Tegelikult lõppes alles äsja kartulivõtt, aga Koduekstras ja Jyskis algasid jõulud juba kuu aega tagasi. Kõik värviline tingeltangel, plastmassist kuused ja keraamilised põdrad kuhjati hunnikutena välja keset sooja sügist kusagil oktoobri keskel. Piretil ja TT-l on ka juba tekkinud mingid päkapiku-ja piparkoogihuvid, Pille aga õnneks ei mäleta möödunud jõuludest midagi ja jõuluvana on tema jaoks puhas abstraktsioon. Seniks-kuniks...
Jõulud on enamikule inimestele üks suur stressiallikas, nagu ma kirjutasin juba möödunud aastal. Aeg, mil löövad välja lapsepõlvetraumad, allasurutud stress, ebareaalsed ootused perele jne.
Minu ema, olgu tal inimesena mistahes vead, on väga peen ja maitsekas daam. Ta oskab kodu kujundada, korda ja puhtust luua, külalistele maitsvalt ja kaunilt toitu serveerida ja ta on oma ümbruse suhtes üldse väga nõudlik.
Igal aastal nääride ajal toimus meil temaga teemakohane diskussioon.
Ema: "Teeme nii, et sel aastal kuuske üldse tuppa ei too. Ajab ainult okkaid ja jääb ette, meil on nii väike tuba. Tooks ainult ühe kuuseoksa?"
Mina: " : ( "
Ema: "Hea küll, aga teeme nii, et kuuske ära ei ehi. Paneme ainult küünlad külge, nii ilus, kui on roheline kuusk ja valged küünlad. Ega meie pole mingid venelased. Venkud panevad nii palju ehteid, et puud ei ole nähagi, kõik on kirju".
Mina: " : ((( !!!! : (((( !!!!
Olla venelane oli üks halvemaid asju, mis inimesega juhtuda võis. Sellest veel halvemaid väljavaateid elus oli ainult kaks. Kõige hirmsam, mis ühe tüdrukuga juhtuda võis, oli jääda vanatüdrukuks ja kõige-kõige hirmsam asi maailmas üldse oli olla paks.
Kuna punkt üks ehk olla paks oli minuga lapsena juba juhtunud, olin ma leppinud ka punkt kahe möödapääsmatusega tulevikus ja kümneselt ei tundunud vanatüdrukuks jäämine üldse nii kohutav perspektiiv. Aga venelane ma küll ei tahtnud olla ja nii oli minu lapsepõlv kuuseehete poolest kasin. Meie pere nääripuu oli põhjamaise maitsekuse ja eestlasliku väärikuse sümbol, nii roheline ja värskelt lõhnav, otsekui oleks hundid veel minut tagasi selle all kitse maha murdnud ja soe veri okastele pritsinud.
Sel aastal lähen ma oma tüdrukutega poodi ja me ostame terve sületäie säravat, vilkuvat, tilisevat ja värvilist kraami. Tavaliselt oleme meiegi isetehtud kaunistuste ja kadunud Vana Kiisi viiekümnendatest pärit nääriehete (Viisnurgaga majake! Mongoliidsete näojoontega Ded- Moroz! Tuuker ja parašütist käsikäes!) varal pühad üle elanud. Jõulusuurpuhastuse otsustasin ma sel aastal lihtsalt vahele jätta, õigemini lükata edasi maikuusse, kus mul on lootus veidi puhkust saada. Aga kogu selle värvilise ja läikuva kraami, led-lambikestega jõuluvanad ja klaasinglid, laotame mööda elamist laiali. Meil tulevad bling-bling jõulud!!!
14 kommentaari:
Tahaks Vana Kiisi nääriehteid näha ja pildistada.
Oh, kui lahe lugu! :D Mul on muide igal aastal emaga siiamaani samasugune dialoog. Oleme leidnud kompromissi, kus kuuske nii üle ei koorma, et teda näha poleks, aga ehtimata ka ei jäta.
Paksuks minna oleks minu jaoks sada korda jubedam kui venelaseks hakata.
Mu meelest sa pole küll iial paks olnud, väikest kasvu lihtsalt. :) Meie peres näiteks räägiti, et kõige hirmsam, mis tüdrukuga saab juhtuda, on rasedaks jäämine, enne kui ülikool on läbi. Nojah, aga kui ma pärast kõrgkooli ka ei titeootele jäänud, oldi muidugi pettunud... :D
Ma kutsun su külla,Aki, kui ehtima hakkame!
http://www.blogger.com/comment.g?blogID=6666006015318436643&postID=4883947153706843904&page=1&token=1321605337147
Nõutus & arusaamatus, qrbus & tyhjus.
Minu ema rõõmustas, kui ma sain nii vanaks, et lubasin tal kuuse tema maitse järgi ehtida. See oli millalgi keskkoolis ja ehtisime me minu meisterdatud kuld- ja hõbepaberist püramiidide ning kuupidega. Väga ilus oli, aga varem ma poleks seda hinnata osanud.
Samuti olin ma absoluutses teadmatuses sellest, mis tüdrukule kõige hirmsam olla võib. Enne kui ma ise need asjad välja mõtlesin.
Ainuke asi, mida ma ei mõista - kui mul nii tore lapsepõlv oli, siis miks ma ikkagi olen paks ja rumal ning sain oma lapsed enne ülikooli lõpetamist??
Aga, jah, jõulupuu on lastele ja nemad peavad saama ehtida ning seda ilu luua. Ja esialgu seisneb see ilu nende jaoks paraku külluslikkuses.
