teisipäev, 5. jaanuar 2010

Fototeema jätkuks ehk loomapildid

Jõulupõrsad
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)


Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.


Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.

Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.







Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.




Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.




Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?




Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...



Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.

<

10 kommentaari:

Morgie ütles ...

awww... :D

põrsad eriti.
Näe, loomapildid tulevad välja küll.
Oravapildid on kuidagi üleni udused, kas sa liigutasid kaamerat või olid setungid valed?

ma andsin kah näpu Loomafotograafia Jumalale Nikinäkile ja seisin suurema osa oma jõulupuhkuse ajast (või vähemalt nii see tundus) külma akna juures kaameratoruga valves:
http://margariin.blogspot.com/2010/01/tihaseid-jahtides.html

Nii maniak ma siiski veel ei ole, et läinuksin 15kraadise pakasega õue, majasta paarikümne meetri kaugusele astelpajuvõsasse leevikesi pildistama. Aga kaugel pole seegi üritus. Tähendab, kui saaks fotokale sellised akud, mis külma käes kohe ära ei sure.

kaaren ütles ...

Oravate piltidel oli raudselt säri vale, st liiga pikk, aga see sellex.
Ka mulle sead meeldivad - toredad nunnud & targad loomad.
Imestan, qidas kala hapniqpuudusesse ei surnud - kala ju HINGAB vee seest? Hea, et ta lõpux jõkke pääses, sest ka kalad on selckondliqd loomad:)
Esimese pildi peal oli veel 1 väga tore & ilus qkk.
Ilus!
Ise ei suuda juba tykk aega fotokat kätte võtta ega oma vanu pilte vaadata - et mis peab minema, nt aeg, see mingu! Ehh...

Morgie ütles ...

Liikuvad loomapildid on ka ägedad:
http://juta.pri.ee/ajaveeb/2010/01/06/konn-see-kohutav-elukas/

Metsamoor ütles ...

Piret ikka sobib koertega imeliselt! Üks mõnus bennu oli minu kauaaegne lapsepõlveunistus... mis unistuseks jäigi....

Sol ütles ...

Kogred on väga vintsked ja palju hapnikku ei vaja. Üks nt. elas terve päeva aia all poriaugus, kuhu parmud ta visanud olid. Tema jõudis õnnelikult tagasi Raadi järve ja ma tegin sellest isegi filmi, kuid mingil tehn. põhjusel ei saa seda üles laadida.
Igaljuhul, oma pika vangipõlve ja uskumatu vastupidavuse eest sai see kala Nelson Mandelaks ristitud.

Sol ütles ...

Piret on ise ka üks eht peni - koera aastal sündinud.

Sol ütles ...

Kader ütles...
Oi, Vikerkaare tn Minnit ma ju tean :)

5 jaanuar 2010 4:58

margus kiis ütles ...

Ma pole Mr. Kiis. Eesti mehed on pigem isandad, kui mingeid tiitleid vaja kasuatad on.

Sol ütles ...

Häh. Isand kõlab nagu... munand. Kahjuks ei saa hüüdnimesid endale ise valida, neid panevad tavaliselt teised.

Anonüümne ütles ...

vaja kontrollida:)