Mida lähemale jõuab 30. aprill, seda enam õnnelik ja elevil on Margus. Mina seevastu muutun iga päevaga järjest vaiksemaks ning süngemaks. Kus küll oli mu mõistus, kui registreerusin osalema
Võhandu Maratonil??? Miks ma arvasin, et suudan maha aerutada 100 kilomeetrit 24 tunni jooksul? Seda olenemata ilmast, iseenda olematust füüsilisest vormist ja kummipaatide iseärasustest?
Oleme viimasel ajal kõvasti trenni teinud ja kõigist soovkujutelmadest hoolimata ei saa ma enam ignoreeride fakti, et sõua kuidas tahad, kummipaat EI LIIGU kiiremini, kui 5 km. tunnis. Ehkki mulle meeldib paadiga sõita, pole ma päris kindel, et see on meeldiv 24 tundi järjest...
Ehkki kindlasti on see lõbus, vähemalt kohati.
Ma olen märganud, et kui mul õnnestub mõelda ENNE tegutsemist, olen ma üllatavalt edukas. Nojah, aga see maraton on nüüd jälle üks "tehtud-mõeldud" ettevõtmisi minu elus...
Ent igal inimesel, ka pealtnäha andetul, on mõni eriline anne. Minu puhul on selleks oskus leida kaaslasteks tugevaid naisi. Maratonile läheb Margus soolosõitjana ühemehepaadis, mina aga olen paadikaaslasteks valinud Rita ja Tiina. Rita võttis talvel osa Haanja, Alutaguse ja Tallinna suusamaratonidest ning oleks võtnud Tartu omastki, kui poleks kopsupõletikku jäänud. Tiina aga on rohkem valküür kui luust ja lihast naine ja kui meil õnnestub ta kainena starti toimetada, siis toimetab tema meid omakorda kindla peale finishisse. Minu kui füüsiliselt nõrgima ülesandeks jääb naiskonna moraali ja vaimujõu kõrgel hoidmine.
Vaatamata sellele, et ma väga armastan oma lapsi ja tahan nendega 24/7 koos olla, tundub võimalus veeta 24 tundi ilma Pille Riinuta nagu parim puhkus, isegi kui see tähendab ööpäeva läbimärjana külmas jõevees, lakkamatut aerudega vehkimist ja kohatist rahesadu. Rääkimata koskedest, kärestikest ja veskitammidest. Aga nüüd on käes tõeline hädaolukord, sest mul ei ole Pille Riinu kuhugi jätta. Vanemad lapsed lähevad vanaema juurde. Ent kuigi Marguse ema on väga lahke, tunnen ma seda riukalikku vanaprouat piisavalt. Tean väga hästi, et ta lükkab lapsehoidmistöö oma teise minia, vagura Kadri kaela. Ja 2 ööd Pille Riinuga oleks Kadrile, kelle kaheaastane Uku öösiti kisab nagu udupasun, täiesti ülejõukäiv.
Ma ei tea, mis saab. Aga ma olen trenni teinud, maksin ära üüratu osavõtutasu ja võtan iga päev toidulisandeid. Nüüd on maratonil osalemiseks vaja veel kindaid, kiivrit ja lapsehoidjat(hoidjaid).
Läheks ma sünnitama, oleks lapsehoidmise korraldamine lihtsam. Sünnitus võtab palju vähem aega, kui maraton ja on kergem ka...