Freudist alates on Lääne kultuuris hakatud lapsepõlve tähtsustama ja eriti just õnnetut lapsepõlve. Omada õnnetut lapsepõlve on tervete põlvkondade eurooplaste jaoks lausa kohustuslik. Kellel õnnetut lapsepõlve tõesti kuskilt võtta ei ole, võivad omakorda hädaldada selle üle, et nende lapsepõlv oli liiga õnnelik ja turvaline. Õnnetu lapsepõlv annab 1. õiguse süüdistada oma vanemaid, 2. võimaluse põhjendada sellega kõiki oma hädasid ja 3. põhjenduse kõigile oma iseloomuvigadele.
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.
Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?
33 kommentaari:
ma jään ikka enda juurde, et kuigi nälgimine ja surmahirm on õudsed, kujutab väikelapse jaoks hülgamishirm endast palju hullemat (sh loomulikult ka hirm kaotada vanem surma läbi) ja laastab hingeelu palju rohkem. St emme kaisus loomavagunis istumine võib kahjustada keha, aga jätab hinge tervemaks. Kui aga emme keerab lapsele selja ja lapse vaimsesse vaakumisse, siis füüsisega midagi halba ehk ei juhtu, hing aga kannatab rohkem.
Mida iganes. Ega me ju ei tea, kuidas L. Meri ema v isa seal loomavagunis tegelikult lapse suhtes käitusid. Nälg ja tüüfus on dokumenteeritud, hoolivus või mittehoolivus - kes nendest räägib. Ei räägitagi.
Isiksused ongi erinevad. Ühest perest kasvavad ju sarnase kasvatusega hoopis erinevad inimesed. Ühte inimest võib õudne kogemus murda, teist teeb see aga veel tugevamaks...
Me kõik tuleme kusagilt, kanname kaasas oma mälestusi ja kogemusi, läbi nende defineerime oma maailma (kuidas seda näeme). Ja sarnase kogemuse tõlgendusviise on vist lõputu hulk.
Lõputute võimaluste maa...
Lõpuks me jõuame arutluses selleni, mis siis on hea ja mis halb, kas midagi on üldse võimalik absolutiseerida? Kas kehv lapsepõlv on alati halb? Kas hea ja õnnelik lapsepõlv on vältimatuks eelduseks õnnelikule täiskasvanuelule? No ei ole. Näiteid on küll ja küll. Aga - siia võibki arutlema-vaidlema jääda.... Mina oskan küll näha asjade erinevaid külgi, see ei pane mind aga paremini otsustama ja käituma. Mis siis on hea? Mis on õige? Mina ei tea. Kas seda head ja õiget või siis valet olemas ongi...?
See tähendab, et individuaalselt on kindlasti sobivamad ja ebasobivamad käitumisviisid, aga need ongi ainult individuaalsed.
See kõik on väga sügavamõtteline,. Aga mind huvitab ikkagi see müütides ja pärimustes nii levinud narratiiv vaes-või hüljatud lastest, kes saavad juhtideks, rikasteks, ilusateks või lihtsalt õnnelikeks.
Väike Mooses oma laastukorvis mööda Niilust ulpimas või siis Romulus ja Remus, keda emahunt imetas.
Kodust väljaaetud Hansuke ja Greteke. Ja eesti pärimuses nii tihti esinev vaeslapse edulugu.
Sol
Minu meelest on inimese olisim etapp teismeiga, kus ta päriselt välja kujuneb. Mina olin lapsena näiteks hoopis teine inimene kui praegu: korralik, isegi pedantne, olematu huumorimeelega, äärmiselt sõnakuulelik. Isegi 18-aastaselt olin üpriski teine inimene kui praegu.
Ma kardan, et nagu igas qltuurivallas iga jumala hetk, nii on ka Freudi teooriatest võetud mingi moment & seda mõõdutundetult, vastavalt hetke poliitilistele meeleoludele & meinstriimidele, expluateerima & moevidinana kasutama. Freud teguces ju pikki aastaid, kirjutas hea hulga igasugu teooriaid ning - tänapäeva nn laiatarbepsyhholoogiasse jõudsid sellest põmst ainult ego/id, oidipuse-komplex, õnnetulapsepõlve värk... vähevõitu nagu.
