Kolmapäev, 4. mai 2011

Võhandu 1011, kolmas osa

Vaatamata võimuvõitlusele oli meil siiski kaunis hommikupoolik jõel ja sõuda ei olnud sugugi raske. Jõekaldad olid kevadiselt helerohelised, täis ülaseid, paiselehti ja sinililli. Maraton on oluliselt kergem, kui sünnitamine ja päris kindlasti kergem, kui ühe keskmise pereema argipäev. Igaüks, kel on pere, majapidamine ja väikesi lapsi, peaks paar korda aastas saama stardimaksuvabastuse ja mõnel maratonil käima, et puhata ja hinge tõmmata.
Lõunaks jõudsime Leevile ja sealt algab Võhandu kõige põnevam osa, täis kärestikke ja veskitamme. Möödunud aastal ma seda ei teadnud ja me sõitsime selle läbi, paadis üheksakuune Pilleriin ja kuuene Kaur. Oli see vast sõit; ja seekord kihutasime veelgi uljamalt kuni mr. Kiisi kurikuulsa crashini Viiral.
Päästeoperatsiooni käigus leidsime jõest lisaks omaenda asjadele veel ühe Karumsi sokolaadi, täitsa uued oranzid kindad ja jõe kaardi. Nimelt oli paisu all üks seline imelik koht, kus jõgi vastuvoolu tõmbab. Kosk tuleb alla ja jõgi voolab talle vastu ning sinna oli kogunenud kõiksugu asju. Mida kõike sealt küll leida võiks? Kaldal kuivatas oma riideid blaseerunud ilmega lätlastepaar, kes olid oma kajakiga just enne Margust ümber käinud. Viira veskipais on salakaval.
Sõudsime edasi ja natukese aja pärast murdus aer. Randusime ühes taluõues ja kohale tormas vissis näoga proua, kes kukkus seletama, et see on nende õu ja maale astuda ei tohi, sest et see on eravaldus ja me sõtkuvat kalda ära.
Kallasraja seadus on ilmselt kõige enam rikutud seadus Eestis, aga seda ma prouale seletama ei hakanud. Selle asemel hakkasin Ritale ja Tiinale võimalikult valju häälega jutustama oma lapsepõlvest Peipsi ääres. Kuidas meie õuest iga päev käis läbi inimesi,kes küsisid nööri, lauajuppi, kirvest, labidat vihmausside kaevamiseks, purki nendesamade vihmausside paigutamiseks, leiba, soola ja tikke... Vahel tuli mõni kalur välja tõmmata jääaugust, vahel kummuliläinud paadist. Rannaäärne elu, nii peabki, mõistate.
Mr. Kiis vaatas kriiskavale prouale täiesti tuima näoga otsa ja küsis "Vabandage, kas teil teipi ja kääre on"? Proua vakatas ja tatsas ammulisui nõutud asju tooma.
Sedaaegu, kui meie vihase eraomanikuga võitlesime, tegutses jõe teisel kaldal, vastasasuvas talus meie saatemeeskond, ehk Rita kasuisa Tõnis. Tõnis on küll juba 60-aastane sarmikas hõbejuusne vanahärra, kelle kõrvakuulmine ja jalad on juba tiba töntsivõitu. Aga tema silmadest vaatavad ikka veel vastu piisonipull ja Casanova ning muidugi loovutas vastaskalda taluperenaine talle silmapilk oma parima kõplavarre, tugeva ja rauast otsaga. Vaat selline peab olema üks õige jõeäärne taluemand, pealegi olid ta enda pojapojad kah maratonil. Tõnis tormas võidukalt kõplavarrega vehkides jõe äärde nagu noor põder ja mina tõin selle paadiga meie kaldale.
Mr. Kiis kõplas ja meie sõudsime edasi, aga vaatamata kõigile pingutustele lõppes maraton meie jaoks ikkagi Leevakul, kõigest 23 km enne lõppu. Rita ja Tiina olid varjamatult rõõmsad ja kepsutasid supikatla manu. Seal oli hulk teisi katkestajaid, nii eesti, vene kui läti soost ilusaid meesaerutajaid, kellega üheskoos sai jahtunud hernesuppi lürpida, viina peale visata ja vastastikku oma seiklustega kelkida. Mina jäin Leevaku tammile Margust lohutama ja olgem ausad, ma olin nii väsinud, et poleks jõudnud enam meetritki sõuda. Küllap mõistis seda ka Margus ja leppis katkestamisega üllatavalt ruttu.

Kommentaare ei ole: