Jälle olen kuu ajaga 7 kilo alla võtnud ja näen välja nagu Buchenwaldi õnnelikult üle elanud juuditar.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.
6 kommentaari:
Njah, võiksid tulla mulle appi ja süüa ära kõik selle, mida endale iga päev sisse ajan (sest teise abistamiseks Sa oleksid kindlasti valmis!) ja oleksime mõlemad kuu aja pärast päris heas vormis... Jaksu!
Ma kahtlen kas "paksenejate laager" on see mis sind aitaks? Kui sul toit alla ei lähe, siis on vaja miskit puhkuse ja lõõgastumise laagrit. Oled ju tark naine, kindlasti tead või mõtled välja, mis on see mis ei lase sul süüa.
sa pead kindlasti 3 korda päevas sööma sooja toitu; ja lõpeta muretsemine; kasuks tuleks mediteerimine; naudi kevade päikest;
Mul on kyll söögiisuga teised suhted, teatavasti suudan ka maas õlilompi või ajalehes sefiirikorikese pilti vaadates kohe 0,5 kg juurde võtta, aga vahest lihcat kaob söögiigu ära.
1 asi, mis paneb paljud inimesed sööma, on teleka vaatamine ja autoga sõitmine, eriti rooli taga. Muidugi peab samal ajal keegi lapsi vaatama, et nad ei segax ema pyha diivanieine või Autojuhi-ampsu võtmise ajal.
& põhiprobleem ongi ju selles, et kodus EI lasta rahus syya, niipalju q ma ette suudan qjutada. Siis tuleb minna kylla! Ma mäletan aastatetagust aega, qs pr Sol kokkas imelisi, rammusaid & maicvaid asju, mida seaputrude peal yles kasvanud, nälgiv kodutu mina ei osanud uneski näha!
Nyyd on vist käes tasumise hetk. Ootan ettepanevaid vihjeid ajahetke, valuuta, teostusceremoonia jm asjus.
Kaaren saab aru : )
Tõesti, kui pead iga suutäie järel kellegi peput või nina pühkima, taldrikut täitma ja samal ajal ka 7 kilost siplevat ja näpistavat imikut rinna otsas hoidma, on söömisele keskenduda päris raske.
Nüüd saan ka mina aru, millest jutt. Mul on endalgi mõned süüa-aitajad, kelle seltsis toit alati maitseb, kelle seltskond muudab söömaaja pühaks ja rõõmsaks. Muidu pole ma küll kõhnumas (pigem vastupidi), aga üksi ma lihtsalt ajan suure näljaga mõne ebatervisliku võileiva näost alla.
Postita kommentaar