Ma pole väga harjunud meemides osalema, aga eks ma anna endast parima : )
Kogu lugu sai alguse siit:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
Nomai tea... mul on vähe aega virtuaalelu jaoks. Kord nädalas saan laste kisa kõrvalt aega.
2. Poliitikute blogisid loen…
Mitte iialgi. Kas nad tõesti kirjutavad neid ise ja sellest, mida nad tegelikult mõtlevad?
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Harjumuse jõud on suur.Said juba kord blogirulli sätitud,eks siis loengi. Loen kas tuttavate ja sõprade blogisid või siis neid, näitavad mulle kellegi teise, minu omast nii põnevalt ja uskumatult erinevat mõttemaailma.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Inimesi üldjuhul huvitab nende lähim ümbruskond ja inimesed selles. Mille poolest foorumite külastamine või uudisportaalides kommenteerimine peaksid paremad olema.
Võiks õelda, et FB-s käimine on nagu päevalehe lugemine.Info on iga päev uus, aga hõre ja pealiskaudne.Blogid on nagu Eesti Ekspress - ilmub küll harvem, aga on sisukam ja informatiivsem.
5.
Minu kõige toredam hetk veebikolumnistina... ikka need, kus midagi tunnustavat on öeldud.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi
Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Ja edasi võiks vastata, kui viitsivad, Margus, Morgie ja Lendav
kolmapäev, 22. detsember 2010
esmaspäev, 20. detsember 2010
Püha Jõul ehk Lindgren seebiks
Jõuludega on seotud nii palju kummalisi ootusi ja kui need kuidagi täituda ei taha, ajab see nii närvi. Meie peades on kaljukindlad teadmised, missugune peab olema üks Õige Jõul - ja oh seda pettumust, kui kõik ei ole nii, kuis peab.
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!
kolmapäev, 24. november 2010
teisipäev, 23. november 2010
Lastega reisil
Üks mu sõber ütleb ikka, et ühe lapsega saab elada sisuliselt lastetut elu. Kui on kaks vanemat, saab ka kahe lapsega elada lastetut elu. Üks vanem võtab ühe lapse, teine teise ja palun väga, mine kuhu su täiskasvanusoovid sind kutsuvad. Alles siis, kui lapsi on 3 ja enam, algab lastega elu. Mina olen siin 2 lapsega üksi ja seepärast ei saa minna paljudesse kohtadesse, kuhu tahaks: düünidesse uitama, mägedesse matkama, ööklubidest rääkimata. See-eest tuleb aga käia kohtades, mida peetakse lõbusateks ja lastepärasteks. kohutavalt kallid. Lastepärased lõbustused turismiäri mõttes on lärmakad, maitselagedad ja kohutavalt kallid.Ühel päeval sõitsime mägedes asuvasse eriti kuulsasse loomaaeda nimega Palmitos Park. Peale seda oskan ma hinnata Tallinna loomaaeda, kus on umbes 20 x rohkem loomi, 20x odavam pilet ning rõhutatult kommertsipõlglikja teaduspõhine hoiak. Tallinna loomaaial ei ole ühtegi loomashowd, erinevalt siinsest, kus sai näha nii papagoide esinemist kui delfiinishowd, see-eest aga on nad suutnud tekitada maailma juurde nii palju davidi hirvi, et Mati Kaal ähvardas hakata karja otsast lõvidele söötma, kui osasid miilusid riigi kulul Pekingisse ei saadeta. Papagoide show oli tore, kuna oli lihtsalt ja vaimukalt üles ehitatud ja põhines tegelikult papagoitaltsutaja enda artistlikkusel ja esinemisoskusel. Linnud olid rohkem värviline lisand, ehkki mõned papagoid oskasid jalgrattaga sõita ja noka vahel asju tassida. Aga delfiinide show pani mind küll enda mõistuses kahtlema. See ei ole võimalik, mitte ühelegi täie aruga üle 12 aasta vanusele inimesele ei saa meeldida 30 minutit kõrvulukustavat diskotümakat plärisevatest kõlaritest, mille saatel delfiinid sabadel seisavad, väänlevad ja hüplevad ega tee midagi erilisemat kui üks keskmiselt intelligentne krants peale kuu aega kestnud dressuuri. Ometi vahtis tribüünitäis valgeid rikkaid lolle seda vaimustusega pealt, ma ise kaasa arvatud ja huilgas ning plaksutas iga järjekordse poploo algul, nagu näeksid nad pealt midagi enneolematut. Ma loodan, et see on tõsi, mida delfinoloogid enne showd rääkisid. Et tegelikult teenivad nad selle etenduse abil raha teadustegevuse jaoks, et delfiine uurida ja vaimupuudega lastele delfiiniteraapiat teha. Huvitav, miks delfiinide loomaaias pidamine nii kallis peaks olema? Hülged on samasugused mereloomad ja elavad väga hästi pisikeses basseinilombis ära. Trikke õpivad veel paremaid ja keerulisemaid kui delfiinid. Kuna täna oli viimane päev paradiisisaarel, siis käisime viimast korda düünides,selles osas, kuhu käruga pääseb ja nudistirannas. Olgu mis on, aga vähemalt vaade merele ja mägedele on seal imeilus. 
neljapäev, 18. november 2010
Maspalomas faro
Eelmine matk jäi meil tormi tõttu pooleli düünide alguses. Kaugel teiselpool luiteid paistis hägusena läbi liivatormi kuulus ja iidne Maspalomase tuletorn, mis tähistab saare lõunatippu ja on ühtlasi viimane maismaapunkt enne Antarktikat ja Ameerikat.
Seekord sõitsime torni juurde bussiga, et sealt jalgsi mereranda mööda koju tulla.
Bussisõit siinkandi mägistel teedel on muidugi lõbu omaette ja paistis, et peale meie olid enamvähem kõik saare turistid otsustanud just sel päeval torni vaatama tulla.
Tuletorn oli muljetavaldav, kõrgus tormise ookeani kohal kõrvetava päikese all kõrgi ja ligipääsmatuna nagu kivine mälestus Kastiilia kuningriigile. Siinkohal tuletan meelde, et kastiillased olid need, kes need saared kusagil 14. sajandil vallutasid ja põliselanikud, rahumeelsed berberi tõugu guantšod halastamatult maha nottis.
Torni all sebis mööda rannapromenaadi rahvahulk, kes ajaloolisest tuletornist absoluutselt välja ei teinud, vaid kõiki tänapäevaseid turismimõnusid nautis – jäätis, õlu, tänavatolad, shopping centerid ja peened söögikohad.
Torni kohta, mis oli ometi kogu selle rahvamassi kohalviibimise ainus põhjus, ei olnud väiksematki teadetetahvlit, rääkimata võimalusest seda seestpoolt näha. Kõik tuletorni uksed-aknad olid tolmunud, lukus ja kinni naelutatud nagu Kolkja koolimajal.
Meil oli tore päev, ehkki matk läbi düünide, gay- ja nudistiranna jäi ka seekord ära. Mere ääres tuul lihtsalt oli nii vali, et tõstis tited koos kärudega lendu.
Jalutasime tagasi mööda kõrbe serva ja sattusime Pireti suureks vaimustuseks kaamelirantšo peale.
Kaamelirantšo oli meeldivalt ebaglamuurne ja täiesti mitteturistipärane. Juba pool kilomeetrit enne sinna jõudmist kandus ninna reetlikpaks hais ja siis hakkas põõsaste tagant kostma isevärki purinat ja norskeid.
Kaameleid oli vähemalt 50, nad täitsid sõnnikuse ja haisva platsi, mille ühes servas olid mõned räbaldunud telgid. Hatused küürukandjad olid kettidega üksteise sadulate külge aheldatud, nii et kogu kari sai ainult ühekorraga püsti tõusta ja pikali heita. Igale kaamelile oli koonu ümber väänatud suukorv, mis näis olevat tehtud roostes aiavõrgust. Kuskil ei paistnud inimhingegi, küll aga oli kuum kõrbeõhk kärbseid täis.
Kui Piret, Ats ja Pilleriin olid kaamelite ümber küllalt kooganud ja loomad närviliseks ning püsti ajanud, ilmusid kusagilt välja mõned T-särkides ja teksades mehed. Nad polnud üldse kurjad, vaid rääkisid lastega pikalt ja lahkelt ning tutvustasid kaameleid nimepidi. Kaamelite nimed oli ka ainus, mida nad mingis arusaadavas keeles öelda mõistsid.
Silt ühe telgi küljes teatas, et kaamelisõit maksab lastele 8 ja täiskasvanule 12 eurot. Kuid mul polnud mingit soovi koos Pilleriinuga mõne äravaevatud, kärbestest kubiseva looma selga ronida ja seal 15 minutit oma raha eest rappuda. Ning Piret üksi ei julgenud minna.
Niisiis me lahkusime, jättes pildistamise eest natuke münte väravaposti otsa. Kärbsed saatsid meid veel mitu kilomeetrit ning maha jäid alles jäätisekohvikusse.
Õhtu oli soe, vaikne ja ilus. Koju läksime läbi Playa del Inglesi (nii kui nude-ja gayrand on seljataga, vaibub tuul nagu imeväel, ma ütlen küll!) ja juba tuttavad neegrinaised tervitasid meid sõbralikult ning tikkusid tulevikku ennustama.
*Tühja sest gay-ja nuderannast. Siin ei kanna nagunii keegi rinnahoidjat isegi mitte keset linna asuvas pargis ja riietevahetamise putkasid ei kasuta ka mitte keegi.
Seekord sõitsime torni juurde bussiga, et sealt jalgsi mereranda mööda koju tulla.
Bussisõit siinkandi mägistel teedel on muidugi lõbu omaette ja paistis, et peale meie olid enamvähem kõik saare turistid otsustanud just sel päeval torni vaatama tulla.
Tuletorn oli muljetavaldav, kõrgus tormise ookeani kohal kõrvetava päikese all kõrgi ja ligipääsmatuna nagu kivine mälestus Kastiilia kuningriigile. Siinkohal tuletan meelde, et kastiillased olid need, kes need saared kusagil 14. sajandil vallutasid ja põliselanikud, rahumeelsed berberi tõugu guantšod halastamatult maha nottis.
Torni all sebis mööda rannapromenaadi rahvahulk, kes ajaloolisest tuletornist absoluutselt välja ei teinud, vaid kõiki tänapäevaseid turismimõnusid nautis – jäätis, õlu, tänavatolad, shopping centerid ja peened söögikohad.
Torni kohta, mis oli ometi kogu selle rahvamassi kohalviibimise ainus põhjus, ei olnud väiksematki teadetetahvlit, rääkimata võimalusest seda seestpoolt näha. Kõik tuletorni uksed-aknad olid tolmunud, lukus ja kinni naelutatud nagu Kolkja koolimajal.
Meil oli tore päev, ehkki matk läbi düünide, gay- ja nudistiranna jäi ka seekord ära. Mere ääres tuul lihtsalt oli nii vali, et tõstis tited koos kärudega lendu.
Jalutasime tagasi mööda kõrbe serva ja sattusime Pireti suureks vaimustuseks kaamelirantšo peale.
Kaamelirantšo oli meeldivalt ebaglamuurne ja täiesti mitteturistipärane. Juba pool kilomeetrit enne sinna jõudmist kandus ninna reetlikpaks hais ja siis hakkas põõsaste tagant kostma isevärki purinat ja norskeid.
Kaameleid oli vähemalt 50, nad täitsid sõnnikuse ja haisva platsi, mille ühes servas olid mõned räbaldunud telgid. Hatused küürukandjad olid kettidega üksteise sadulate külge aheldatud, nii et kogu kari sai ainult ühekorraga püsti tõusta ja pikali heita. Igale kaamelile oli koonu ümber väänatud suukorv, mis näis olevat tehtud roostes aiavõrgust. Kuskil ei paistnud inimhingegi, küll aga oli kuum kõrbeõhk kärbseid täis.
Kui Piret, Ats ja Pilleriin olid kaamelite ümber küllalt kooganud ja loomad närviliseks ning püsti ajanud, ilmusid kusagilt välja mõned T-särkides ja teksades mehed. Nad polnud üldse kurjad, vaid rääkisid lastega pikalt ja lahkelt ning tutvustasid kaameleid nimepidi. Kaamelite nimed oli ka ainus, mida nad mingis arusaadavas keeles öelda mõistsid.
