Reede, 5. märts 2010

Freud on vaimne massimõrvar

Freudist alates on Lääne kultuuris hakatud lapsepõlve tähtsustama ja eriti just õnnetut lapsepõlve. Omada õnnetut lapsepõlve on tervete põlvkondade eurooplaste jaoks lausa kohustuslik. Kellel õnnetut lapsepõlve tõesti kuskilt võtta ei ole, võivad omakorda hädaldada selle üle, et nende lapsepõlv oli liiga õnnelik ja turvaline. Õnnetu lapsepõlv annab 1. õiguse süüdistada oma vanemaid, 2. võimaluse põhjendada sellega kõiki oma hädasid ja 3. põhjenduse kõigile oma iseloomuvigadele.
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.

Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?

Jälle jama majas...

Jälle olen kuu ajaga 7 kilo alla võtnud ja näen välja nagu Buchenwaldi õnnelikult üle elanud juuditar.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.