Ma arvan, ka, et see on sygavalt inimlik. Et inimesed pyyavad oma tegusid autoriteetide arvamuse, ei, ikka kindlate & monumentaalsete teaduslike järelduste abiga, õigustada ning igapidi heax & inimliqx teha. Niimoodi saab inimene ikka väga koledate asjade tegemise eest lykata vastutuse teiste inimeste kaela. & vähemalt on tema enda jaox elu jälle rõõmus, kerge & elamisväärne.
Ma arvan, et see pole kogukonna suhtes just tervemõistuslik. Vaadata tulex siiski inimese enda hetke tegusid, selle ajendeid & tagajärgi teiste suhtes, mitte heietada tema aastakymnetetaguse lapsepõlve kõrbenud piima yle...
Minu lapsepõlv ei ole kah just lilleline olnud. Aga kas mu ema on syydi selles, q ma nt terve Tartu linna jagu inimesi koonduslaagrisse pistma juhtun...
Eestlastel on veel 1 vanasõna - igayx on oma õnne sepp. Ning terve posu ytlusi selle kohta, qidas oma tööga õndsax/rikkax saada, & laiskade/lohakate/saamatute manamisi jms.
Võrreldes sellega on Freudi õigustusliqd teooriad muti vigin.
Mis puutub Merisse, siis temal oli nn võitlejageen. Kyyditamisega jms alanud elu ilmselt aktiveeris seda oluliselt tõhusamalt q seda olex suutnud yliturvaline, hästitoidetu & mõtlemisvaba elu. Ka see on yldinimlik, et heaolu teeb inimesest nautleva instinktipuntra, aga häda paneb lahendusi ocima & siputama. (Ei räägix neist, kes kergesti alla annavad qitahes pisikestele väljaqcetele) Just kõrgema intelligencustasemega inimestelt tuleb sellistes olukordades tõelisi pärleid, samas q keskmised kipuvad muganduma, madalamad vaimuvormid hakkavad marodööricema ning ennast õigustama.
Põnev teema & arutlemist jätqx kauax...
kes ütles, et muinasjutud peavad kajastama tegelikkust või olema mingi norm? Reaalsuses on tuhkatriinulood erandlikud ja nendes lugudes on edukad just erandiinimesed. Muinasjuttudel oli ja on ka tänapäeval ajaloolise tõe dokumenteerimise asemel (vähemalt minu meelest) hoopis teraapiline, ideaale ja mudeleid konstrueeriv ning meelelahutuslik ülesanne.
Moraali koha pealt on üsna oluline rõhutada, et hea, tark ja tubli leiab oma õnne ka siis, kui pärineb viletsatest oludest. Et heaks, targaks ja tubliks ei ole võimalik üleöö hakata, vaid selleks kujunetakse pikema aja jooksul.... see kipub tihti kahe silma vahele jääma.
Usutavasti leidus ka vanasti neid, kes kehvade olude tõttu hukka läksid, rohkem, kui erandlikke iseendategijaid, ent nendest pole ju rohkem põhjust rääkida, kui põlastavalt pillata, et kuda ema, nõnna laps, toida hunti kuidas tahes, ikka vahib metsa poole, jne. Need lood ei ole huvitavad, ei ole erandlikud.
Paeluvad lood stiilis "postiljon hammusast koera", "hull jänes ründas kotkast" leidsid ilmselgelt rohkem jutuks jutustamist.
Ja kuna muinasjuttude kaudu mudelite ja ideaalide etteandmine võib tõepoolest paljudele vigastatud vaimudele hästi mõjuda, siis antagu aga minna.
margus kiis.
lapsepõlves kujundatakse või kujuneb välja inimese põhiolemus. puberteedis toimub selle nn ümber või ülekirjutamine, ent see ei pruugi tähendada radikaalseid isiksusemuutusi.ümber või ülekirjutades lähtutakse ikka sellest ammu antud põhikoodist, pärilikest eeldustest ja muust varem saadust.
samas, kuigi lapsepõlve tähtsus on ülimalt suur, ei ole laps sugugi igas mõttes passiivne vastuvõtja vaid valib ikka ise ka kuigivõrd. mida endale õpetada laseb. töö tehakse nn tellijamaterjalist.
freudi (või hoopis tema tõlgendajate) peamine viga seisneski vist pigem selles, et ta omistas sisendile rohkem tähtsust kui inimese võimele oma vaimsete probleemidega ka ise mingil määral tegeleda.
Üldiselt siiski ÜKS traumaatiline sündmus ei pruugi tähendada dramaatilisi isiksusemuutusi, vaid negatiivsed mustrid tekivad teiste mustrite ehk siis korduste läbi.