Silt ühe telgi küljes teatas, et kaamelisõit maksab lastele 8 ja täiskasvanule 12 eurot. Kuid mul polnud mingit soovi koos Pilleriinuga mõne äravaevatud, kärbestest kubiseva looma selga ronida ja seal 15 minutit oma raha eest rappuda. Ning Piret üksi ei julgenud minna.
Niisiis me lahkusime, jättes pildistamise eest natuke münte väravaposti otsa. Kärbsed saatsid meid veel mitu kilomeetrit ning maha jäid alles jäätisekohvikusse.
Õhtu oli soe, vaikne ja ilus. Koju läksime läbi Playa del Inglesi (nii kui nude-ja gayrand on seljataga, vaibub tuul nagu imeväel, ma ütlen küll!) ja juba tuttavad neegrinaised tervitasid meid sõbralikult ning tikkusid tulevikku ennustama.
*Tühja sest gay-ja nuderannast. Siin ei kanna nagunii keegi rinnahoidjat isegi mitte keset linna asuvas pargis ja riietevahetamise putkasid ei kasuta ka mitte keegi.
teisipäev, 16. november 2010
Turismireis kui tänapäeva muinasjutt
Risto Järv on viimases „Keeles ja kirjanduses“ kirjeldanud väga tabavalt sarnasusi pärimusliku muinasjutu ja tänapäevase turismireisi vahele.
Turisti võib vabalt pidada muinasjutukangelase tänapäeva vasteks.
Nii muinasjutus kui turismireisil minnakse oma igapäevaelust ja tavalisest ümbrusest ära. Nii muinasjutumaailm kui turismireisi sihtkoht on ilusam ja eksootilisem, aga samas ka ootamatusi ja tundmatuid ohte täis paik võrreldes turisti tavamaailmaga.
Muinasjutumaailmas näiteks võivad olla kõndivad puud ja kõnelevad loomad, rääkimata juba uhketest lossidest-paleedest, mis on iga muinasjutu must-have elementideks.
Iga turismireisil käinu jutustab ju ka vaimustunult eriskummalistest loomadest-taimedest, mida võõral maal nägi ja alati käiakse turistidena kohalikke paleesid ja katedraale kaemas.
Turismireisi süžee on muinasjutu omaga ootamatult sarnane. Seda taipab igaüks, kes on kuulanud piisavalt teiste inimeste tüütuid ja alati ühesuguseid reisimuljeid. Nii turist kui muinasjutukangelane kohtavad oma teel raskusi ja ületavad need edukalt.
Tüüpilisemad on nt. kohtumine muinasjutumaailma pahatahtliku tegelasega (kohalik, kes üritab turisti petta või isegi röövida), ootamatute liitlaste leidmine (heatahtlik, abivalmis kohalik), äraeksimine ja õige tee leidmine. Turist-muinasjutukangelane tõestab raskuste ületamisega oma isiklikku osavust või siis oskust kiiresti sõpru leida.
Muinasjutumaalt tuuakse kaasa tõendeid selle kohta, et oled seal viibinud ja su jutt imemaast vastab tõele. Tõenditeks võivad olla võluesemed nagu nähtamatuks tegev müts, võlukepp või trofeed nagu lohelt äralõigatud küüned.
Turismireisil käinu toob tavaliselt kaasa suveniire ja muidugi fotosid. Need peavad ka kinnitama turist-kangelase juttu.
Paljudes muinasjuttudes pöördub kangelane tagasi vaimselt uuenenuna, kvaliteetsemana, valmis oma elu muutma ja täitma ülesandeid, milleks ta enne võimeline polnud. Praegu muutuvad järjest populaarsemaks eneseleidmis-turismireisid. Käiakse Indias meditatsioonireisidel, Lõuna-Ameerikas ayahuascat lürpimas või Mehhikos peyotet krõmpsutamas. Ning tagasi tulles on turist enda kangelaslikkuses ja totaalses uuenemises veendunud.
Võimalik, et see ongi nii. Reisimine, seiklused, erinevate maailmade kogemine-nägemine võivad ju tõepoolest inimest muuta ja arendada. Mina siiski usun, et inimene, kes veetis oma elu tutvudes eraldi iga rohukõrrega majatagusel aasal, koges täpselt samapalju kui teine inimene, kes rändas elu jooksul läbi kõik maailma maad.
Muinasjutt on ja jääb muinasjutuks ka tänapäeval, muinasjutte ei kritiseerita ja neis ei kahelda. Elu ongi üks suur muinasjutt ja me kõik oleme selle tegelased.
Turisti võib vabalt pidada muinasjutukangelase tänapäeva vasteks.
Nii muinasjutus kui turismireisil minnakse oma igapäevaelust ja tavalisest ümbrusest ära. Nii muinasjutumaailm kui turismireisi sihtkoht on ilusam ja eksootilisem, aga samas ka ootamatusi ja tundmatuid ohte täis paik võrreldes turisti tavamaailmaga.
Muinasjutumaailmas näiteks võivad olla kõndivad puud ja kõnelevad loomad, rääkimata juba uhketest lossidest-paleedest, mis on iga muinasjutu must-have elementideks.
Iga turismireisil käinu jutustab ju ka vaimustunult eriskummalistest loomadest-taimedest, mida võõral maal nägi ja alati käiakse turistidena kohalikke paleesid ja katedraale kaemas.
Turismireisi süžee on muinasjutu omaga ootamatult sarnane. Seda taipab igaüks, kes on kuulanud piisavalt teiste inimeste tüütuid ja alati ühesuguseid reisimuljeid. Nii turist kui muinasjutukangelane kohtavad oma teel raskusi ja ületavad need edukalt.
Tüüpilisemad on nt. kohtumine muinasjutumaailma pahatahtliku tegelasega (kohalik, kes üritab turisti petta või isegi röövida), ootamatute liitlaste leidmine (heatahtlik, abivalmis kohalik), äraeksimine ja õige tee leidmine. Turist-muinasjutukangelane tõestab raskuste ületamisega oma isiklikku osavust või siis oskust kiiresti sõpru leida.
Muinasjutumaalt tuuakse kaasa tõendeid selle kohta, et oled seal viibinud ja su jutt imemaast vastab tõele. Tõenditeks võivad olla võluesemed nagu nähtamatuks tegev müts, võlukepp või trofeed nagu lohelt äralõigatud küüned.
Turismireisil käinu toob tavaliselt kaasa suveniire ja muidugi fotosid. Need peavad ka kinnitama turist-kangelase juttu.
Paljudes muinasjuttudes pöördub kangelane tagasi vaimselt uuenenuna, kvaliteetsemana, valmis oma elu muutma ja täitma ülesandeid, milleks ta enne võimeline polnud. Praegu muutuvad järjest populaarsemaks eneseleidmis-turismireisid. Käiakse Indias meditatsioonireisidel, Lõuna-Ameerikas ayahuascat lürpimas või Mehhikos peyotet krõmpsutamas. Ning tagasi tulles on turist enda kangelaslikkuses ja totaalses uuenemises veendunud.
Võimalik, et see ongi nii. Reisimine, seiklused, erinevate maailmade kogemine-nägemine võivad ju tõepoolest inimest muuta ja arendada. Mina siiski usun, et inimene, kes veetis oma elu tutvudes eraldi iga rohukõrrega majatagusel aasal, koges täpselt samapalju kui teine inimene, kes rändas elu jooksul läbi kõik maailma maad.
Muinasjutt on ja jääb muinasjutuks ka tänapäeval, muinasjutte ei kritiseerita ja neis ei kahelda. Elu ongi üks suur muinasjutt ja me kõik oleme selle tegelased.
Kalvinisti piinad paradiisis
Iialgi poleks arvanud, et laisklemine on nii raske. Palme nähes tekib mul tahtmine haarata mootorsaag ja lamamistoolile virutaks jalaga.
Plusspoolel on muidugi see, et ilmad on soojad ja ilusad, lapsed elavad nagu alasti inglid paradiisis, päevad läbi saab ujuda, päevitada ja liivast losse ehitada. Lõunamaa loodus on eksootiline ja ilus - datlipalmid, mis kasvavad absoluutselt igal pool, kolmanda korruseni küündivad kaktused ja roosasid marju täis rose-pipra puud. Ookean on võimas ja mäed kõrguvad ookeani kohal.
Mulle pole kunagi meeldinud traditsioonilised turismireisid, kus inimesi talutatakse grupiviisi ringi kunstlikus, turistidele mõeldud maailmas, mis on täis illusoorset eksootikat ja tehisehedust.
Gran Canaria on peaaegu tervenisti just selline turismisaar, üksainus suur turistilõks, kus kõik on ette määratud, müügiks välja pandud ning mingit väljaspool-turismi elu ei olegi olemas.
Ka see on omaette kogemus ja tuleb kasuks.
Laupäeval kõndisime jala Maspalomasesse. See on tegelikult meist ainult mõned kilomeetrid eemal asuv eriti raju turismilinn ja meie linnast (San Agustin, kõige igavam ja snobistlikum lääneeuroopa penskarite residents) viib sinna imekaunis rannapromenaad, täis jäätisekohvikuid, musta ja kollase liivaga plaaže, suveniiripoode, liivakujuskulptoreid, ja kõige jõledamaid ning salakavalamaid turistilõkse.
Matk oli tore, ainult korra hakkasime rumalast peast rääkima mingite mustanahaliste naistega. Lihtsalt sellepärast, et nood pakkusid valjusti juuste sättimise teenust, seljas olid neil (Hiinas toodetud?) värvikirevad aafrika rahvariided ja me L.-ga tahtsime naljapärast pakkuda, et võime neile rastapatse teha. Naised said meiega muidugi umbes 30 sekundi jooksul parimaiks sõpradeks ja enne kui arugi sain, loeti mulle juba mingeid aafrika loitse kõrva sisse ja riputati ehteid ümber.
Vabanedes sain aru, et viisakas oleks minu ees eebenipuust tornina kõrguvale paksupõselisele naisšamaanile raha pakkuda. Kobasin rahakotist münte otsida, kuid tungiv hääl teatas vastuvaidlemist mittesallivalt – paberraha! Anna mulle see paberraha oma kotist, ma annan sellest sulle tagasi.
Hea, et olen harjunud tartu mustlastega ja seda tungivat, vastuvaidlemist välistavat tooni oleme ennegi kuulnud. Seega pääsesin turistilõksust täpselt 1 euro vaesemana. J oli lahkem ja andis 2, õigemini polnud tal väiksemat münti.
Kindlasti polnud need aafriklannad Malist, vaid juba nende vanaemad on Hispaanias sündinud, nad ise parimal juhul turismireisiga Tuneesias käinud ja ongi kogu eksootika.
Mida kaugemale glamuurist ja rahast, seda huvitavam hakkas ja maailmakuulus nudistide rand nägi juba väga naturaalne välja – kergelt räpakas, hooldamata ja pisut absurdne – hiigelsuured liivaluited ookeanirannast silmapiirini ja tillukesed häbelikud liivaga ühte värvi nudistid nende suurte looduslike vormide vahel.
Siis aga puhkes metsik torm ja nii meil kui nudistidel tuli varjuda.
Gayrand ja tuletorn olgu siis teiseks korraks.
Ma saan aru, et turistielu, olgu siis metsik ja patune nagu Playa del Inglesis või uimane ja täissöönud nagu San Agustinis ongi nende paikade loomulik elu. See siin ongi turistide saar.
Ja kusagil siinsamas, nende palmide vahel, tagahoovides, majatagustes ja mahajäetud randadel on veel midagi. Selle koha päris elu. Ma tunnen seda oma seljaga, oma kõhunaha ja kolmanda silmaga. Kogu aeg on tunne, et järgmisel hetkel keeran nurga taha ja satun temaga silmitsi. Just seda ma tahangi.
Plusspoolel on muidugi see, et ilmad on soojad ja ilusad, lapsed elavad nagu alasti inglid paradiisis, päevad läbi saab ujuda, päevitada ja liivast losse ehitada. Lõunamaa loodus on eksootiline ja ilus - datlipalmid, mis kasvavad absoluutselt igal pool, kolmanda korruseni küündivad kaktused ja roosasid marju täis rose-pipra puud. Ookean on võimas ja mäed kõrguvad ookeani kohal.
Mulle pole kunagi meeldinud traditsioonilised turismireisid, kus inimesi talutatakse grupiviisi ringi kunstlikus, turistidele mõeldud maailmas, mis on täis illusoorset eksootikat ja tehisehedust.
Gran Canaria on peaaegu tervenisti just selline turismisaar, üksainus suur turistilõks, kus kõik on ette määratud, müügiks välja pandud ning mingit väljaspool-turismi elu ei olegi olemas.
Ka see on omaette kogemus ja tuleb kasuks.
Laupäeval kõndisime jala Maspalomasesse. See on tegelikult meist ainult mõned kilomeetrid eemal asuv eriti raju turismilinn ja meie linnast (San Agustin, kõige igavam ja snobistlikum lääneeuroopa penskarite residents) viib sinna imekaunis rannapromenaad, täis jäätisekohvikuid, musta ja kollase liivaga plaaže, suveniiripoode, liivakujuskulptoreid, ja kõige jõledamaid ning salakavalamaid turistilõkse.
Matk oli tore, ainult korra hakkasime rumalast peast rääkima mingite mustanahaliste naistega. Lihtsalt sellepärast, et nood pakkusid valjusti juuste sättimise teenust, seljas olid neil (Hiinas toodetud?) värvikirevad aafrika rahvariided ja me L.-ga tahtsime naljapärast pakkuda, et võime neile rastapatse teha. Naised said meiega muidugi umbes 30 sekundi jooksul parimaiks sõpradeks ja enne kui arugi sain, loeti mulle juba mingeid aafrika loitse kõrva sisse ja riputati ehteid ümber.
Vabanedes sain aru, et viisakas oleks minu ees eebenipuust tornina kõrguvale paksupõselisele naisšamaanile raha pakkuda. Kobasin rahakotist münte otsida, kuid tungiv hääl teatas vastuvaidlemist mittesallivalt – paberraha! Anna mulle see paberraha oma kotist, ma annan sellest sulle tagasi.
Hea, et olen harjunud tartu mustlastega ja seda tungivat, vastuvaidlemist välistavat tooni oleme ennegi kuulnud. Seega pääsesin turistilõksust täpselt 1 euro vaesemana. J oli lahkem ja andis 2, õigemini polnud tal väiksemat münti.
Kindlasti polnud need aafriklannad Malist, vaid juba nende vanaemad on Hispaanias sündinud, nad ise parimal juhul turismireisiga Tuneesias käinud ja ongi kogu eksootika.
Mida kaugemale glamuurist ja rahast, seda huvitavam hakkas ja maailmakuulus nudistide rand nägi juba väga naturaalne välja – kergelt räpakas, hooldamata ja pisut absurdne – hiigelsuured liivaluited ookeanirannast silmapiirini ja tillukesed häbelikud liivaga ühte värvi nudistid nende suurte looduslike vormide vahel.
Siis aga puhkes metsik torm ja nii meil kui nudistidel tuli varjuda.
Gayrand ja tuletorn olgu siis teiseks korraks.
Ma saan aru, et turistielu, olgu siis metsik ja patune nagu Playa del Inglesis või uimane ja täissöönud nagu San Agustinis ongi nende paikade loomulik elu. See siin ongi turistide saar.
Ja kusagil siinsamas, nende palmide vahel, tagahoovides, majatagustes ja mahajäetud randadel on veel midagi. Selle koha päris elu. Ma tunnen seda oma seljaga, oma kõhunaha ja kolmanda silmaga. Kogu aeg on tunne, et järgmisel hetkel keeran nurga taha ja satun temaga silmitsi. Just seda ma tahangi.
neljapäev, 11. november 2010
Rahvusküsimustest
Mr. Kiis arvab, et meie laste nimed ei ole piisavalt rahvusvahelised. Nimed nagu Anna, Maria, Karol vms. oleksid üleilmastuvas tulevikus kindlasti kasulikum valik.
Ugrinimed nagu Ott, Ats, Märt või Pilleriin äratavad aga igal juhul tähelepanu. Kas hea-või pahasoovlikku, on juba enda tõlgendada.
Meie naabrid on nüüd piisavalt kuulnud, kuidas ma Piretit hüüan ja tulid lõpuks küsima, kas Eestis on muidu ka kombeks tütarlapsele mereröövel nimeks panna? Või on see ainult meie lapsukese veider hüüdnimi?
„Phi-raath! So eine komische name? Für das mädchen?“
Enamik meie naabreid on lääneeurooplased. Saksast, rootsist,soomest, belgiast ja nii edasi.
L. vanaema, kes ka meiega siin puhkab, tunneb basseini ümber plasttoolidel peesitavate paksude lääneeurooplaste ees suurt aukartust. Tema suurim hirm on, et järsku me paistame liiga idaeurooplased välja ja mine tea, aetakse veel korralikkude inimeste kuurordist koju tagasi.
L. vanaema on kaitsnud doktorikraadi psühholoogia erialal Moskva ülikoolis, mõistab 5 võõrkeelt ja on iga kell neist läänesaksa Bier-und- Bratwurst tasemel mammidest üle. Kahju, et ta ise seda ei taipa.
Minu suhtes vanaemal sellist aukartust pole. Tegelikult on meil isegi väikestviisi võimuvõitlus, nagu mul ikka vanemate prouadega tekib. Juuksekarvad vannis ja suhkrutoosile kaane õigesti pealepanek, teate küll, sellised tähtsad teemad. Aga samas üritab vanaema mind ka harida ja tsiviliseeritud inimkonnale lähendada, hoidmata sealjuures kokku õpetlike lugude ja manitsuste pealt.
Meil oli nädalalõpul külas Jan, kes loomulikult vanaema lemmikuks sai. Esiteks, kuna ta on noor ja mehine ning mis peamine, ta on sakslane. Kahjuks küll endise ida-saksamaa aladelt, aga ikkagi…
Jan jutustas vanaemale oma vanaisast, kes II Maailmasõjas Leningradi all võitles ja ime läbi eluga pääses.
Vanaema pidas vajalikuks lugu minulegi tõlkida ja lisas, näppu tähtsalt püsti tõstes: „Ja mis kõige hirmsam, Jani vanaisa pidi seal sõjas ju oma rahva, saksa rahva vastu võitlema! „
???
„Jani vanaisa oli ju ida-saksamaalt, ega´s neid keegi lasknud sakslaste poolele sõdima. Idasakslased võeti ju kõik vene sõjaväkke“ Vanaema hääles helises paatoslik traagika „Ja kas sina üldse saad sellest aru, milline kole asi see oli idasakslastele, et nad teises maailmasõjas kõik omaenda rahva vastu sõdima pidid seal vene lipu all!“
Ugrinimed nagu Ott, Ats, Märt või Pilleriin äratavad aga igal juhul tähelepanu. Kas hea-või pahasoovlikku, on juba enda tõlgendada.
Meie naabrid on nüüd piisavalt kuulnud, kuidas ma Piretit hüüan ja tulid lõpuks küsima, kas Eestis on muidu ka kombeks tütarlapsele mereröövel nimeks panna? Või on see ainult meie lapsukese veider hüüdnimi?
„Phi-raath! So eine komische name? Für das mädchen?“
Enamik meie naabreid on lääneeurooplased. Saksast, rootsist,soomest, belgiast ja nii edasi.
L. vanaema, kes ka meiega siin puhkab, tunneb basseini ümber plasttoolidel peesitavate paksude lääneeurooplaste ees suurt aukartust. Tema suurim hirm on, et järsku me paistame liiga idaeurooplased välja ja mine tea, aetakse veel korralikkude inimeste kuurordist koju tagasi.
L. vanaema on kaitsnud doktorikraadi psühholoogia erialal Moskva ülikoolis, mõistab 5 võõrkeelt ja on iga kell neist läänesaksa Bier-und- Bratwurst tasemel mammidest üle. Kahju, et ta ise seda ei taipa.
Minu suhtes vanaemal sellist aukartust pole. Tegelikult on meil isegi väikestviisi võimuvõitlus, nagu mul ikka vanemate prouadega tekib. Juuksekarvad vannis ja suhkrutoosile kaane õigesti pealepanek, teate küll, sellised tähtsad teemad. Aga samas üritab vanaema mind ka harida ja tsiviliseeritud inimkonnale lähendada, hoidmata sealjuures kokku õpetlike lugude ja manitsuste pealt.
Meil oli nädalalõpul külas Jan, kes loomulikult vanaema lemmikuks sai. Esiteks, kuna ta on noor ja mehine ning mis peamine, ta on sakslane. Kahjuks küll endise ida-saksamaa aladelt, aga ikkagi…
Jan jutustas vanaemale oma vanaisast, kes II Maailmasõjas Leningradi all võitles ja ime läbi eluga pääses.
Vanaema pidas vajalikuks lugu minulegi tõlkida ja lisas, näppu tähtsalt püsti tõstes: „Ja mis kõige hirmsam, Jani vanaisa pidi seal sõjas ju oma rahva, saksa rahva vastu võitlema! „
???
„Jani vanaisa oli ju ida-saksamaalt, ega´s neid keegi lasknud sakslaste poolele sõdima. Idasakslased võeti ju kõik vene sõjaväkke“ Vanaema hääles helises paatoslik traagika „Ja kas sina üldse saad sellest aru, milline kole asi see oli idasakslastele, et nad teises maailmasõjas kõik omaenda rahva vastu sõdima pidid seal vene lipu all!“
esmaspäev, 8. november 2010
Tänu
Avaldasin Universumi Ajalehes kuulutuse: Vajan kiiresti tööd, et pere tarvis raha teenida.
Vastuseks saadeti mind palmi alla logelema. Ma ei tea, mida sellisest vastusest välja lugeda, aga minu ema, ämm ja mees leidsid üksmeelselt, et ma olen puhkamise tuhandekordselt ära teeninud.
Just see ongi kõige tähtsam. Mitte see, et saab kaugele sõita, palju näha ja oma põhjamaalasekonte troopikapäikeses soojendada. Ka mitte see, et lapsed saavad rannal liivalosse ehitada ja ookeaniõhku hingates immuunsüsteemi tugevdada.
Kõige parem on tunne, et olen oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud. See on soe, hea, imeline tunne. Tähtsam kui väljatehtud lennureisid ja kinnimakstud korter.
Ma tean küll, et vähemalt minu ema tahab oma raha eest kõrgeid protsente. Alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja vaikimise kujul.
Aga see pole tähtis. Täiuslikke suhteid pole olemas mujal kui raamatutes ja filmides, nüüd ma juba hakkan taipama. Täiuslikud, vigade ja tumeda pooleta suhted esinevad ainult laste-või läägetes täiskasvanute raamatutes. Hea, et minu elu ei ole lame ja üheplaaniline nagu raamat. See on avar, lõputu ning minu südames on palju ruumi. Terve universum mahub sisse.
Vastuseks saadeti mind palmi alla logelema. Ma ei tea, mida sellisest vastusest välja lugeda, aga minu ema, ämm ja mees leidsid üksmeelselt, et ma olen puhkamise tuhandekordselt ära teeninud.
Just see ongi kõige tähtsam. Mitte see, et saab kaugele sõita, palju näha ja oma põhjamaalasekonte troopikapäikeses soojendada. Ka mitte see, et lapsed saavad rannal liivalosse ehitada ja ookeaniõhku hingates immuunsüsteemi tugevdada.
Kõige parem on tunne, et olen oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud. See on soe, hea, imeline tunne. Tähtsam kui väljatehtud lennureisid ja kinnimakstud korter.
Ma tean küll, et vähemalt minu ema tahab oma raha eest kõrgeid protsente. Alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja vaikimise kujul.
Aga see pole tähtis. Täiuslikke suhteid pole olemas mujal kui raamatutes ja filmides, nüüd ma juba hakkan taipama. Täiuslikud, vigade ja tumeda pooleta suhted esinevad ainult laste-või läägetes täiskasvanute raamatutes. Hea, et minu elu ei ole lame ja üheplaaniline nagu raamat. See on avar, lõputu ning minu südames on palju ruumi. Terve universum mahub sisse.
Tahaks lennata
Lendamine on nagu seks - esimesel korral on ainult hirm, uudishimu ja rohkem või vähem varjatud ärevus. Kas kõik ikka on normaalne? Kas see ikkagi ON ohtlik? Kas ma teen kõik õigesti?
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.
„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.
„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.
reede, 29. oktoober 2010
Kui ei viitsi
kirjutada midagi tarka, nt. elu mõttest või sellest kui kole on maailm, allakäinud ühiskond ja kuidas kaasinimesed mulle liiga teevad, siis võib ju alati
kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.
Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...
Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut
kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.
Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...
Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut
pühapäev, 17. oktoober 2010
Totaalsed muutumised
Veel veidi vaeva ja minust saab esimene inimene maailmas, kes on kandnud rastapatse enam kui aasta, seejärel need lahti harutanud ja pikajuukselisena edasi elanud. Tavaliselt lõigatakse rastapatsid juure pealt maha ja paar aastakest nudipeana on kindlustatud.
Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:
Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.
Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )
Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:
Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.
Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )
pühapäev, 3. oktoober 2010
Unenägu
Mr. Kiis valiti uueks Dalai-laamaks. Seetõttu pidi ta ühtlasi hakkama ka buda mungaks. Et aga talle kui mungale kehtis nüüdsest abielutus ja tsölibaat, peitis ta mind salaja ühte Pepleri tänaval asuva pilvelõhkuja 43. korruse konspiratiivkorterisse ja käis mul seal külas, kui Dalai-laama kohustustest aega üle jäi. Mr. Kiis kandis oranži mungarüüd, kuna aga meie kliimas on sellega vähe jahedavõitu, olid selle all punasest pesusametist traksipüksid. Seda sorti, mida väikelapsed liivakastis kannavad.
Mr. Kiis oli väga tark ja hea Dalai-laama, kes propageeris taobudismi ja rääkis sellest alailma mullegi. Ja see oli tõesti lihtne, kuid sama geniaalne õpetus ning võttis kogu maailma tarkuse umbes 2 lausega kokku. Kahjuks ei jäänud mulle unenäost meelde, mida see taobudism õpetab, aga midagi oli sellel tegemist eresiniste õhupallidega, mida me 43. korruselt alla Pepleri tänavale lasime liuelda.
Mingil hetkel läksime välja jalutama, üritades olla nii tavalised ja märkamatud kui võimalik, et keegi meid ära ei tunneks. Mr. Kiis oli jätkuvalt oma traksipükstes ja oranžis rüüs, mina aga võtsin maskeeringu mõttes riided üldse ära.
Üks vanamutt tundis meid siiski ära ja hakkas näpuga näitama ja kisama "Dalai-laama! Vaadake, Dalai-laama!"
Põgenesie kähku korterisse tagasi, et kahekesi olla, aga meie korteris oli korraldatud pidu ja igalt poolt voolas kokku inimesi. Mulle tuli vastu üks klassiõde, kellest olen viimasel ajal mõelnud. Tegin näo, et ma ei näe teda, aga märkasin üllatusega, et tal oli minu kleit seljas ja minu ehted ümber. Ta tuli lähemale, pani oma lauba vastu minu oma ja vaatas mulle otse silma. Mu ehted lõid sirama ja siis ärkasin.
Imelik,ma näen viimasel ajal päris tihti und, kuidas keegi,tavaliselt ema või ämm, aga ka mõni muu tuttav on minu rõivad selga ja ehted ümber pannud. Tavaliselt see minuks kostümeerunu embab mind jõuliselt või raputab. Tunne on nii jõuline ja tugev, et ajab üles. Imelikud, eredad unenäod...
Mr. Kiis oli väga tark ja hea Dalai-laama, kes propageeris taobudismi ja rääkis sellest alailma mullegi. Ja see oli tõesti lihtne, kuid sama geniaalne õpetus ning võttis kogu maailma tarkuse umbes 2 lausega kokku. Kahjuks ei jäänud mulle unenäost meelde, mida see taobudism õpetab, aga midagi oli sellel tegemist eresiniste õhupallidega, mida me 43. korruselt alla Pepleri tänavale lasime liuelda.
Mingil hetkel läksime välja jalutama, üritades olla nii tavalised ja märkamatud kui võimalik, et keegi meid ära ei tunneks. Mr. Kiis oli jätkuvalt oma traksipükstes ja oranžis rüüs, mina aga võtsin maskeeringu mõttes riided üldse ära.
Üks vanamutt tundis meid siiski ära ja hakkas näpuga näitama ja kisama "Dalai-laama! Vaadake, Dalai-laama!"
Põgenesie kähku korterisse tagasi, et kahekesi olla, aga meie korteris oli korraldatud pidu ja igalt poolt voolas kokku inimesi. Mulle tuli vastu üks klassiõde, kellest olen viimasel ajal mõelnud. Tegin näo, et ma ei näe teda, aga märkasin üllatusega, et tal oli minu kleit seljas ja minu ehted ümber. Ta tuli lähemale, pani oma lauba vastu minu oma ja vaatas mulle otse silma. Mu ehted lõid sirama ja siis ärkasin.
Imelik,ma näen viimasel ajal päris tihti und, kuidas keegi,tavaliselt ema või ämm, aga ka mõni muu tuttav on minu rõivad selga ja ehted ümber pannud. Tavaliselt see minuks kostümeerunu embab mind jõuliselt või raputab. Tunne on nii jõuline ja tugev, et ajab üles. Imelikud, eredad unenäod...
kolmapäev, 29. september 2010
Väikekodanlusest
Väikekodanlane - see on põlastav nimetus, millega ristida enesele vastumeelt inimesi. Ühtlasi saab väikekodanlasi välja naerdes anda väärtust juurde endale kui kindlasti-mitte-väikekodanlasele.
Kahjuks ei ole keegi ära defineerinud, mis imeloom see paljukirutud väikekodanlane õieti on.
Julgeksin teha oletuse, et väikekodanlane on inimene, kes elab suhteliselt harilikku elu, kuhu kuulub tavaline peremudel (nii üksik, lahutatud, lastetu, paljulapseline kui kellega tahes kooselav käivad tänapäeval täiesti tavaliste peremudelite alla). Ilmselt on väikekodanlasel püsiv elupaik ja tõenäoliselt ei tegele üks korralik väikekodanlane millegi enesehävituslikumaga kui äärmisel juhul suitsetamine või paar laupäevaõhtust veiniklaasi-pudelit. Väikekodaniku maailm ongi väike ja sisaldab endas lihtsaid naudinguid nagu rõõm õnnestunud tööst, maitsvast kõhutäiest, hüvast rüüpest, ilusast asjast, huvitavast raamatust, tragist lapsest, kaunist laulust, mugavast kodust, toredatest sõpradest jne. Väikekodanlase kapis ei ole samuti midagi enamat kui paar tavalist, ent siiski hoolikalt varjatud luukeret.
Kui sinu elu ei vasta milleski neile parameetritele ega eksisteeri sinu elus ka neid lihtsaid väikekodanlikke rõõme, siis palju õnne! Järelikult oled...
...väikekodanlase vastand ehk ilmselt boheemlik, ennasthävitav, sealjuures aga ülimalt andekas-vaimline ja kindlasti väga ebatavaline (no igaljuhul mitte tavaline, kesse siis tavaline tahab olla?) persoon. Lühidalt võiks öelda ka boheemlane, ent see pole võibollapäris täpne.
Mulle tundub järjest kohatum,kuidas hästirõivastatud, kerges ületoitumuses inimesed, kes oma mugavates, korralikult soojaksköetud kodudes absoluutselt turvaliste tööde ja hobidega tegelevad samal ajal teisi, täpselt sama tavalisi inimesi väikekodanlasteks sõimates.
Kui on soov väikekodanluse mädasoost välja rabeleda, siis peaks alustuseks loobuma väikekodanlikest hüvedest nagu mugav kodu, stabiilne pereelu ja eeskätt muidugi regulaarne sissetulek. Neid labaseid hüvesid asendab sel juhul aga rikkalik ning valik psühhofarmakoloogilisi aineid alkoholist alustades ja kärbseseente ning süütevedelikuga lõpetades. Ning eeskätt, kui ambitsioon on hallist massist erineda, peaks tegema midagi TÕESTI ebaturvalist ja piirepurustavat. (Repliigi korras - mugavas kodus ja turvalises sõpraderingis väikekodanluse sõimamine ei ole ohtlik ega piire ületav).Lõigata endal ntx kõrv küljest, seksida oma ülenejate\alanejate sugulastega, magada olenemata aastaajast seal, kus uni sind juhtub tabama vms. Ja selle kõige juures tuleb olla sisukas, mõttetihe ja luua midagi absoluutselt originaalset ja kordumatut.
Võimalik, et väikekodanluse all peetakse silmas mõtteviisi. Sellist, mis peab õigeks elu ainult omaenda väikese maailma piirides ja halvustab kõike, mis jääb sellest väljaspoole. Kahjuks aga ei ole ma kuskil kuulnud rohkem endast erinevate halvustamist, kui end väga erilisteks, andekateks ja tarkadeks pidavate inimeste suust. Tundub, et kui väikekodanlus saab iseseisvalt päris hästi hakkama, siis "mitte-väikekodanlased" vajavad väikekodanlasi nagu kariloomad tara. Et oleks millestki üle hüpata või maha trampida.
Mina olengi väikekodanlane. Mulle meeldivad olmelised mugavused, enamvähem stabiilsed suhted ja tervislikud ning pikka iga tõotavad eluviisid. Muidugi ka need lihtsad väikesed rõõmud, mis eespool üles loetud.
See postitus on saanud tõuget ühest Elo Vee novellikogust. Elo Vee on ühe peaaegu-geniaalse,kuid paraku traagilistel ajaoludel manalateele läinud luuletaja J.V. kahtlemata andekas kirjanikust tütar. Ilmselgelt kirjeldab ta oma andeka isa värvikat ja efektset eluviisi tühise ja rumalana ning asub oma igava ja praktilise ema poolele. Olles oma boheemliku isa vastu siiski armastav ning allaheitliku ema suhtes kriitiline.
/... kes tavatseb ümbritsevaid, oma eluga toime tulla püüdvaid lihtsaid inimesi nimetada piiratuteks...?/ küsitakse ses raamatus ja seda küsin minagi.
Kahjuks ei ole keegi ära defineerinud, mis imeloom see paljukirutud väikekodanlane õieti on.
Julgeksin teha oletuse, et väikekodanlane on inimene, kes elab suhteliselt harilikku elu, kuhu kuulub tavaline peremudel (nii üksik, lahutatud, lastetu, paljulapseline kui kellega tahes kooselav käivad tänapäeval täiesti tavaliste peremudelite alla). Ilmselt on väikekodanlasel püsiv elupaik ja tõenäoliselt ei tegele üks korralik väikekodanlane millegi enesehävituslikumaga kui äärmisel juhul suitsetamine või paar laupäevaõhtust veiniklaasi-pudelit. Väikekodaniku maailm ongi väike ja sisaldab endas lihtsaid naudinguid nagu rõõm õnnestunud tööst, maitsvast kõhutäiest, hüvast rüüpest, ilusast asjast, huvitavast raamatust, tragist lapsest, kaunist laulust, mugavast kodust, toredatest sõpradest jne. Väikekodanlase kapis ei ole samuti midagi enamat kui paar tavalist, ent siiski hoolikalt varjatud luukeret.
Kui sinu elu ei vasta milleski neile parameetritele ega eksisteeri sinu elus ka neid lihtsaid väikekodanlikke rõõme, siis palju õnne! Järelikult oled...
...väikekodanlase vastand ehk ilmselt boheemlik, ennasthävitav, sealjuures aga ülimalt andekas-vaimline ja kindlasti väga ebatavaline (no igaljuhul mitte tavaline, kesse siis tavaline tahab olla?) persoon. Lühidalt võiks öelda ka boheemlane, ent see pole võibollapäris täpne.
Mulle tundub järjest kohatum,kuidas hästirõivastatud, kerges ületoitumuses inimesed, kes oma mugavates, korralikult soojaksköetud kodudes absoluutselt turvaliste tööde ja hobidega tegelevad samal ajal teisi, täpselt sama tavalisi inimesi väikekodanlasteks sõimates.
Kui on soov väikekodanluse mädasoost välja rabeleda, siis peaks alustuseks loobuma väikekodanlikest hüvedest nagu mugav kodu, stabiilne pereelu ja eeskätt muidugi regulaarne sissetulek. Neid labaseid hüvesid asendab sel juhul aga rikkalik ning valik psühhofarmakoloogilisi aineid alkoholist alustades ja kärbseseente ning süütevedelikuga lõpetades. Ning eeskätt, kui ambitsioon on hallist massist erineda, peaks tegema midagi TÕESTI ebaturvalist ja piirepurustavat. (Repliigi korras - mugavas kodus ja turvalises sõpraderingis väikekodanluse sõimamine ei ole ohtlik ega piire ületav).Lõigata endal ntx kõrv küljest, seksida oma ülenejate\alanejate sugulastega, magada olenemata aastaajast seal, kus uni sind juhtub tabama vms. Ja selle kõige juures tuleb olla sisukas, mõttetihe ja luua midagi absoluutselt originaalset ja kordumatut.
Võimalik, et väikekodanluse all peetakse silmas mõtteviisi. Sellist, mis peab õigeks elu ainult omaenda väikese maailma piirides ja halvustab kõike, mis jääb sellest väljaspoole. Kahjuks aga ei ole ma kuskil kuulnud rohkem endast erinevate halvustamist, kui end väga erilisteks, andekateks ja tarkadeks pidavate inimeste suust. Tundub, et kui väikekodanlus saab iseseisvalt päris hästi hakkama, siis "mitte-väikekodanlased" vajavad väikekodanlasi nagu kariloomad tara. Et oleks millestki üle hüpata või maha trampida.
Mina olengi väikekodanlane. Mulle meeldivad olmelised mugavused, enamvähem stabiilsed suhted ja tervislikud ning pikka iga tõotavad eluviisid. Muidugi ka need lihtsad väikesed rõõmud, mis eespool üles loetud.
See postitus on saanud tõuget ühest Elo Vee novellikogust. Elo Vee on ühe peaaegu-geniaalse,kuid paraku traagilistel ajaoludel manalateele läinud luuletaja J.V. kahtlemata andekas kirjanikust tütar. Ilmselgelt kirjeldab ta oma andeka isa värvikat ja efektset eluviisi tühise ja rumalana ning asub oma igava ja praktilise ema poolele. Olles oma boheemliku isa vastu siiski armastav ning allaheitliku ema suhtes kriitiline.
/... kes tavatseb ümbritsevaid, oma eluga toime tulla püüdvaid lihtsaid inimesi nimetada piiratuteks...?/ küsitakse ses raamatus ja seda küsin minagi.
pühapäev, 19. september 2010
Sügis
Sügis on muutuste aeg ja ikka-jälle ka emotsionaalselt raske aeg. Ehkki ma üritan sellestki parimat võtta nagu nt. Täiesti Lastevabad nädalavahetuse-seenelkäigud (mr. Kiisi suureks õuduseks ja pahameeleks). Peaks rõõmustama laupäevahommiku üle, mil TT istub voodis ja ruigab: "Tahan kooli! Ma tahan kooli minna!!! Ei ole puhkepäev!" TT on nüüd otsustanud, et ta armastab kooli ja see on ju ometigi tore. Koolis armastatakse teda ka ning ma loodan, et see jääbki nii järgmiseks 12 aastaks.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.
Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.
Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.
Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.
Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.
reede, 3. september 2010
Ma ei ta-ha-ha-ha!!!
On Tiia Triinu arvamus koolist, mida ta avaldab igal hommikul ja kui meelde tuleb, siis ka õhtul. Tallinna-nädal oli suvele ilusaks punktiks ja ma arvan, et lapsed ning ma isegi hindame lõbustusi palju rohkem, kui nüüd pikemalt ka millegi tõsise ja kohustuslikuga tegeleda tuleb.
Tiia Triinu klass
Koolilaps
Koolilapse õde
Kool tundub siiski jätkuvalt tore. Kuigi võiks ju norida näiteks selle kallal, miks alles 1. septembril välja tuli, et TT klass on tegelikult liitklass. Lisaks 4 esimese klassi õpilasele on neil veel 2 tegelast IV hooldusklassist. Üks fataalse progresseeruva haigusega ratastoolitüdruk ning üks liitpuudega pime laps, kellel on enneaegsusest põhjustatud ülirasked tervisehädad.
Kuna vaat et iga teine laps maarjakoolis on enneaegsena sündinu, paneb see mõtlema meditsiinieetikale, mida minu pea ei võta.
Igasugused double-ja triple-testid ning looteveeuuringud, mida rasedatele tehakse, näitavad ju ainult teatud riski puudega lapse sünniks. Keegi ei tea, kas need lapsed, keda riskinäitajate tõttu päris kaugelearenenutena aborditakse, on tegelikult haiged või terved. Ometi tehakse neid hilisaborte, mida võiks põhimõtteliselt ka planeeritud nurisünnitusteks nimetada,täiesti enesestmõistetavalt. Samal ajal hoitakse sügavalt enneaegsetena sündinud tittesid kõigi kaasaegse meditsiini vahenditega elus, kuigi enamasti on nad palju raskemalt kahjustatud ja eluvõimetumad, kui daunid või seljaajusongalised. Imelik on see meedikute loogika ja ilmaelu üldse...
Liitklassi eeliseks on vähemalt see, et neid lapsi vaadates saan ma väga hästi aru, millised õnneseened me mr. Kiisiga oleme ja millist rõõmu me TT üle ikkagi tunda võime.
3. raseduse ajal ei lasknud ma teha mingit triple-ega double-testi, seega ei tulnud looteveeuuring isegi teemaks mitte. Mõttetud uuringud. Mõnikord on ilma valikuteta lihtsam olla ja elada.
Tiia Triinu klass
Koolilaps
Koolilapse õde
Kool tundub siiski jätkuvalt tore. Kuigi võiks ju norida näiteks selle kallal, miks alles 1. septembril välja tuli, et TT klass on tegelikult liitklass. Lisaks 4 esimese klassi õpilasele on neil veel 2 tegelast IV hooldusklassist. Üks fataalse progresseeruva haigusega ratastoolitüdruk ning üks liitpuudega pime laps, kellel on enneaegsusest põhjustatud ülirasked tervisehädad.
Kuna vaat et iga teine laps maarjakoolis on enneaegsena sündinu, paneb see mõtlema meditsiinieetikale, mida minu pea ei võta.
Igasugused double-ja triple-testid ning looteveeuuringud, mida rasedatele tehakse, näitavad ju ainult teatud riski puudega lapse sünniks. Keegi ei tea, kas need lapsed, keda riskinäitajate tõttu päris kaugelearenenutena aborditakse, on tegelikult haiged või terved. Ometi tehakse neid hilisaborte, mida võiks põhimõtteliselt ka planeeritud nurisünnitusteks nimetada,täiesti enesestmõistetavalt. Samal ajal hoitakse sügavalt enneaegsetena sündinud tittesid kõigi kaasaegse meditsiini vahenditega elus, kuigi enamasti on nad palju raskemalt kahjustatud ja eluvõimetumad, kui daunid või seljaajusongalised. Imelik on see meedikute loogika ja ilmaelu üldse...
Liitklassi eeliseks on vähemalt see, et neid lapsi vaadates saan ma väga hästi aru, millised õnneseened me mr. Kiisiga oleme ja millist rõõmu me TT üle ikkagi tunda võime.
3. raseduse ajal ei lasknud ma teha mingit triple-ega double-testi, seega ei tulnud looteveeuuring isegi teemaks mitte. Mõttetud uuringud. Mõnikord on ilma valikuteta lihtsam olla ja elada.
pühapäev, 15. august 2010
Mädakuu
August õigustab sel aastal oma rahvapärast nime. Piretil ning TT-l tekkisid ülekere villid, mis lähevad katki, laatuvad ja muutuvad suurteks verilihal laikudeks. Rõve. Vendmaarius sattus selle tõvega omal ajal isegi lastehaigla nakkusosakonda.
Pilleriinul oli säärel imepisike torkehaav, millest ootamatult terve jalg paiste läks ja liialdamata uskumatutes kogustes mäda välja ajama hakkas. Kirurg lõikas skalpelliga pisikese jalasääre lõhki ja paigutas haava dreeni, et kogu sodi saaks takistamatult välja voolata. Tegelikult kirjutas ta meid isegi haiglasse sisse, minult nõusolekut küsimata. Mina olen teada-tuntud vastutustundetu ema ja peale minu allkirjastatud kinnitust haiglaravist keeldumise kohta saime koju minna. Peale ohjeldamatut antibiotside sissekühveldamist ja igapäevast sidumaskäimist on vähemalt laste osas tervis meie koju tagasi kolinud. Ainult ise olen oma iga-augustikuises tatigripis ja mr. Kiisi vaevab augustideprekas. Nagu ikka.
Perearst ütleb, et see kõik on liigkuumast ja -niiskest ilmast ning jahedus oleks praegu parim ravim.
Aga mulle meeldib kuumus. Kõigest hoolimata. Selline suvi nagu tänavu võiks minu poolest kesta oktoobrini ja kauemgi veel.
Pilleriinul oli säärel imepisike torkehaav, millest ootamatult terve jalg paiste läks ja liialdamata uskumatutes kogustes mäda välja ajama hakkas. Kirurg lõikas skalpelliga pisikese jalasääre lõhki ja paigutas haava dreeni, et kogu sodi saaks takistamatult välja voolata. Tegelikult kirjutas ta meid isegi haiglasse sisse, minult nõusolekut küsimata. Mina olen teada-tuntud vastutustundetu ema ja peale minu allkirjastatud kinnitust haiglaravist keeldumise kohta saime koju minna. Peale ohjeldamatut antibiotside sissekühveldamist ja igapäevast sidumaskäimist on vähemalt laste osas tervis meie koju tagasi kolinud. Ainult ise olen oma iga-augustikuises tatigripis ja mr. Kiisi vaevab augustideprekas. Nagu ikka.
Perearst ütleb, et see kõik on liigkuumast ja -niiskest ilmast ning jahedus oleks praegu parim ravim.
Aga mulle meeldib kuumus. Kõigest hoolimata. Selline suvi nagu tänavu võiks minu poolest kesta oktoobrini ja kauemgi veel.
reede, 6. august 2010
Legende ja linnamuinasjutte
Iga Tartu tüdruk kukub vähemalt korra elus Raekoja platsi purskkaevu. Mina ei ole sünnipärane tartlane. Seetõttu pole ma ka lapsena Raekoja platsi purskkaevu kukkunud, küll aga olen ma täisealisena täiesti vabal tahtel selles ujumas käinud. Rahunege, ma olin sündsalt, isegi pidulikult riides, mitte alasti , sest see juhtus minu ülikooli lõpetamise peol, öösel ja ma polnud just väga kaine.
TT käis aga käkaskaela raekoja platsi purskkaevu keset valget päeva, pea ees. Kohe näha, et Tartu tüdruk. Piret ja Pilleriin ei ole veel purskkaevus ujunud, aga viimane jalutuskäik kesklinnas näitas, et nad ei taha vanemast õest maha jääda.
Kõik Kaagvere koolis käinud tüdrukud väidavad, et nad on koolist põgenemiseks üle Emajõe ujunud. Kaagvere Kool asub tõesti otse Emajõe kaldal ja jõgi on seal päris lai ning kiirevooluline. Hullumeelsus, kommenteeris üks mu kaitseliitlasest sõber, mees nagu härg. Tema end selliseks ujumismaratoniks küll võimeliseks ei arvanud.
Võib-olla on Kaagvere-neidudes midagi, mis teeb nad tugevamaks kui härjad ja isegi kaitseliitlased, aga mind pani mõtlema, milline übermütoloogiline ettekujutus on enamikul eestlastel Kaagvere Koolist.
Kaagvere! See on on maagiline kohanimi, millega eesti soost tüdrukuid juba pisikesest peale hirmutatakse. Sellest paigast on kirjutatud lugematu hulk ajaleheartikleid, räägitud romaanides, tehtud teadustöid ja-uurimusi.
