finishini sõudmine tähenanuks üksnes paaritunnist lisapingutust. Ometi peaks
6-10kesi sõudmine olema palju lihtsam, kui meil 3kesi või Kiisil üksi.
Kahju, et ükski naiste kummipaatkond ka sel aastal finishisse ei jõudnud. Peale meie kolmiku oli veel kaks kuuepealist naistekampa. Ühed juba möödunud aastast tuttavad pagariemandad valgete mütside ja Eesti Pagari logodega ning paaditäis lõbusaid patsidega plikasid, kelle ma omas mõttes võistkond Kloostrikooliks ristisin. Mõlemad katkestasid viimases-eelviimases kontrollpunktis.
Naisi osaleb maratonil üldse vähe, lõpetab veelgi vähem. Kui lõpuks mõnel naispaatkonnal õnnestuks kummipaadiga, ükskõik mitmekohalisega, lõppu jõuda, on see suur saavutus. Võibolla peaksin järgmisel aastal ikkagi 6-kohalise laeva hankima ja mehitama, vabandust, naistama?

Võhandu 2011, keskmine osa

Tegelikult on MH-l õigus, kui ta ütles, et maraton on nagu meditatsioon ja tegelikult võiks need 100 km üksi läbi sõuda, sealjuures paastudes ja vaikides. Selle ajaga jõuaks kogu oma elu läbi mõelda ja olulistele küsimustele vastused leida. Mina igaljuhul tegin maratoni läbides enda kohta mitu olulist avastust.
Nüüd ma tean, miks mul on keeruline olla grupi liige ja miks ma lähen nii sageli tülli teiste inimestega,eriti aga võimukate naistega. Ma ei suuda liidritele alluda; aga samas ei suuda ma ka ise liider olla. Ma võin inimesi kaasa haarata ja liikuma panna, aga kriitilistes olukordades annan ma väga hea meelega tüüri kellegi teise kätte. Ühesõnaga, olen Algataja, aga mitte Juht. Süüde, mitte Rool. Ja parem ongi, ma ei talu kamandamist ja ei taha ise ka kamandada.
Oli ka põhjust mõelda, kui palju on minu ümber tugevaid ja võimekaid naisi, kes teavad, oskavad ja teevad absoluutselt kõike Väga Hästi. Igaljuhul õigemini kui kõik teised. Igaljuhul paremini, kui mehed. Üldjuhul on sellise naise esimene mees olnud laisk ja küündimatu, teine mees saamatu ja tossike ning pojad, kui neid juhtub olema, on kah isade moodi toslemid. Ma ei imesta enam, miks nii paljud mehed (ja mitte ainult mehed)lahkuvad, põgenevad, järjest väiksemaks ja vaiksemaks muutuvad. Kui mees ei lahkugi päriselt, tema füüsiline keha jääb kohale, siis vaim põgeneb ometi. Viinapudelisse, arvutisse, hobidesse, ajalehe taha, teleka ette... Tegema midagi, millega tõeliselt hakkama saad.
Kuna Proua Väejuht nr. 1 on minu ema, siis tean lapsest peale, mis tunne tuleb, kui sa ühtegi asjaga korralikult hakkama ei saa. Proua Generalissimuse jaoks ei tee sa kunagi piisavalt kiiresti, piisavalt korralikult, piisavalt õigesti... Lakkamatu õpetamine muudabki jalad aeglasemaks, näpud kohmakamaks,meele töntsimaks, käest kukuvad aerud, nõud ja kõik muu. Naisgeneralissimustel ei maksa imestada, kui nad ühel hetkel ilmasambaks on saanud ja oma perfektseid oskusi üksi rakendada võivad. "Kui mina ei tee, siis ei tee keegi" on isetäituv ennustus.

