Värvikas nädalavahetus ehk koduperenaise lõbustused...

Nädalavahetus oli pühendatud strippar M-arco uue muusikavideo salvestamisele. Eelmises videos  suvel ma osalesin ja sain "elu-käis-silmade-eest-läbi" elamuse. M-arco proovis ise Cadillaci juhtida, kuid ta ei tee ju siduril, piduril ja gaasil vahet. Auto möiratas ja hüppas koha pealt minema nagu tiiger, kuid peatus siiski mõni sentimeeter enne kivimüüri, kui ehmunud M jala gaasipedaalilt ära võttis. Arusaadavalt ootasin ma uue video võtteid väga ja terve nädal möödus sebides, sädelevaid  kostüüme, kasukaid ja kiiskavat butafooriat kokku otsides.
Laupäeva õhtul viisime lapsed Il-ona  poole ja õnnelikud põngerjad jäid meist maha merisigadega mängima.

M-arco oli rentinud meie väikelinna kõige kallima ja glamuursema hotelli sviidi, kuhu me oma hipikarjaga ühtaegu arglikult ja ülbelt sisse vajusime. Väga veider tunne tekkis  kogu selle kassikulla, pärsia vaipade ja seinasuuruste peeglite keskel  - nagu oleksime kamp sõnakuulmatuid talupoegi kusagil Mahtra sõjas või midagi...
MK tuli natuke hiljem, oli kohutavalt närvis, räuskas ja vingus ning loopis kaameraid ja statiive nagu ikka enne otsustavaid sündmusi.  Aga kui filmima hakkasime, tekkis eriline õhkkond. C, meie video peaosaline, muutus elavaks, säravaks ja võttis diivalikke poose, M-arcost õhkus sisemist tuld ja tantsupoisid olid nii magusad ja nunnud kui üldse olla saab. Mina koos väikese preili MJ-ga omakorda filmisime, pildistasime ja assisteerisime. Kõik oli väga lõbus, ainult MK viskus C-le ühte eriti elegantset poosi ette näidates seljakile ühe kõhuka lillevaasi otsa, mis lendas kildudeks.
M-arco oli seekord üsna rahulik ja ei diivatsenud, nagu tavaliselt. Talle meeldis, et keegi teine otsustab, vastutab, kamandab ja hoolitseb praktiliste asjade eest. Siiani on ta alati pidanud seda ise tegema. Seda enam mängis kapriisset filmistaari C, kes otsustas palju asju ise ja ei lubanud endale midagi ette kirjutada. Mina toetasin teda valjuhäälselt. MK oli stsenaariumi sisse kirjutanud palju karmima lähenemise meessoole, mis mulle ei meeldinud. Vahepeal läks asi päris pööraseks, kui ette oli nähtud šampanjasõda magamistoas. Shampust pritsis lisaks voodile ka lakke, kardinatele, seinu ja mööblit mööda laiali. Mina läksin täitsa närvi ja tantsupoisid kiljusid,  aga C naeris ja ütles, et hotellides on see täiesti ntavaline ning tegelikult võiks veel vahupeo teha, kõik toad dušiga üle lasta ja kreemikoogisõda mängida. Kui juba, siis olgu pidu nagu Hollywoodis! Jahutasin siiski C indu, Eestis on suhtumine hotellikülalistesse pisut konservatiivsem.
Võtted lõpetasime öösel kell 3, tantsupoisid läksid koju, MK ja M-arco läksid Illusiooni ja meie C-ga läksime kahekesi vanni ning jõime tühjaks järelejäänud šampusepudelid.
Kui MK ja M-arco tagasi tulid,siis pladistasime MK-ga veel natuke vannis ja vannitoa põrandal ja seejärel vajusime kõik neljakesi paljaste ja õnnelikena hiigelsuurde, säravvalgesse ja natuke šampuse järgi lõhnavasse voodisse. Jäin magama nagu kott ja aegajalt ärgates kuulsin, kuidas MK juba tuhandendat korda jutustab tüdinud publikule lugu sellest, kuidas me kokku saime, abiellusime ja nii edasi. "Ärge uskuge teda!!! Ta valetab" suutsin vahele hüüda, enne kui edasi magasin.
Hommikul tabas meid hotelli personal statiivide ja prožektorite autosse laadimiselt.
"Mida te siin filmisite?" päriti meilt kahtlustavalt.
"Ee... mul oli sünnipäev", vastas M-arco kiiresti.
 "Ega te pornofilmi ei teinud???"
"Mis te nüüd, kõik olid riides" vastasime (ja see oli üldjoontes tõsi).

Meie perel on praegu tõeline m-arcoperiood, mina kirjutasin temast artikli ja MK teeb videot. Aga eks meil on ennegi mitmesuguseid monomaaniaid olnud ja küllap tuleb edaspidigi.
Ma olen M-arco ja C-ga suhtlemise eest väga palju kriitikat ja halvustamist saanud. "Sinu vanuses, sinu positsiooniga isik peaks tuttavaid valima" ütles üks sõber mulle pilklikult. Ja paljud teised on seda tõsiselt mõista andnud.
Mulle aga annab sõprus M-arco ja C-ga väga palju. Tänu neile puutun ma kokku teistsuguste maailmatega, saan kogemusi ja satun kohtadesse, kuhu ma muidu kunagi ei satuks. Ma pole enam selles eas ja perekonnaseisus, kus saab Gambiasse või Mosambiiki vabatahtlikuks minna ja mul pole ka kombeks end üles lüüa ja sõbrannadega kusagil ööklubis hängitseda. Minuvanused naised enamasti on pühendunud käsitööle, aiandusele ja tunnevad rõõmu oma mugavates võõrastetubades veinimekutamisest ja kohvijoomisest.
Ka minu  enda igapäev  on peamiselt keetmine ja küpsetamine, kodukaunistamine, käsitöö, poti-püti- ja peenrataimed, tatised ninakesed ja pesemata piimatassid. Olen ju suure pere ema. Aga mingi sisemine rahutus ei lase mul veel end mugavasti sukavarraste ja moosipurkide vahele sisse seada.
Ma olen väga õnnelik koduperenaine. Aga samal ajal tahaksin ma näha ja kogeda ka teisi maailmu. Kas on väga suur patt elada korraga mitut elu?