Kirjutatagu mida tahes, enamiku eestlaste jaoks asustavad Kaagvere Kooli tütarlapsed, kelle ühisnimetajaks on ülivarane ja absoluutselt ohjeldamatu seksuaalsus. Oi neid linnalegende, mida kõike hirmsat ja kirjeldamatult verdtarretavat olla juhtunud sinna kooli sattunud õnnetute ja ilmsüütute meessoo esindajatega nagu elektrikud, ehitajad, remonditöölised…
Jäägu siis rahvale need räpased soovunelmad.
Minul on olnud kokkupuuteid enam kui ühe, kahe ja ausalt öeldes kaugelt enam kui kümne sellise müüdineiuga. Ehkki keegi seda ei usu, on paljud tüdrukud Kaagverre saadetud väikeste 10-aastaste plikatirtsudena ja nende ühisnimetajaks on enamasti hoopis ema puudumine peres. Kaagvere-tüdrukute emad on tavaliselt kas surnud või mingil muul põhjusel võimetud emakohuseid täitma. Ja nii uskumatu kui see pole, neist tüdrukutest saavad üldjuhul peale kooli lõpetamist päris tavalised naisterahvad ja emad, mitte staarstripparid või glamuurprostituudid.
Eestis on umbes 5000 vangi ja neist ligikaudu 100 on naissoost. Imelikul kombel ei ümbritse Harku naistevanglat mingi müstiline aura ja legendideloor, nagu asustaks seda paika metsikud, seksuaalselt ohjeldamatud lesbiliste kalduvustega amatsoonid ja mehi küttivad sarimõrvaritest prostituudid. Pigem on Harku Naistevangla asukaid meedias kujutatud kui õnnetuid koduvägivalla ohvreid, kes sisustavad oma halle päevi patukahetsuse ja lõputu õmblustööga.
Niipalju, kui mina olen Harku Naistevangla asukatega kokku puutunud, on nende ühisnimetajaks rumalus.
Hei, müüdimurdjad, kas keegi teab veel kummalisi legende?
TT käis aga käkaskaela raekoja platsi purskkaevu keset valget päeva, pea ees. Kohe näha, et Tartu tüdruk. Piret ja Pilleriin ei ole veel purskkaevus ujunud, aga viimane jalutuskäik kesklinnas näitas, et nad ei taha vanemast õest maha jääda.
Kõik Kaagvere koolis käinud tüdrukud väidavad, et nad on koolist põgenemiseks üle Emajõe ujunud. Kaagvere Kool asub tõesti otse Emajõe kaldal ja jõgi on seal päris lai ning kiirevooluline. Hullumeelsus, kommenteeris üks mu kaitseliitlasest sõber, mees nagu härg. Tema end selliseks ujumismaratoniks küll võimeliseks ei arvanud.
Võib-olla on Kaagvere-neidudes midagi, mis teeb nad tugevamaks kui härjad ja isegi kaitseliitlased, aga mind pani mõtlema, milline übermütoloogiline ettekujutus on enamikul eestlastel Kaagvere Koolist.
Kaagvere! See on on maagiline kohanimi, millega eesti soost tüdrukuid juba pisikesest peale hirmutatakse. Sellest paigast on kirjutatud lugematu hulk ajaleheartikleid, räägitud romaanides, tehtud teadustöid ja-uurimusi.
Kirjutatagu mida tahes, enamiku eestlaste jaoks asustavad Kaagvere Kooli tütarlapsed, kelle ühisnimetajaks on ülivarane ja absoluutselt ohjeldamatu seksuaalsus. Oi neid linnalegende, mida kõike hirmsat ja kirjeldamatult verdtarretavat olla juhtunud sinna kooli sattunud õnnetute ja ilmsüütute meessoo esindajatega nagu elektrikud, ehitajad, remonditöölised…
Jäägu siis rahvale need räpased soovunelmad.
Minul on olnud kokkupuuteid enam kui ühe, kahe ja ausalt öeldes kaugelt enam kui kümne sellise müüdineiuga. Ehkki keegi seda ei usu, on paljud tüdrukud Kaagverre saadetud väikeste 10-aastaste plikatirtsudena ja nende ühisnimetajaks on enamasti hoopis ema puudumine peres. Kaagvere-tüdrukute emad on tavaliselt kas surnud või mingil muul põhjusel võimetud emakohuseid täitma. Ja nii uskumatu kui see pole, neist tüdrukutest saavad üldjuhul peale kooli lõpetamist päris tavalised naisterahvad ja emad, mitte staarstripparid või glamuurprostituudid.
Eestis on umbes 5000 vangi ja neist ligikaudu 100 on naissoost. Imelikul kombel ei ümbritse Harku naistevanglat mingi müstiline aura ja legendideloor, nagu asustaks seda paika metsikud, seksuaalselt ohjeldamatud lesbiliste kalduvustega amatsoonid ja mehi küttivad sarimõrvaritest prostituudid. Pigem on Harku Naistevangla asukaid meedias kujutatud kui õnnetuid koduvägivalla ohvreid, kes sisustavad oma halle päevi patukahetsuse ja lõputu õmblustööga.
Niipalju, kui mina olen Harku Naistevangla asukatega kokku puutunud, on nende ühisnimetajaks rumalus.
Hei, müüdimurdjad, kas keegi teab veel kummalisi legende?
kolmapäev, 21. juuli 2010
Matkapäevikud
Värskete kummipaadiomanikena oleme sel suvel käinud Tartu lähiümbruse veeteid avastamas. Lugeda võõraid matkalugusid on igav, palju huvitavam ja kõigile soovituslik oleks hoopis ise seiklema seilata. Ent vähemalt ajaloo huvides võiks väikestviisi matkakroonikat pidada.
Niisiis, juuli algas matkaga Porijõel ehk veeteed pidi Ülenurmest Ihastesse. Kui maitsi tuleb Ülenurmest Ihastesse sõita läbi Tartu ehk teha pikk U-kujuline kaar, ühendab neid kaht Tartu-lähedast küla tegelikult looduslik sirge veetee kujul ehk vana armas Porijõgi.
Alustasime Ülku tagant, kus Porijõgi voolab läbi grandioosse toru ehk hiiglasliku teetruubi. Majesteetlik teetruup! Ja ka geopeiturid on selle avastanud. Matkaidee eest olengi tänu võlgu ühele geopeiturile. Aitäh!
Nagu ikka, sõitsime välja 2 kummipaadiga. Mr. Kiis sõudis oma Seahawkiga, ahtris väänlesid ja itsitasid meie püsimatud vanemad tütred ja teise kummipaadi vööris-ahtris troonisid kaks veetlevat naiskunstnikku KM ja MK, kelle ülesanne oli hoida Beebit, sest nad ei osanud kumbki aerutada.
Muuseas, minu kummipaat, mille ma kavatsesin ristida nimega Beda (kapten Vrungeli ja tema laeva auks), kannab ametlikult marginime Vega-3. Aga Piret teatas enne matka, et meie paadi nimi on hoopis Kummipea ja nii jäigi.
Niisiis, Kummipea ees ja Seahawk järel ulpisime läbi teetruubi ja loksusime mööda praktiliselt seisva veega ent ikka veel kevadisest üleujutusest kõrget Porijõge pidi edasi. Ilm oli erakordselt palav ja päike kõrvetas. Mõnus!
Porijõgi voolab läbi Aardla poldri, mis on madal, soine ja lopsakaid erkrohelisi veetaimi täis kasvanud mudaväli. Selle kohal kõrguvad sürreaalse vaatepildina Tartu arhitektuuri kõrgemad pärlid nagu telemast, Tigutorn, Plasku, Triibuline Korsten jt. Ent jõekaldad ise on reetlikult kõrged vallid, mis räägib nõukogudeaegsest jõesüvendusest.
Beebi röökis nagu segane, sest ta vihkab päästevesti. Naiskunstnik KM sai tänu sellele oma esimesed tule-või õigemini veeristsed, sest ta pidi esimest korda elus sõudma. Mina omakorda pidin teda õpetama ja imekombel jättis ta mind isegi ellu.
Õnneks uinutas üksluine paadis loksumine Beebi kiirelt, nagu ikka ja ma sain sõuda. Isegi Mr. Kiisiga võidu.
Matka Porijõel tasub soovitada flegmaatilisile druiidikalduvustega inimestele, sest mingit põnevust, teravaid elamusi ja vapustavaid vaateid see retk ei paku. Võsa, muda ja paar kajakat ning tunni aja pärast leidsime end Ihaste alt. Nimelt suubub Porijõgi seal Suurde Emajõkke. Uskumatu! Olin plaaninud matka pikkuseks vähemalt 3 tundi.
Õnneks oli vähemalt süüa piisavalt ja ilm jätkuvalt imekaunis. Vedelesime Ihaste plaažil ja logelesime mõnusasti.
Tegin esimest korda teoks selle, mida iga endast lugupidav tartlane võiks teha vähemalt korra elus ehk ujusin üle Emajõe ja tagasi. Ihualasti sealjuures, koos Mr. Kiisiga, kes mind rüütellikult saatis. Üle Emajõe ujumine osutus üllatavalt lihtsaks. Nüüd ma isegi usun kõiki neid Kaagvere kooli vilistlasi, kes on koolist põgenemiseks enda jutu järgi ikka üle Emajõe ujunud.
teisipäev, 20. juuli 2010
Perelaager
Suve oodatuim sündmus ehk siis K. perelaager on nüüd läbi ja peab ütlema, et mõned asjad lähevad iga aastaga paremaks. Laager oli nagu ilus unenägu - rõõmsad inimesed ja igal pool ringi sibavad päevitunud lapsekribalad, päevased ja öised ujumised, lõpmatu hulk loovust, mis igaühes äkki õitsele puhkes (ehkki selle viljad olid kohati vähe kohmakad). Ja kerge ning ilmsüütu erootiline hõllandus kõige selle kohal...
Tundus, nagu oleksime paariks päevaks sattunud San Franciscosse 1967.aasta suvel või siis mõnele Lõunamere saarele enne valgete tulekut. Igal juhul hoopis teise ja palju paremasse maailma.
Kahjuks on midagi nii muretut ja ilusat võimalik ainult lühikeseks hetkeks. Mr. Kiis igaljuhul sattus nii laagri mõju alla, et läks järgmisel päeval ka Saadjärve (üsna kõrvalisse kohta) ujuma ilma riieteta. Isegi nudistide burkat ei pannud selga. Kohalikud mutid aga sattusid peale jaole ja pidid ta peaaegu... ütleme viisakalt et lintshima. Kahjuks ei ela kõik siin ilmas peace and love põhimõttel.
Mul pole isiklikult küll midagi riietega ujumise vastu, aga - kas keegi teab, on siis riieteta ujumine Eestis seadusega keelatud või mitte?
Tegelikult võiks igasuguseid perelaagreid rohkem olla. Noorte, vallaliste ja üksikute jaoks on ju välja mõeldud igasugu tooteid, teenuseid ja lõbustusi,terveid tööstusharusid, mis teenivad ainult üht eesmärki - kuidas saada mitteüksikuks? Aga paarisuhte hoidmise ja selle lõbusaks ning nauditavaks muutmisega peab nagu iseenesest toime tulema. Nii tekibki tunne, et pereelu -see on raske töö, lõpmatud kohustused ja pidevad probleemid...
Pilte ma sel aastal kahjuks ei teinud ja möödunudsuviseid ei tahaks üles riputada. Aga teiste fotosid vaataks küll hea meelega.
Tundus, nagu oleksime paariks päevaks sattunud San Franciscosse 1967.aasta suvel või siis mõnele Lõunamere saarele enne valgete tulekut. Igal juhul hoopis teise ja palju paremasse maailma.
Kahjuks on midagi nii muretut ja ilusat võimalik ainult lühikeseks hetkeks. Mr. Kiis igaljuhul sattus nii laagri mõju alla, et läks järgmisel päeval ka Saadjärve (üsna kõrvalisse kohta) ujuma ilma riieteta. Isegi nudistide burkat ei pannud selga. Kohalikud mutid aga sattusid peale jaole ja pidid ta peaaegu... ütleme viisakalt et lintshima. Kahjuks ei ela kõik siin ilmas peace and love põhimõttel.