Kolmapäev, 4. mai 2011

Võhandu 1011, kolmas osa

Vaatamata võimuvõitlusele oli meil siiski kaunis hommikupoolik jõel ja sõuda ei olnud sugugi raske. Jõekaldad olid kevadiselt helerohelised, täis ülaseid, paiselehti ja sinililli. Maraton on oluliselt kergem, kui sünnitamine ja päris kindlasti kergem, kui ühe keskmise pereema argipäev. Igaüks, kel on pere, majapidamine ja väikesi lapsi, peaks paar korda aastas saama stardimaksuvabastuse ja mõnel maratonil käima, et puhata ja hinge tõmmata.
Lõunaks jõudsime Leevile ja sealt algab Võhandu kõige põnevam osa, täis kärestikke ja veskitamme. Möödunud aastal ma seda ei teadnud ja me sõitsime selle läbi, paadis üheksakuune Pilleriin ja kuuene Kaur. Oli see vast sõit; ja seekord kihutasime veelgi uljamalt kuni mr. Kiisi kurikuulsa crashini Viiral.
Päästeoperatsiooni käigus leidsime jõest lisaks omaenda asjadele veel ühe Karumsi sokolaadi, täitsa uued oranzid kindad ja jõe kaardi. Nimelt oli paisu all üks seline imelik koht, kus jõgi vastuvoolu tõmbab. Kosk tuleb alla ja jõgi voolab talle vastu ning sinna oli kogunenud kõiksugu asju. Mida kõike sealt küll leida võiks? Kaldal kuivatas oma riideid blaseerunud ilmega lätlastepaar, kes olid oma kajakiga just enne Margust ümber käinud. Viira veskipais on salakaval.
Sõudsime edasi ja natukese aja pärast murdus aer. Randusime ühes taluõues ja kohale tormas vissis näoga proua, kes kukkus seletama, et see on nende õu ja maale astuda ei tohi, sest et see on eravaldus ja me sõtkuvat kalda ära.
Kallasraja seadus on ilmselt kõige enam rikutud seadus Eestis, aga seda ma prouale seletama ei hakanud. Selle asemel hakkasin Ritale ja Tiinale võimalikult valju häälega jutustama oma lapsepõlvest Peipsi ääres. Kuidas meie õuest iga päev käis läbi inimesi,kes küsisid nööri, lauajuppi, kirvest, labidat vihmausside kaevamiseks, purki nendesamade vihmausside paigutamiseks, leiba, soola ja tikke... Vahel tuli mõni kalur välja tõmmata jääaugust, vahel kummuliläinud paadist. Rannaäärne elu, nii peabki, mõistate.
Mr. Kiis vaatas kriiskavale prouale täiesti tuima näoga otsa ja küsis "Vabandage, kas teil teipi ja kääre on"? Proua vakatas ja tatsas ammulisui nõutud asju tooma.
Sedaaegu, kui meie vihase eraomanikuga võitlesime, tegutses jõe teisel kaldal, vastasasuvas talus meie saatemeeskond, ehk Rita kasuisa Tõnis. Tõnis on küll juba 60-aastane sarmikas hõbejuusne vanahärra, kelle kõrvakuulmine ja jalad on juba tiba töntsivõitu. Aga tema silmadest vaatavad ikka veel vastu piisonipull ja Casanova ning muidugi loovutas vastaskalda taluperenaine talle silmapilk oma parima kõplavarre, tugeva ja rauast otsaga. Vaat selline peab olema üks õige jõeäärne taluemand, pealegi olid ta enda pojapojad kah maratonil. Tõnis tormas võidukalt kõplavarrega vehkides jõe äärde nagu noor põder ja mina tõin selle paadiga meie kaldale.
Mr. Kiis kõplas ja meie sõudsime edasi, aga vaatamata kõigile pingutustele lõppes maraton meie jaoks ikkagi Leevakul, kõigest 23 km enne lõppu. Rita ja Tiina olid varjamatult rõõmsad ja kepsutasid supikatla manu. Seal oli hulk teisi katkestajaid, nii eesti, vene kui läti soost ilusaid meesaerutajaid, kellega üheskoos sai jahtunud hernesuppi lürpida, viina peale visata ja vastastikku oma seiklustega kelkida. Mina jäin Leevaku tammile Margust lohutama ja olgem ausad, ma olin nii väsinud, et poleks jõudnud enam meetritki sõuda. Küllap mõistis seda ka Margus ja leppis katkestamisega üllatavalt ruttu.