Aa, seda mulle ka ema ei õpetanud, et naiste peale ei nuhelda mitte ainult nende vanemate patte vaid ka nende meeste ja nende laste patud. Kuigi see on päris tõde.
Sest naine ju valitseb nende kõigi üle? Või võib-olla naine lihtsalt ei löö vastu? Mina seda ei mõista. Kui mu mees on jätnud kuhugi koni vedelema, siis sellest ei ole kasu, kui see koni mulle näkku visata - ma ei saa teist täiskasvanud inimest (ümber) kasvatada. Või sundida teda tegema midagi, mida ta ei taha. Ma ei väida, et ei tahaks seda saada, aga no mingi elukogemuse juures peaks ju juba teadma, et see on soovunelm.
Mul on Kaaren, väga kahju kui sa niimoodi tunned. Aga selle asemel, et jäädagi blogisabas vanu ja uusi solvumisi klaarima, oleks võibolla targem kokku saada ja silmast silma rääkida?
Võibolla ei ole võimalik kõiki suhteid rääkides lahendada, aga vähemalt saab süda rahu ja see on ka suur asi.
Ma vist tean, mida te öelda tahate... aga vbl ei tea ka...
Mistahes paar lauset ei ole ju nii pikad, et ma peaxin nende jaox Tartu-sõidu ette võtma.
& meie kohta kirjutatud s.tt on nii sinu kui su mehe plogis ikka veel yleval. "Solvumine" on veidi ebatäpne termin selle asja kohta.
Ma ei teinud su mehe kohta politseile avaldust ainult sinu & laste pärast.
(Kurat, ma pidin oma yhe plogi kinni panema & konstaabliga tulise vaidluse maha pidama ainult selle pärast, et kirjutasin nimesid nimetamata sellest, kuidas meid ona kodus koomasse pexti, tead kyll seda verise mehe pildiga posti. Pätid (kelle nimesid muide EI OLNUD) leidsid, et see on ylekohtune NENDE vastu. See ei olnud muide ainus kord, kus ma olen pidanud palju väixema rikkumise pärast reaalselt konstaabliga tylitsema.
& praegu olen ma jälle ylekohtune, sest ei taha, et minu pere kohta teie plogides ikka veel lollused, valed & ylbitsemine yleval seisavad, keegi ei mõtlegi midagi parandada ega vabandada.
Milles kyll, pagan, meie pere syydi on?
Vastus viimasele küsimusele:
Lolluses, valetamises ja ülbitsemises.
Tervitused Puhjast
Ma ei tea, kes siin nüüd kõik lugemas käivad ja mis siin tegelikult toimub.
Aga see veenab mind järjest enam suulise suhtlemise eelistes.
Puhja tervitaja on ilmselt alkoholiga suures hädas olevate Meie Kyla Eitede jutu mõju all;) sest kommi toonist võib välja lugeda irooniat. ja päris elu ei ole ju tähtis, eksole. Pättidel on räigete kuritegude jaoks palju õigustusi ja alati on syydi teine pool.
Minu peale on põhjust vihane olla inimestel, kes kippusid vaikseid ja rumalavõitu naabreid väga mitmel eri moel terroriseerima ning kellel puudub igasugune arusaamine viisakast suhtlemisest. Ropendajad, ähvardajad, pidevad tymakakäiajad ja akende sissepeksjad-aiaryystajad, kes ehk paar väärteoavaldust said, on loomulikult oma senise vabaduse piiramise yle tigedad.
tervitaks toredaid Puhja inimesi, aga mitte seda, kes teab väga hästi, mille eest väärteomenetluse kaela sai. Asja eest, ikka asja eest, kulla "puhjakas".
PS. Ma ei tunne isiklikult mitte yhtegi puhjakat, sest me ei osale absoluutselt Puhja valla elus, v.a. laste koolis ja aias käimine ning me ei suhtle siin kellegagi, kuna päris paljud on meie vastu käe tõstnud. Kes siin niimoodi anonyymselt midagi arvab, ei tunne ka meid, kyll aga on hästi kursis pättide räägitavaga ja ilmselt elab meie kylas. Mind huvitab, kuidas ta siia lugema oskas tulla, ilmselt Kiisi nimeliste juttude kaudu. Variante eriti pole ju.
Need, kellel on minu vastu "palju öelda", ei ole mitte kunagi huvi tundnud meie pere erinevate oskuste vastu, ei käi iialgi lugemas mu teemaplogisid ega osale põnevate, toredate erialaste teemade arendamises, nö filosoofilistes vaidlustes, kyll aga ollakse väge täis, kui saab osaleda mingit laadi sõimukampaanias v valejuttude levitamises või lausa isiklikult meie koju ropendama tulla. Naljakaim juhus oli ehk siis, kui yks naaber kutsus vallavolikogu majanduskomisjoni-tolvanile öösel ilmselt päris mitut MAJAPIDAMIST HÄIRIVA ylikõva tymakaga kodupeo eest öösel politsei, aga räuskama tuli see "majandusmees" järgmine päev hoopis meie poole, isegi selgitamata, milles asi, väga mitme inimeste öö rikkumise eest vabandamisest rääkimata.
Olen meie (veidi tuhmilt) konstaablilt väga põnevaid versioone kuulnud oma elust ja tegemistest, megairw.
Vabandan, et sellest siia kirjutan, aga kui teisel poolel on "õigus" "midagi" öelda, siis on ka meil see õigus.
näide sellest, kuidas kõik, mis me netti postitame, hakkab oma elu elama ja meil jääb üle vaid kõrvalt vaadta
See puhjakas pole ültse puhjakas vaid teie enda hea sõber. Pimekanad olete.
Postita kommentaar