Mul pole isiklikult küll midagi riietega ujumise vastu, aga - kas keegi teab, on siis riieteta ujumine Eestis seadusega keelatud või mitte?
Tegelikult võiks igasuguseid perelaagreid rohkem olla. Noorte, vallaliste ja üksikute jaoks on ju välja mõeldud igasugu tooteid, teenuseid ja lõbustusi,terveid tööstusharusid, mis teenivad ainult üht eesmärki - kuidas saada mitteüksikuks? Aga paarisuhte hoidmise ja selle lõbusaks ning nauditavaks muutmisega peab nagu iseenesest toime tulema. Nii tekibki tunne, et pereelu -see on raske töö, lõpmatud kohustused ja pidevad probleemid...
Pilte ma sel aastal kahjuks ei teinud ja möödunudsuviseid ei tahaks üles riputada. Aga teiste fotosid vaataks küll hea meelega.
esmaspäev, 21. juuni 2010
Need rasked valikud
Lõpuks on otsus langetatud ja TT jaoks kool välja valitud.
Mäletatavasti käisime me temaga Waldorfkooli tutvumisloengutes, klassijuhatajale ta täitsa meeldis ning piisava motivatsiooni korral oleksin ma ta kooli sisse ka rääkinud.
Aga me valisime siiski Maarja Kooli. Mitmetel põhjustel, aga peamiselt sellepärast, et meil pole piisavalt raha, aega ning jõudu mässata nii raske projektiga nagu "vaimupuudega laps tavakoolis". Kahju ja kurb, sest niipalju kui mina olen lugenud edukate autistide elulugusid, on nad kõik käinud tavakoolis. Mis sest, et on raske ja teised narrivad, neil on olnud piisavalt põikpäised vanemad ja ka soodsamad olud. Näiteks üks Albaania kuulus autist-kunstnik oli juhuslikult koolidirektori tütar ja eesti tuntud autist-ilmateadlane on õpetaja laps.
Maarja Kool aga on ilmselt ainumas kool Eestis, mis pakub 2 korda päevas gluteeni-ja kaseiinivaba koolitoitu. Vat see otsustaski asja. Alles 3 aastat tagasi vaadati mind selle dieedi pärast nagu mingit uriinijoojat või platsentamugijat. Aga nüüd on isegi kõige paadunumad eripedagoogid veendunud, et see dieet (lehmapiima ja teraviljavaba)mõjub.
Pean lähemalt kirjutama TT kooli sisseastumisvestlusest Maarja Koolis. Õpetuseks kõigile vanemaile, kes arvavad, et neil on eriti pöörase iseloomu ja kohutavate kommetega lapsi. Teil on kodus kuldsete tiibadega vagurad inglikesed, ütlen ma teile, armsad lugejad...
Vestlus toimus direktori kitsukeses kabinetis, kuhu olid end pressinud mina oma 3 ulaka tütrega, dire, siis 2 tulevast esimese klassi juhatajat, logopeed ja füsioterapeut. Jaa, see füsioterapeut... Ta näeb välja nagu segu viikingipealikust ja bernhardiini koerast, on tõeline naistehurmur ja laste lemmik ning TT on võimeline kasvõi kõrvade peal käima, et aga tema tähelepanu saada.
Niisiis, TT viskas end kabineti põrandale selili, aeles poris (oli väga vihmane päev), itsitas ja tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele, ei õelnud oma nime ega vanust ning mul tekkis tunne, et olen aastaid meelepettes elanud - tegelikult TT siiski ei oska rääkida.
Esimese klassi õpetajad üritasid meeleheitlikult temaga mingit kontakti saada, oli ju neile öeldud, et kooli on tulemas väike wunderkind. TT aga vingerdas hullunult naeru lagistades direktori lauani, haaras sealt imekiirelt peotäie pabereid (ülitähtsad dokumendid?), kägardas need palliks ja viskas oma füsioterapeudile. Too lösutas tüünelt toolil, pikad koivad välja sirutatud ja kuigi ma olin talle juba kümme korda ärritunult sisistanud, et ta välja läheks, plaksutas meesiludus selle peale ainult oma ööliblika tiibadele sarnanevaid ripsmeid.
Lõppkokkuvõttes ühendasid mu 3 tütart oma jõud ning kiskusid direktori diivanilt küljest seljatoe, viskasid selle maha ja heitsid iseendid kõhuli sinna otsa.
Sellega sai meie tore ja kindlasti mitte igav kooliastumisvestlus läbi ja me lahkusime.
"Avaduse ja muud dokumendid võite postiga ka saata", hüüdis direktor meile järele.
Maarja Koolis tuleb sügisel 2 esimest klassi. Kummaski 5 õpilast ja 2 õpetajat. Ma kardan, et TT siiski ei saa targemate ja võimekamate klassi, pigem avatakse 3 paralleeli: A-klass, B-klass ja TT eri...
Mäletatavasti käisime me temaga Waldorfkooli tutvumisloengutes, klassijuhatajale ta täitsa meeldis ning piisava motivatsiooni korral oleksin ma ta kooli sisse ka rääkinud.
Aga me valisime siiski Maarja Kooli. Mitmetel põhjustel, aga peamiselt sellepärast, et meil pole piisavalt raha, aega ning jõudu mässata nii raske projektiga nagu "vaimupuudega laps tavakoolis". Kahju ja kurb, sest niipalju kui mina olen lugenud edukate autistide elulugusid, on nad kõik käinud tavakoolis. Mis sest, et on raske ja teised narrivad, neil on olnud piisavalt põikpäised vanemad ja ka soodsamad olud. Näiteks üks Albaania kuulus autist-kunstnik oli juhuslikult koolidirektori tütar ja eesti tuntud autist-ilmateadlane on õpetaja laps.
Maarja Kool aga on ilmselt ainumas kool Eestis, mis pakub 2 korda päevas gluteeni-ja kaseiinivaba koolitoitu. Vat see otsustaski asja. Alles 3 aastat tagasi vaadati mind selle dieedi pärast nagu mingit uriinijoojat või platsentamugijat. Aga nüüd on isegi kõige paadunumad eripedagoogid veendunud, et see dieet (lehmapiima ja teraviljavaba)mõjub.
Pean lähemalt kirjutama TT kooli sisseastumisvestlusest Maarja Koolis. Õpetuseks kõigile vanemaile, kes arvavad, et neil on eriti pöörase iseloomu ja kohutavate kommetega lapsi. Teil on kodus kuldsete tiibadega vagurad inglikesed, ütlen ma teile, armsad lugejad...
Vestlus toimus direktori kitsukeses kabinetis, kuhu olid end pressinud mina oma 3 ulaka tütrega, dire, siis 2 tulevast esimese klassi juhatajat, logopeed ja füsioterapeut. Jaa, see füsioterapeut... Ta näeb välja nagu segu viikingipealikust ja bernhardiini koerast, on tõeline naistehurmur ja laste lemmik ning TT on võimeline kasvõi kõrvade peal käima, et aga tema tähelepanu saada.
Niisiis, TT viskas end kabineti põrandale selili, aeles poris (oli väga vihmane päev), itsitas ja tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele, ei õelnud oma nime ega vanust ning mul tekkis tunne, et olen aastaid meelepettes elanud - tegelikult TT siiski ei oska rääkida.
Esimese klassi õpetajad üritasid meeleheitlikult temaga mingit kontakti saada, oli ju neile öeldud, et kooli on tulemas väike wunderkind. TT aga vingerdas hullunult naeru lagistades direktori lauani, haaras sealt imekiirelt peotäie pabereid (ülitähtsad dokumendid?), kägardas need palliks ja viskas oma füsioterapeudile. Too lösutas tüünelt toolil, pikad koivad välja sirutatud ja kuigi ma olin talle juba kümme korda ärritunult sisistanud, et ta välja läheks, plaksutas meesiludus selle peale ainult oma ööliblika tiibadele sarnanevaid ripsmeid.
Lõppkokkuvõttes ühendasid mu 3 tütart oma jõud ning kiskusid direktori diivanilt küljest seljatoe, viskasid selle maha ja heitsid iseendid kõhuli sinna otsa.
Sellega sai meie tore ja kindlasti mitte igav kooliastumisvestlus läbi ja me lahkusime.
"Avaduse ja muud dokumendid võite postiga ka saata", hüüdis direktor meile järele.
Maarja Koolis tuleb sügisel 2 esimest klassi. Kummaski 5 õpilast ja 2 õpetajat. Ma kardan, et TT siiski ei saa targemate ja võimekamate klassi, pigem avatakse 3 paralleeli: A-klass, B-klass ja TT eri...
teisipäev, 11. mai 2010
Lapsepõlve mõte ja kas EI on eluohtlik?
Eile oli jälle suhtedraama. Minu katsele lapsi magama panna regeeris Teine Lapsevanem niiviisi: "Kas sa PEAD neile jälle oma tahet peale suruma?"
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...
Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...
Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?
Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.
Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...
Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...
Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...
Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?
Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.
Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...
Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.
esmaspäev, 3. mai 2010
Võhandu maratoni supercrash
Fotojutustus sellest, kuidas punasest kummipaadist ühe hetkega punane kalts sai ning vapper mr. Kiis üle noatera pääses.
Pildistas sündmuse ainus kuivaksjäänud tunnistaja.
Pildistas sündmuse ainus kuivaksjäänud tunnistaja.
laupäev, 1. mai 2010
Võitlus ühe hinge pärast
Selle aasta 1. septembril peab TT minema kooli. Ja 30.aprilliks (p..sse! See oli eile!)peaksin mina olema ära otsustanud, millisesse kooli siis TT läheb.
Mu peas on totaalne tühjus ja täielik vaakum.
Õnneks aga ei kannata otsustusvõimetuse all spetsialistid, koolijuhid ja muud asjapulgad, kes on alustanud kõva rebimist TT pärast. Ajupesumasin töötab täistuuridel.
Diagnoosi poolest ollakse ühel meelel, et selline laps peaks kindlasti ja ilmtingimata minema sanatoorsesse ehk Masingu kooli. Seal on ju autistide eriklass ja puha.
Tõde on see, et autistide eriklass oli seal viimati 10 aastat tagasi ja juba ammu pole tegu lapsinvaliididele mõeldud sanatoorse kooliga. Praegu on see kool käitumishäiretega kriminaalieelikute kogumispunkt, kus 10 kaagi kohta tuleb ehk üks lapsinvaliid, kellel on õnnetuseks eriti naiivsed või ükskõiksed vanemad. Koolijuhiks on selles Masingus elus anakonda, kes tõelise vanakooli-pedagoogina suhtub lapsevanematesse umbes nii, nagu Hitler juutidesse. Enne kraabin oma lapsele mulla peale, kui ta sellisesse kooli panen.
Proua nõustamiskomisjoni esimees ütles juba mitu aastat tagasi ära, et TT tuleb kindlasti tema lemmikkooli ehk siis Kroonuaeda. Sest et neil on ju parimad spetsialistid ja ülikooli praktikabaas. Iseenesest polegi tegu väga vastiku kohaga, kui maha arvata see, et koolimaja on 4-korruseline kõlestalinistlik hiidhoone, pooled õpilased on asotsiaalsetest peredest ja eakamad eripedagoogid vihkavad neid lapsi, keda neil õpetada tuleb.
Maarja Kool alustas turmtuld kohe peale aastavahetust. TT logopeed teatas ähvardavalt, et kui ma TT-d nende kooli I klassi ei pane, siis järgmised 12 aastat ei olegi võimalik nende kooli kohta saada. Lisaks tahtis TT-ga tutvuda kooli psühhiaater. Psühhiaatri vastuvõtul selgus, et lp. doktor tahtis ikkagi tutvuda minuga, et mu aju kenasti pesta ja triikida, teadagi mis teemal.
Maarja kool ongi suurepärane koht, nagu ka õpetajad, kes seal töötavad. TT on seal juba mitu aastat teraapiates käinud ja tunneb end koolis nagu kala vees.
Aga kuidas ma panen TT esimesse klassi, kus peale tema on ainult üks kõnevõimeline laps? Ülejäänud 6 klassikaaslast oskavad paremal juhul artikuleeritud mõminat kuuldavale tuua. Ja pool klassi on kindlalt mähkmekandjad.