Kolmapäev, 20. aprill 2011

Mida lähemale jõuab 30. aprill, seda enam õnnelik ja elevil on Margus. Mina seevastu muutun iga päevaga järjest vaiksemaks ning süngemaks. Kus küll oli mu mõistus, kui registreerusin osalema
Võhandu Maratonil??? Miks ma arvasin, et suudan maha aerutada 100 kilomeetrit 24 tunni jooksul? Seda olenemata ilmast, iseenda olematust füüsilisest vormist ja kummipaatide iseärasustest?
Oleme viimasel ajal kõvasti trenni teinud ja kõigist soovkujutelmadest hoolimata ei saa ma enam ignoreeride fakti, et sõua kuidas tahad, kummipaat EI LIIGU kiiremini, kui 5 km. tunnis. Ehkki mulle meeldib paadiga sõita, pole ma päris kindel, et see on meeldiv 24 tundi järjest...
Ehkki kindlasti on see lõbus, vähemalt kohati.
Ma olen märganud, et kui mul õnnestub mõelda ENNE tegutsemist, olen ma üllatavalt edukas. Nojah, aga see maraton on nüüd jälle üks "tehtud-mõeldud" ettevõtmisi minu elus...
Ent igal inimesel, ka pealtnäha andetul, on mõni eriline anne. Minu puhul on selleks oskus leida kaaslasteks tugevaid naisi. Maratonile läheb Margus soolosõitjana ühemehepaadis, mina aga olen paadikaaslasteks valinud Rita ja Tiina. Rita võttis talvel osa Haanja, Alutaguse ja Tallinna suusamaratonidest ning oleks võtnud Tartu omastki, kui poleks kopsupõletikku jäänud. Tiina aga on rohkem valküür kui luust ja lihast naine ja kui meil õnnestub ta kainena starti toimetada, siis toimetab tema meid omakorda kindla peale finishisse. Minu kui füüsiliselt nõrgima ülesandeks jääb naiskonna moraali ja vaimujõu kõrgel hoidmine.
Vaatamata sellele, et ma väga armastan oma lapsi ja tahan nendega 24/7 koos olla, tundub võimalus veeta 24 tundi ilma Pille Riinuta nagu parim puhkus, isegi kui see tähendab ööpäeva läbimärjana külmas jõevees, lakkamatut aerudega vehkimist ja kohatist rahesadu. Rääkimata koskedest, kärestikest ja veskitammidest. Aga nüüd on käes tõeline hädaolukord, sest mul ei ole Pille Riinu kuhugi jätta. Vanemad lapsed lähevad vanaema juurde. Ent kuigi Marguse ema on väga lahke, tunnen ma seda riukalikku vanaprouat piisavalt. Tean väga hästi, et ta lükkab lapsehoidmistöö oma teise minia, vagura Kadri kaela. Ja 2 ööd Pille Riinuga oleks Kadrile, kelle kaheaastane Uku öösiti kisab nagu udupasun, täiesti ülejõukäiv.
Ma ei tea, mis saab. Aga ma olen trenni teinud, maksin ära üüratu osavõtutasu ja võtan iga päev toidulisandeid. Nüüd on maratonil osalemiseks vaja veel kindaid, kiivrit ja lapsehoidjat(hoidjaid).
Läheks ma sünnitama, oleks lapsehoidmise korraldamine lihtsam. Sünnitus võtab palju vähem aega, kui maraton ja on kergem ka...