Sel ajal, kui Freud elas, mõtles & töötas, oli indiviidi-yhiskonna suhe hoopis teine q praegu. Inimesel endal oli tarvis ainult kõrgemate sõna qlata, seega oli tema enda mõtlemisvõimest tähcam vastuvõtu- & allumisvõime. Mõtlemis- ning arenemisvõimet peeti vajalikux ainult mõningatele juhtivatel kohtadel asuvatele meesisiqtele, seega alamad ning naised-lapsed pidid inimesex saamisel leppima nö sisendmaterjali seisusega. See seletab, mix freud inimese enda tööd & vastutust alahindab.
Tõsi see, et pubekaeas annab ysna vähe ymber qjundada. Enamasti on hiljemalt 10. eluaasta juba väljaqjunenud mustritega, sh kogemustepagasi & iseloomuga & pärast seda on inimest ymber teha võimalik ainult väga pika töö ning täieliq keskkonnavahetusega. Kellel on lapsi, teab, millest räägin.
Kaaren
Muinasjutt kajastab tegelikkust või annab mudeli metafoorsel moel.
Muinasjutukangelane, kes on algselt õnnetu, teistest viletsam või vaeslaps, saavutab edu enamasti läbi ohtude, mis teda proovile panevad. See on metafoor, mis peaks sümboliseerima inimese hingelist kasvamist ja arengut. Seda nimetataksegi "kangelase teekonnaks".
Samas nt. levinud muinasjutumotiiv tütarlapsest, kes on alandlik, töökas ja kannatab välja kõik alandused vastu hakkamata, on tänapäeva maailmas küll destruktiivne, kahjuks aga uskumusena ikka veel sügavale juurdunud.
Et kui konna piisavalt palju suudelda, siis ta lõpuks ikkagi muutub printsiks. Või kui koletist piisavalt ennastohverdavalt armastada, siis... kui ta printsiks ei muutu, oled ise süüdi. Mõtestada võib seda muidugi mitut moodi.
Freud nägi tänu oma ametile siiski üht kindlat inimrühma ja tegi ka omad järeldused selle inimrühma järgi. Need on inimesed, kel on psüühilised probleemid, kompleksid või koguni raskemad hädad. Ja nende kujunemisel on tihti vanematel oma osa.
Iseasi kas seda pidada õnnetuks lapsepõlveks ... ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema, et kompleksid, valud, psühhoosid jne on tegelikult väga võimas isiksuse arengu mootor. Ainult see eeldab tõesti, et laps suudab sellele osale vanemate poolt antule, mis tema isiksusele ei sobi, täiega selja keerata ... kui muidug ei saa siis ka vanematega kontaktide lõpetamise teel.
Aga kas seda saab pidada "õnnetuks" lapsepõlveks, äkki hoopis suureks väljakutseks elus? Sest vaid piisavalt tugevad ja arenenud inimesed suudavad neist vanemate poolt edastatud tumedustest välja rabelda ja neile selja pöörata.
muinasjutt ei ole dokumentaal.
mudel ei ole norm. mudel on eeskuju.
ideaal. vähesed vastavad ideaalile. enamikke inimesi teeb raske lapsepõlv sandiks, need, kes suudavad sellest läbi murda, on erandiinimesed. tähelepanuväärsed
Ma olen kohanud üht lastekodulapsepõlvega võitlejatüüpi ja ausalt öelda on see raske lapsepõlv just tema pidevas võitlemises ja võistlemises tunda. Edukas ta on, aga mitte just kuigi õnnelik (kogu aeg peab ju peale passima, ega keegi teine edukam ei ole).
Nii et ka elust enesest pärit Moosese-jutud ei näita tingimata, et raskest lapsepõlvest tülikat pagasit ei tuleks. Edu ei tähenda veel tervet hingeelu.
Jep, mälestused veel algklassides täiskusetud riietest, täidest jms jäävad ka tippjuhi mällu. Nende asemel lillelõhna & sooja emasyle qjutlemine on sama keeruline, nagu yhekäelisel mootorrattaga sõita.
Sol, ma olen Sinuga 100% nõus. Samalt mõttekäigult olen ennastki tabanud.
Küsimus ongi ehk selles, mis on kellegi jaoks väärtustehierarhias kõrgemal kohal. Võtame näiteks 3 eri väärtust "loovus", "meelerahu või õnnelikkus (kumba keegi eelistab)" ja "vajalikkus ühiskonnale".
Me saame oma isiklikus maailmapildis neid kolme väga erinevates kombinatsioonides üksteise peale seada ja ilmselt iga kord muutub ka meie hinnang Freudile.
Minu maailmapildis on see "meelerahu" kindlalt esimene, seetõttu ma saan ehk Freudi loogikast päris hästi aru ja seetõttu on ka inimese psüühiline tasakaal ning neurooside puudumine eesmärk omaette. Muuseas, mitmed vaimsed õpetajad on rääkinud, et inimene peab õppima olema kasutu.
Viies teema veidi kõrvale, ajab mind ajuti marru kui palju kasutatakse retoorikat, otsekui oleks me kõik võlgu: vanematele, inimkonnale ja ma ei tea veel kellele ning me peaks otsekui andma andma ja veelkord andma, et seda võlga tasuda.
Ei, me ei pea ilmtingimata sundima end loovateks - loovus tuleb ise kui tahab tulla ja kõik sunnitu on nagunii vähemalt või enamal moel võlts ja kunstlik.
Ülalmainitud raske lapsepõlve ja loovuse seos tuletas mulle meelde piinatud geeniuseid, kes lõid surematuid teoseid, aga kelle endi elu oli täielik põrgu. Ja see, et me tegelikult tarbime seda piinades sündinud kunsti tihti ilma neid piinu endale teadvustamata ... ka seda võiks pidada mõningas mõttes ebaõiglaseks suhtumiseks.
Kaaren: "Tõsi see, et pubekaeas annab ysna vähe ymber qjundada. Enamasti on hiljemalt 10. eluaasta juba väljaqjunenud mustritega, sh kogemustepagasi & iseloomuga & pärast seda on inimest ymber teha võimalik ainult väga pika töö ning täieliq keskkonnavahetusega."
Ma arvan, et see pole kindlasti reegel ja kehtib vaid osade inimeste puhul. Mina polnud küll 10 aastaselt kauegltki millekski välja kujunenud, nii iseloom kui paljud muud momendid muutusid hiljem kõvasti. Tegelikult tundub mulle, et muutun kogu elu.
Tänu Freudile aga peavad lapsevanemad tundma end süüdi, süüdi, nii lõputult ja lootusetult süüdi. Sest kellel ei oleks mõnda lapsepõlvest pärit kompleksi, neuroosi või psühhotraumat?
Ma arvan, et nii need süü-kui võlatunded on suuresti meie enda konstrueeritud.
Ent, nagu ütles näitena toodud L. Meri, (kelle kõned kirjutas tegelikult valmis J. Kross), mitte sellest ei tahtnud ma täna rääkida.
Psühholoogia, üks noorimaid teadusharusid, tammub tegelikult paigal ja on enneaegselt hambutuks jäänud. Ei suuda enam ammugi olulistele küsimustele vastata ega isegi mitte vastuseid otsida. Tänapäeva psühholoogia on takerdunud totakatesse stereotüüpidesse või mõttetusse mõõtmisse.Sellepärast ma eelistangi muinasjutte, et neis on kuidagi enam avarust ja võimalusi.
Sol
Tänapäeval arvatakse suuremalt jaolt, et Freud oli terapeudina kõvasti parem kui teoreetikuna.
Viimaseid ei võeta enam eriti tõsiselt, (kuigi inspiratsiooniallikana oli neist kasu tulevastele terapeutidele). Aga vaevalt saab talle ette heita, kui ta kellegi hüsteerilisest pimedusest terveks analüüsis.
"Viimaseid" pidi siis tähendama teoreetilisi käsitlusi.
Mis muinasjuttudesse puutub, siis kui see sinu elus toimib, siis miks mitte. Minus endas tekitab küll muinasjuttude teema väikese kõheduse - nimelt need töötavad minu meelest nö. puhaste, lahjendamata arhetüüpide peal, tänapäeva elu on aga komplitseeritum ning rollide ja arhetüüpide piirid hägusamad ja ka nihkes, ka on muinasjuttudele toetudes minu meelest väga kerged tulema igasugu üldistused "kõik naised ..." või "kõik mehed ..." või koguni "kõik inimesed peavad...". Näiteks enda elu ei suuda küll kuidagi muinasjuttude skaalale asetada ja üleüldse ei meeldiks kui mulle tehtaks etteheiteid nende puhaste rollide baasilt.