Tore muidugi, et nii palju koole mu last endale tahab. Päris maha maetud pole ka mõte panna TT vähemalt I-III klassiks waldorfkooli eraldi õppekava ja osalise koduõppe peale. Vähemalt waldorfkooli lapsevanematele mõeldud loengutes olen ma käinud, ise kõigest hingest püüdlik-asjaliku lapsevanema nägu tehes.
Ma loodan, et meil on raha õppemaksu jaoks, aga see pole põhimure. Põhimure on päevahoid, sest TT pole mitte see laps, kes peale tunde üksi kodus on. Maarja kool on põmst 12 aastat ja kauemgi kestev lasteaed, päevahoiuga 18.00-ni.
NB! See "lasteaed" ei tööta koolivaheaegadel!
Edasi tulevad juba mõtted mu tulevase tööelu kui sellise kohta üldse. Millises töökohas antakse puhkust kõigil lapse koolivaheaegadel? Eeldagem, et TT ei saa terve elu jooksul võimeliseks üksi kodus olema? Kes siis temaga kodus on?
Ah, parem on mitte mõelda. Ma vihkan lapse koolipanekut ja ainus tore asi selle juures on lasteaiaelu lõppemine, sest TT lasteaiatee pole minule mitte kerge olnud.
Mu peas on totaalne tühjus ja täielik vaakum.
Õnneks aga ei kannata otsustusvõimetuse all spetsialistid, koolijuhid ja muud asjapulgad, kes on alustanud kõva rebimist TT pärast. Ajupesumasin töötab täistuuridel.
Diagnoosi poolest ollakse ühel meelel, et selline laps peaks kindlasti ja ilmtingimata minema sanatoorsesse ehk Masingu kooli. Seal on ju autistide eriklass ja puha.
Tõde on see, et autistide eriklass oli seal viimati 10 aastat tagasi ja juba ammu pole tegu lapsinvaliididele mõeldud sanatoorse kooliga. Praegu on see kool käitumishäiretega kriminaalieelikute kogumispunkt, kus 10 kaagi kohta tuleb ehk üks lapsinvaliid, kellel on õnnetuseks eriti naiivsed või ükskõiksed vanemad. Koolijuhiks on selles Masingus elus anakonda, kes tõelise vanakooli-pedagoogina suhtub lapsevanematesse umbes nii, nagu Hitler juutidesse. Enne kraabin oma lapsele mulla peale, kui ta sellisesse kooli panen.
Proua nõustamiskomisjoni esimees ütles juba mitu aastat tagasi ära, et TT tuleb kindlasti tema lemmikkooli ehk siis Kroonuaeda. Sest et neil on ju parimad spetsialistid ja ülikooli praktikabaas. Iseenesest polegi tegu väga vastiku kohaga, kui maha arvata see, et koolimaja on 4-korruseline kõlestalinistlik hiidhoone, pooled õpilased on asotsiaalsetest peredest ja eakamad eripedagoogid vihkavad neid lapsi, keda neil õpetada tuleb.
Maarja Kool alustas turmtuld kohe peale aastavahetust. TT logopeed teatas ähvardavalt, et kui ma TT-d nende kooli I klassi ei pane, siis järgmised 12 aastat ei olegi võimalik nende kooli kohta saada. Lisaks tahtis TT-ga tutvuda kooli psühhiaater. Psühhiaatri vastuvõtul selgus, et lp. doktor tahtis ikkagi tutvuda minuga, et mu aju kenasti pesta ja triikida, teadagi mis teemal.
Maarja kool ongi suurepärane koht, nagu ka õpetajad, kes seal töötavad. TT on seal juba mitu aastat teraapiates käinud ja tunneb end koolis nagu kala vees.
Aga kuidas ma panen TT esimesse klassi, kus peale tema on ainult üks kõnevõimeline laps? Ülejäänud 6 klassikaaslast oskavad paremal juhul artikuleeritud mõminat kuuldavale tuua. Ja pool klassi on kindlalt mähkmekandjad.
Tore muidugi, et nii palju koole mu last endale tahab. Päris maha maetud pole ka mõte panna TT vähemalt I-III klassiks waldorfkooli eraldi õppekava ja osalise koduõppe peale. Vähemalt waldorfkooli lapsevanematele mõeldud loengutes olen ma käinud, ise kõigest hingest püüdlik-asjaliku lapsevanema nägu tehes.
Ma loodan, et meil on raha õppemaksu jaoks, aga see pole põhimure. Põhimure on päevahoid, sest TT pole mitte see laps, kes peale tunde üksi kodus on. Maarja kool on põmst 12 aastat ja kauemgi kestev lasteaed, päevahoiuga 18.00-ni.
NB! See "lasteaed" ei tööta koolivaheaegadel!
Edasi tulevad juba mõtted mu tulevase tööelu kui sellise kohta üldse. Millises töökohas antakse puhkust kõigil lapse koolivaheaegadel? Eeldagem, et TT ei saa terve elu jooksul võimeliseks üksi kodus olema? Kes siis temaga kodus on?
Ah, parem on mitte mõelda. Ma vihkan lapse koolipanekut ja ainus tore asi selle juures on lasteaiaelu lõppemine, sest TT lasteaiatee pole minule mitte kerge olnud.
pühapäev, 25. aprill 2010
Täna käisime Emajõel paadimootorit katsetamas. See on pisike jaapanlane Tohatsu, 3,5 hobujõudu.
Kummipaadi jaoks on see raske ja kisub ahtrit kangesti allapoole. Minu füüsise juures on ka väike paadimootor raske tõsta ja tassida, aga juba vees ja vee peal olles on kõik asjad teatavasti palju kergemad kui kuival maal.
Paadimootori käima sikutamine, juhtimine ja muu asjatamine osutus üllatavalt lihtsaks. Olen endaga nii rahul, nii sigarahul : ) Eelmised kogemused paadimootorite osas olid ikka ses stiilis, et keegi tugev mees tõmbab nõrgale tütarlapsele mootori käima, sõidutab lagedale veteväljale ja siis lubab natuke aega pinnist kinni hoida ja kiljuda.
Mr. Kiis ei kiljunud, vaid vandus mis jaksas, aga tuli toime nii mootoriga kui ka pärastpoole lapsehoidmisega. Ehkki südametäiega ei jõudnud ta ära kiruda, kust me oleme saanud nii tõrksa ja jonnaka mootori kui ka sama tõrksa ja jonnaka lapse.
Rikkusime oma jõledalt pläriseva mootoriga ilmselt Kvissentali uuselamurajooni elanike pühapäevahommiku ja-lõuna ära, aga politseid meile õnneks ei kutsutud. Ilus päikseline päev oli ja Pilleriin magas oma päästevestis nagu väike (mere)karu ning ei häirinud teda veepritsmed ega plärisev mootor.
Paati autosse toppides meenusid äkki kõik need lood meestest, kes keskealistena enesele äkki vinge mootorratta või lahtise punase sportauto soetavad. Sellistel "eluunistuste" teokstegemistel on natuke kibe maik juures. Elevuse ning lapseliku õhina õhukese katte alt piilub nimetu nukrus.
Selliseid asju soetades tahetakse ju tegelikult osta midagi muud. Killukest noorust, õnne,armastust, põnevust,unistust, unustust, teist inimest või teist elu...
Raha eest võib küll osta mootorratta, auto, paadi, allveelaeva või minugipoolest kosmosejaama, kui raha piisavalt on.
Tõeliselt väärtuslikud asjad elus aga on täitsa tasuta. Kas pole tore?
Kummipaadi jaoks on see raske ja kisub ahtrit kangesti allapoole. Minu füüsise juures on ka väike paadimootor raske tõsta ja tassida, aga juba vees ja vee peal olles on kõik asjad teatavasti palju kergemad kui kuival maal.
Paadimootori käima sikutamine, juhtimine ja muu asjatamine osutus üllatavalt lihtsaks. Olen endaga nii rahul, nii sigarahul : ) Eelmised kogemused paadimootorite osas olid ikka ses stiilis, et keegi tugev mees tõmbab nõrgale tütarlapsele mootori käima, sõidutab lagedale veteväljale ja siis lubab natuke aega pinnist kinni hoida ja kiljuda.
Mr. Kiis ei kiljunud, vaid vandus mis jaksas, aga tuli toime nii mootoriga kui ka pärastpoole lapsehoidmisega. Ehkki südametäiega ei jõudnud ta ära kiruda, kust me oleme saanud nii tõrksa ja jonnaka mootori kui ka sama tõrksa ja jonnaka lapse.
Rikkusime oma jõledalt pläriseva mootoriga ilmselt Kvissentali uuselamurajooni elanike pühapäevahommiku ja-lõuna ära, aga politseid meile õnneks ei kutsutud. Ilus päikseline päev oli ja Pilleriin magas oma päästevestis nagu väike (mere)karu ning ei häirinud teda veepritsmed ega plärisev mootor.
Paati autosse toppides meenusid äkki kõik need lood meestest, kes keskealistena enesele äkki vinge mootorratta või lahtise punase sportauto soetavad. Sellistel "eluunistuste" teokstegemistel on natuke kibe maik juures. Elevuse ning lapseliku õhina õhukese katte alt piilub nimetu nukrus.
Selliseid asju soetades tahetakse ju tegelikult osta midagi muud. Killukest noorust, õnne,armastust, põnevust,unistust, unustust, teist inimest või teist elu...
Raha eest võib küll osta mootorratta, auto, paadi, allveelaeva või minugipoolest kosmosejaama, kui raha piisavalt on.
Tõeliselt väärtuslikud asjad elus aga on täitsa tasuta. Kas pole tore?
kolmapäev, 21. aprill 2010
Võhandu maratonist...
... sellest 100 km pikkusest adrekalaksust läbisin mina ei rohkem ega vähem kui 8 km. Ent see 8 km pikkune jupike Võhandu jõge Leevilt Süvahavvani on eriti lahedalt käänuline, kärestikuline ja 4 toreda pahiseva veskitammiga. Mu paadikaaslasteks olid Rita, tema 5-aastane laps Kaur ja julgestusotsaga minu päästevesti külge seotud 8-kuune Pilleriin. Me keegi pole teab mis kogenud jõehundid ja esimesed 300 meetrit me lihtsalt kiljusime. Tegelikult aga pole midagi paremat kui imik süles kärestikke pidi kihutamine ja ähvardavalt turris puutüvede vahelt läbi tüürimine. Ja veel hurmavad loodusvaated Võhandu ürgorule ja sinililledele, kui on aega neid märgata.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d
Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d
Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.
reede, 5. märts 2010
Freud on vaimne massimõrvar
Freudist alates on Lääne kultuuris hakatud lapsepõlve tähtsustama ja eriti just õnnetut lapsepõlve. Omada õnnetut lapsepõlve on tervete põlvkondade eurooplaste jaoks lausa kohustuslik. Kellel õnnetut lapsepõlve tõesti kuskilt võtta ei ole, võivad omakorda hädaldada selle üle, et nende lapsepõlv oli liiga õnnelik ja turvaline. Õnnetu lapsepõlv annab 1. õiguse süüdistada oma vanemaid, 2. võimaluse põhjendada sellega kõiki oma hädasid ja 3. põhjenduse kõigile oma iseloomuvigadele.
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.
Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.
Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?
Jälle jama majas...
Jälle olen kuu ajaga 7 kilo alla võtnud ja näen välja nagu Buchenwaldi õnnelikult üle elanud juuditar.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.
esmaspäev, 25. jaanuar 2010
Konfliktiring
Veider, kuidas meid kõiki saadavad terve elu ühed ja samad konfliktid. Alati satume tülidesse ja sõtta samadel põhjustel või siis sama inimtüübiga.
Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?
Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?
esmaspäev, 11. jaanuar 2010
teisipäev, 5. jaanuar 2010
Fototeema jätkuks ehk loomapildid
Jõulupõrsad
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)
Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.
.JPG)
.JPG)
Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.
Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.
Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.
Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.
.JPG)
Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?
Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...
Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.
<
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)
Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.
.JPG)
.JPG)
Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.
Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.
Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.
Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.
.JPG)
Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?
Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...
Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.
<
Tellimine:
Postitused (Atom)