Reede, 11. märts 2011

Toidust ja elust

Meil on kombeks saanud teha 3 taimetoidu-perioodi aastas. Umbes 1 kuu enne jõule, enne jaanipäeva ja enne lihavõttepühi.
Millegipärast on nii, et pööripäevad on meil eestis väga lihakesksed. Jõulude keskpunktis asub ahjupraad ja ja jaanipäeva peaesineja on shaslõkk. Ma saan aru küll, et ajutine taimetoitlaste mängimine ja kuuks ajaks lihavaba menüü väljanuputamine on minu kui igavleva koduperenaise mäng, aga ikkagi...
Jõuluprae ja jaanishaslõki söömine peale kuuajast lihapaastu on ootamatu kogemus. Ühelt poolt saab sellest kauaoodatud lihatükist peaaegu rituaalne söömaaeg, millest võib peaaegu ekstaasi jõuda. Samas pakub lihasöömine peale esimest kaifi nii vähe.

Mina ei ole veel valmis täiskohaga taimetoitlaseks hakkama. Margus tahaks küll, aga minu ja laste pärast ei saa. No kuidas ma harrastan taimetoitlust meie peres, kus elab 3 väikest lihasöödikut, sibul ja tema sugulased on persona nongratad ja üldse, taimetoit ei tähenda meie omade jaoks mingit keedukapsast või sojaube, vaid krõbedaid, rasvast tilkuvaid friikaid, meetrise võikihiga kaetud juustuleibu ja tervislikuks vahepalaks shokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Ning kohvis ja alkoholis pole ka grammigi liha...
Mul on koguaeg tunne, nagu oleks meie kodus pühad või külalised või oleme me teinud hoopis hüppe ruumis ja ajas ning sattunud Armastuse Planeedile. Kõik on nii helge, et tahaks selga panna oma kõige ilusamad riided ja kui need ei ole piisavalt pidulikud, siis käia hoopis ilma riieteta. Alasti nagu paradiisis.
On öeldud mitmelt poolt,et me Margusega oleme nii ebastabiilsed. On malbeid paare, kes elavad lausa tapvas harmoonias ja neil on 90 kooseluaasta peale umbes 1 viieminutiline tüli. Teised paarid veedavad värvika ja põneva elu kokku-lahku kolides, teineteist kirvega taga ajades, pottide-pannide ja sõimunimedega loopides.Ning selle kõige vahepeal jõuavad veel 6-7 last valmis vorpida nagu niuhti.
Minu meelest on meie elu, milles armastus ja harmoonia vahelduvad tülide ja kriisidega,tegelikult ju omamoodi tasakaal.
Mr. Kiis on täitsa segi keeranud. OK, ma saan aru, et suudleme ja kallistame 24/7, pühendame üksteisele laule ja luuletusi, jalutame teineteisel käest kinni hoides ja sügavalt silma vaadates... eee... mööda rõivapoode. Aga, aga!
Tegin endale oma privakannu rohelist teed, nagu igal õhtul. See on minu roheline tee, vastik ja mõru. Margus pole seda elusees suu sissegi võtnud. Aga nüüd...

"Mida sa jood seal?"
"Rohelist teed, aga teises kannus on musta ka, sulle tegin".
Armunud ohe: "Vala mulle ka seda rohelist asja. Tahan koos sinuga juua"
Vaat siis ma tundsin, et kohe kukub mulle lagi kaela. Tõepoolest, see ongi armastus.

Kolmapäev, 23. veebruar 2011

Mind pole siin, see on ainult mu keha.