Aga psühholoogiast ja sellest kogu teemast pikemalt kirjutan juba nädalavahetusel omas blogis.
PS! Notsuga nõus, Freud on üsna üleeilne päev.
Ma tegelikult teoretiseerin, mitte ei praktiseeri : ) Seega, reaalses elus võiks see töötada umbes sama hästi, kui mistahes teine ellusuhtumis-ja mõtestamisviis.
Kui inimene vajab mingeid suuri üldistusi (mis samas on ka suured lihtsustused) oma ellu, siis ta korjab need üles kust iganes. Nagu nt. "kõik naised on..."õnnetu lapsepõlv =õnnetu elutee", "kui piisavalt armastada, saab kõik korda" jne
Nagu ma juba ütlesin, üldistusi ja stampe võib korjata üles nii muinasjuttudest, psühholoogiateooriatest kui ka lihtsatest eneseabiõpikutest. Turult ka, kui soovite.
Õnne ja kannatustevaba elu jaoks nagunii retsepti olemas ei ole. Ja võibolla on ka õnn või siis nn. meelerahu üle tähtsustatud.
Aga sellest võiks teha juba mõne teise teema.
Kõik psühholoogiateooriad lähtuvad postulaadist, et inimene peaks olema maksimaalselt õnnelik ja stabiilne. See on iga teraapia eesmärk.Aga kas tegelikult peaks?
Sol
Muinasjutud või mitte, aga kõik need kes virisevad, et nad ei saa täisväärtuslikku elu elada, sest neil oli nii vilets lapsepõlv ja nii paha ema ja nad ei saanud piisavalt tähelepanu, tuletavad mulle meelde lastekodulapsi. Ilmselt on nende joovad, peksvad, narkouimas vägivaldsed emad oluliselt paremad lapsevanemad olnud, sest lapsed armastavad oma vanemaid ja igatsevad neid. Nad kasvavad ja tahavad saada omale ilusat kodu, head abikaasat ja temaga lapsi keda armastada, tööd mida teha ja õnnelik olla. Need lapsed on saanud nii hea lapsepõve ja piisavalt head emad, et olla lootusrikkad, õnnelikud ja neurooside vabad.
Tyypiline provotseeriv yldistus. nimelt lastekodusse sattunud lastel on niipalju igasugu terviserikkeid ja psyyhikaprobleeme, et neid tervetex & neuroosivabadex nimetada on khm, qnstiline qjund pigem. Minu teada elab enamus taolisi inimesi rohkem oma soovmõtlemiste, rahuldamata emocionaasete vajaduste & ebareaalsete unistuste maailmas q tavakodus kasvanud laps, teatavasti lastekodu ning tavakodu majandusliqd tingimused, nõuded & seega laste kokqpuude eluga toimetuleqga on kyllaltki erinev. Ma ei ole spec, lihcat hakkasin võrdlema erineva taustaga inimesi.
Q taolised erinevate nö põhimikega inimesed panna kõrvuti nt viina võtma (st enesekontrolli ja yhisk. norme unustades ennast väljendama), siis reeglina katkisem inimene on oma mõttelendudes fantaasiarikkam, nõudliqm (eriti just teiste vastu), kõrgemaid ideaale esitav, sageli oma tahtmiste täitmisex agressiivsem ja teistega vähem arvestav, samas q turvas kasvanud inimene kordab põhiliselt sedasama, mis tal iga päev peas toimub. Nn tänapäeva tavainimene ON realistliqm & usub vähem väljastpoolt tulevatesse mõjudesse & rohkem iseenda teguvõimesse q see, kes lapsena pikemat aega igasuguse ocustusvõimaluseta on olnud, sh äärmises vilecuses, vägivallas, mingit tyypi hooldeasutuses vms, qs ta on saanud ainult passiivne vastuvõtja olla.
Margus Kiis: sa võid ju nö pealispinnal olla pidevalt muutuv, qna tegeled sellega ise, aga põhijooned siiski ON juba koolieeliql välja qjunenud. Seda võib sulle öelda igayx, kes sind juba titast peale tunneb & analyysida oskab. Ma saan ka tänase seisuga ette kanda tohututest muutustest oma isiqs, aga teatud jooned on siiski samasugused nagu 25 & 30 aastat tagasi. lihcalt, täiskasvanuelu on võimaldanud niipalju peale ehitada, et alusmyyr on suuremas osas peidus. Aga see on siiski olemas.
Muidugi on tõsi, et lastekodu kavandikest saavad sagedamini õnnetud ja probleemsed inimesed ning vastupidi, hoolivate vanemate lastest saavad suurema tõenäosusega õnnelikud ja edukad.
Aga see ei ole mingi valem, absoluutne ettemääratus vms. Seda tahtsin öelda.
Ma olen näinud nii hästi toimetulevaid kui väga õnnetu eluga (täiskasvanud) lastekodulapsi. Sama kehtib ka heast perest sirgunute kohta.
Lastekodulaste puhul võib olla ju tegu mingil määral ka sotsiaalse tellimusega. Kui laps ikka väikesest peale teab, et ta ON õnnetu vaene lastekodulaps ja tal tuleb raske elu ja selline hoiak jääb külge, siis on tegemist isetäituva ennustusega.
Ja muidugi, lastekodulastel on sageli pärilikud vaimuhaigused jne.
Sol
"kõik psühholoogiateooriad" on jälle võrdlemisi kapitaalne üldistus :D
jo neid teooriaid on ka ikka igasuguseid.
kasvatusteooriaid on ka sellised, mis õnne asemel väärtustavad edu ja koguni selliseid, mis väärtustavad, khm, khm, inimese sisemist arengut (ilma praktilise kasuta kõrvalseisjatele)
Väljend "isetäituv ennustus" on ylihea näitaja selle kohta, et väga suurele osale inimestest ei meeldi oma elus ise valiqid teha ning nende eest vastutada. Q tal on teada midagi, mille abil ta saab oma elu veidrustes & ebaõnnes teisi syydistada, siis seda ta ka kasutab oma elu lahutamatu koostisosana.
Mäletan põhikooliajal mingi käejoonte järgi ennustamise raamatut. Qna sel ajal oli kombex, et kõik inimesed alluvad mitmetele endast kõrgematele vastu vaidlemata jne, sh võtavad vaguralt vastu kõik saatuselöögid jms jura, siis olin ma maru pettunud, q kooliõest raamatu omanik ytles, et mul ei olegi saatusejoont! Qidas ei ole? Kõigil teistel ju on!!! Qidas ma saan ise oma saatust teha, q saatus PEAB minu yle valicema, sest kõigil on nii, ma tahan kaa???
Mõni aasta hiljem sain aru kyll, mida selle qjundi (saatus, paratamatus, ettemäratus) pime järgimine tähendab.
Ning pr Sol teab omast käest, et paljud vilecuses vaevlevad inimesed ei kipu iial oma seisu parandama, st midagi ISE ocustama & ette võtma, qna sellega annavad nad käest ära võimaluse syydistada hädas & ebaõnnes teisi inimesi. Mul olex kohe mõned näited alates kasvõi omaenda emast....
Kaaren.
vaene Freud! mida kõike välja ei loeta kuis ei tõlgendata! Ammu enne sind ja kyllap peale ka veel sada aastat! Freudi kaela ei saa parimagi tahtmise juures ajada, nagu oleks ta avastanud: "Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa."
Dr tegeles siiski neurooside uurimisega, ja tegi sel alal revolutsiooni (mis muidugi kolleegidele eriti ei meeldinud ja kodanlusele veelgi vähem.)
-----
minevikus eelteadvusse peidetuga on jah nii, et seda ei saa olematux teha, aga oma suhtumist olnusse saab alati muuta.
Geneesi mõju on vaieldamatu.Mõju ka sellesse, kuidas keegi suhtub või millega manipuleerib.
See siin on ikka väga demagoogiline Freudi-käsitlus.
Njah, põhiline freudi-point, mis isegi praegu veel kärab, oli ikkagi see, et kui sa oma peidetud mustrid päevavalgele tood, siis on võimalik nendega midagi ette võtta. Kõige rohkem kritiseeritakse teda tnp vist üldse sellepärast, et ta arvas, et päevavalgele toomine on piisav, nii kui inimene teada saab, mille pärast ta tõmbleb, võib ta tõmblemise järgi jätta. Ja no vahel see ehk nii ongi, aga alati asjad nii lihtsalt ei käi.
Meie kommentaarid siin on ka suur demagoogia :) Ainult, et meie ei saa sellega kuulsaks.
Meie kommentaarid siin on ka suur demagoogia :) Ainult, et meie ei saa sellega kuulsaks.
natuke kuulsamaks ikka ;)
Postita kommentaar