Kassi aasta on alanud peaaegu et kõige halvemaga, mis juhtuda saab. Möödunudneljapäevasel arstilkäigul selgus, et peetunud rasedus, mille ma arvasin juba iseenesest katkenud ja probleemitult läinud olevat, põhjustab jätkuvalt probleeme. Surnud lootemunast oli vähemalt osa ikka veel minu sees ja arst tahtis mind otsekohe haiglasse saata. Et ma aga olen kangekaelne patsient, lahkusin arsti juurest hunniku erinevate rohtudega. Antibiootikumid põletiku allasurumiseks ja oksütotsiin rasedusjäänukite väljutamiseks, mida tuli iga 4 tunni tagant manustada. Arsti olek ei väljendanud erilist lootust ja ta oli kindel, et esmapäeval kohtume juba naistenõuandlas.
Neljapäevast pühapäevani lutsisin oksütotsiini ja sõin tablette, aga see ei aidanud. Järgnes günekoloogilis-kirurgiline martüürium, mis ei taha lõppeda siiani. See ongi naiseksolemise tumedam pool, jumalanna Kali, kes toitub verest ja vastsündinute lihast ja kannab kaelas mehekolpadest kaelakeed. Ma tahaks ka praegu mõne mehekolba silmakoobastest nööri läbi ajada ja seda kaelas kanda.
Peale operatsiooni, kui olin nutmise mõneks ajaks katkestada suutnud, toimus frau doktori ja minu vahel üsna huvitav jutuajamine.
Frau doktor: Ja mida te kavatsete edaspidi ette võtta? Nii ei saa ju edasi minna?
Mina: Jah, vaadake minu abikaasa ei taha, et ma võtaksin kontratseptiive, sest neil on kahjulikud kõrvalmõjud. Ja ta ei soovi kasutada kondoomi ja on lisaks fanaatiline abordivastane.
Frau doktor: Spiraal?
Mina: Jah, vaadake, see ei sobi jälle mulle. Aga meetod ja-kui-tulebki laps-mis-siis on ka natuke …kurnav.
Frau doktor vaaatas mind pika pilguga, justkui sõnu otsides või õigemini, ebatsensuurseid sõnu alla surudes: Aga…. Kas teile endale ei tundu, et midagi on teie suhtumises valesti…?
Jah, frau doktor, tundub küll. Ehkki mu narkoosist ähmastunud aju ei suutnud sõnastada, mis see just on.
Mr. Kiis oli mu tervise pärast ja kogu loost väga mures. Ta üritas mind lohutada, omal kombel. Ta on kuskilt välja kaevanud mingi väidetavalt biseksuaalse ja grupiseksihimulise tütarlapse ja tahab teda kannatamatult mulle tutvustada. Mõte iseenesest on ju lõbus ja pakuks mulle ehk põnevust, aga ajastus on paraku nii halb, kui veel olla saab.
Nädalad ühelt poolt kogu selle verejooksu, oksütotsiini ja surnud beebi, vabandust lootemuna jäänustega kõhus ning teiselt poolt mr. Kiis, kes elas oma seksuaalfantaasiaid välja otsekui isapiison kevadises preerias, tekitasid imeliku, polaarse ja võikavõitu maailma. Ma ei tea, mida teised inimesed selles olukorras teeksid. Mina aga kujutlesin, et ma ei olegi kohal, vaid olen hoopis keegi teine ja kusagil mujal. Näiteks see tihane, kes väljas päiksepaistel pekki nokib või siis väike hiir kes ahju taga krabistab.
Kui see kõik üle elada ja peale seda ikka veel vaimselt terveks jääda, olles võimeline elama, rõõmustama, naerma ja armastama, siis oled võimeline kõigeks.
Igal pool on veri. Linadel ja voodis ja riietel ja igalpool. Ma ei viitsi enam neid veriseid asju küürida, vaid viskan nad kõik ahju ja põletan ära. Kunagi ostan uued linad ja riided ja muud. Siis, kui Kali on oma isu täis söönud ja lahkunud.

Kolmapäev, 19. jaanuar 2011

Aga kuidas kasvatada tüdrukuid?

Minu lapsepõlves kasvatati tüdrukuid ainult perenaisteks ja pruutideks.
Meie kodus kehtis eeskätt see perenaise-mudel. Hea perenaine olla oli kõige tähtsam asi elus ja tüdruku eksistentsi ainumas õigustus oli olla Ema Abiline. Tööjõud. Koristamis-kokkamis- ja küürimisrobot. Mina keetsin oma esimese supi 9-aastaselt. Ema oli mõneks päevaks kuhugi Leningradi või Pihkvasse põrutanud ja tühi kõht on ju teadupärast parim kokk ning kokaõpetaja. 15-aastaselt keetsin ma endale ise talveks kõik moosid ja muud hoidised ning sellest, kui vara tuli hakata enda pesu pesema, käsitsi loomulikult, ei julge ma isegi mitte rääkida. Keegi ei usuks seda.
17-aastaselt ei elanud ema enam ammu minuga koos. Kui ta vahel harva toidukoti ukse vahelt sisse viskas, polnud seal sees mingeid kulinaarialeti hõrgutisi. Toores seaveerandik või kausitäis vonklevaid kalu, millest teismeline mina üritas nüri noa, roostes hakklihamasina ja vanade Nõukogude Naiste koltunud retseptilisade abil midagi söömiskõlbulikku tekitada.
Kõigile tüdrukuile tehti ajupesu ka mehelemineku teemal, aga mulle siiski vähem, kui paljudele mu varaküpsematele ja kenamatele kooliõdedele. Meheleminek oli kõige tähtsam, tegelikult ainuke saavutus siin elus, mida tüdrukult oodati. Mehele saamisest kaugemale polnud vaja mõelda, sest meheleminek pidi mõtestama kogu tüdruku edaspidise elu.
Ma ei ole kunagi mõistnud ega hakka iialgi mõistma, mis imelik vägi paneb korralikust kodust pärit,äsja keskkoolipingist tõusnud tüdrukud (või poisid)esimesele ettejuhtuvale jobule kuldset kuud selga mõtlema ning temaga kodu, peret ja suurte inimeste elu mängima. Miks? Miks nad ei ole tänulikud oma vanematele muretu ja rõõmsa nooruse eest, et selle nii kergekäeliselt täiskasvanute kohustuste ja murederohke elu vastu vahetavad? Nagu oleks raske aru saada, millise põlvkondadepikkuse katastroofi see võib kaasa tuua?

Kui mina 18-aastaselt kodust minema sain, oli see tõeline orjapõlvest pääsemine. Abieluikke alla mina küll oma äsja vabaks saanud kaela painutada ei tahtnud ning lapse saamine oleks olnud suurim kõigist õnnetustest.
Otsustasin, et ei abiellu iial ja lapsi saan võimalikult hilises eas. Tore oli olla vaba noor täiskasvanu, seda enam, et enda elushoidmine oli juba jõukohasem, kui alaealisena.
Riided on noore tüdruku jaoks enamasti väga tähtsad ja nii see peabki olema. Minu ema mulle riideid ei ostnud, milles ei saa teda süüdistada, vaene aeg oli. Õnneks oli 90ndate alguse uueks moeks grungestiil, mistõttu noored neiud ja noormehed käisid riides nagu hernehirmutised. Mu kodus olid kapid täis surnud vanaisa ja vanaema riideid ning pööningult heinapeprede ja rotisita seest võis leida ema ja tädide paarkümmend aastat seisnud koolilõpukleite ja -kingi.

Oma tüdrukutele annan ma absoluutselt teistsuguse teismeea ja hellitan nad põhjalikult ära : )Ei mingit perenaislust, veel vähem meheleminekupropagandat.
Minu tütred ei pea olema väikesed vanainimesed, väikesed koristajad ja kokad. Las tüdrukutelgi olla aega tegeleda oma huvide ja hobidega, vabadus tulla ja minna kõikjale, kus midagi huvitavat teoksil. Minu tütardel saab olema sama palju vaba aega, kui nendevanustel poistel ja oma asi, millele nad seda kulutavad. Ka enda ehtimine, sõbrannadega lobisemine ja laisklemine võivad neiupõlve juurde kuuluda. Selle neiupõlve, mida minul kunagi pole olnud. Keegi peale oma ema ei saa tüdrukutele anda seda imelühikest ja muretut plikaiga, vaba majapidamis-ja rahateenimismuredest. Peale emakodust ära kolimist ei hakka keegi enam tüdrukute eest hoolitsema. Neist endist saavad hoolitsejad. Perenaised. Kogu eluks.

(Selge see, et käesolev kirjatükk on inspireerit Morgie poistekasvatusteemast. )