Neljapäev, 5. mai 2011

Võhandu 2011, esimene osa

Kevade kõrghetk on nüüd möödas. Maratoni eel ja ajal oli hull eufooria peal, adrenaliini veres rohkem kui vett. Maratonile järgnevatel päevadel aga imelikult tuim ja tühi olek. Lihased ei valutanud,ville polnud peos, aga vaim oli kummaliselt roidunud ja udune, nagu oleks osa minust ikka veel kusagil Võhandu jõel ega tahakski koju tulla.
Võrru jõudsime reede õhtul pimedas. Tanel, võimekas nagu ta on, oli meile korraldanud pehme maandumise Nelsoni-omade laagriplatsil, kus saime oma kummipaadid täis pumbata ja stardivalmis jätta. Nelsoni mehed tulid õrnadele naisterahvastele appi, pumpasid paadi täis, varustasid meid aerude ja kuhja sõudmisalaste nõuannetega ning said meie üle kõvasti nalja visata.
Öö oli rahutu, sest mind tabas stardieelne kõhuhaigus. Tiinat-Ritat aga kaanisid äsjaleitud jutukate sõpradega viskipudeli tilgatumaks. Jäin magama, kõrvus kumisemas üks vana laul "Koidab, koidab see päev mida viimsena näen...
"
Selline tunne oligi hommikul kell 7 kergelt värisevate jäsemetega starti tuterdades.
Varahommik oli imekaunis ja pinge viimseni üleval. Õnneks saime kähku jõele ja edasi läks lõbusalt, aga siis saime üksteise peale vihaseks. Me ei olnud varem kordagi koossõudmist harjutanud ja paat vänderdas ühest jõeservast teise nagu pime hobune. Õnneks meenus mulle, kuidas onu mind lapsena õpetas aerulabaga tüürima. Trikk mõjus ja olukord oli päästetud.
Võhandu-äärsete majaomanike jaoks on maratonipäev umbes sama, nagu raamatus "Lotte reis lõunamaale" rändlindude päev. Inimesed olid kogunenud õuedele, kohvitassid pihus, mõned katnud isegi hommikusöögilaua otse jõe kaldale. Rahvas hõikus ja lehvitas, üks väike tüdruk istus paadisillal, lambatall süles.
Kõigepealt jõudsid meile järele ja möödusid kajakid, siis kanuud. Hiigelsuured, 8-10 kohalised raftid liikusid aeglaselt nagu merilehmad, sest nende peal olevad seltskonnad pöörasid rohkem tähelepanu vedelkütuse sissekallamisele, kui sõudmisele.
Ma tean, et olen imelik, aga ikkagi ei saa ma joomaseltskonna ja tankisuuruse kummipaadiga maratoniletulekust aru. Mis mõte on maksta 40 euri stardimaksu per kärss, teist samapalju paadi ja varustuse rendi eest, pluss veel tont teab kust kohale ja tagasisõit, pluss saateauto kulud. Lihtsalt selleks, et veeta üks ilus kevadpäev juues ja lämisedes. Maraton on kõigest aksessuaar, kaunistamaks viinavõttu,sest sõit katkestatakse kohe, kui pimedaks läheb, külm hakkab, alko lõppeb ja enam nii lõbus pole.
Raftidest lõpetas 7 paati, kus ilmselt rohkem sõuti ja vähem joodi,aga katkestajaid oli 13. Enamik katkestas viimases või eelviimases kontrollpunktis (nagu meiegi), kust finishini sõudmine tähenanuks üksnes paaritunnist lisapingutust. Ometi peaks
6-10kesi sõudmine olema palju lihtsam, kui meil 3kesi või Kiisil üksi.
Kahju, et ükski naiste kummipaatkond ka sel aastal finishisse ei jõudnud. Peale meie kolmiku oli veel kaks kuuepealist naistekampa. Ühed juba möödunud aastast tuttavad pagariemandad valgete mütside ja Eesti Pagari logodega ning paaditäis lõbusaid patsidega plikasid, kelle ma omas mõttes võistkond Kloostrikooliks ristisin. Mõlemad katkestasid viimases-eelviimases kontrollpunktis.
Naisi osaleb maratonil üldse vähe, lõpetab veelgi vähem. Kui lõpuks mõnel naispaatkonnal õnnestuks kummipaadiga, ükskõik mitmekohalisega, lõppu jõuda, on see suur saavutus. Võibolla peaksin järgmisel aastal ikkagi 6-kohalise laeva hankima ja mehitama, vabandust, naistama?

7 kommentaari:

Morgie ütles ...

Tanel on jah selline võimekas SOS-mees, kahju ainult, et ta oma võimeid oma lapse heaks eriti ei rakenda.

Lendav ütles ...

Heas seltskonnas olen ka mina täiesti sõudmisvõimeline (ja kuigivõrd ka tüürimisvõimeline). Kui sa tuleval aastal minemas oled ja mul sel hetkel stardiraha olemas on, olen mina ka arvestatav naiskondlane.

Sol ütles ...

Ma mõtlesin sinu kutsumise peale juba sel aastal : )
Siis, kui oli veel plaanis kuuekohalise ristlejaga minna. Aga lõpuks otsustasin ikkagi väikese kummipaadi kasuks.
Vaatame, vaatame, varsti tuleb ju Emajõe maraton.Nüüd ma siis tean, keda kaasa kutsuda!

Morgie ütles ...

Lendavaga ilmselgelt mingit võimuvõitlust ei tule, kui asi peaks väga pingeliseks minema... siis mis? Sukeldub ta paadi alla ja tegutseb seal tasapisi edasi?

Morgie ütles ...

Kõnib üle vete vaikselt minema? Naeratab malbelt ja.

Sol ütles ...

Istub malbelt naeratades paadis ja liigutab aere kergelt nagu liblika tiibu üles-alla?

Lendav ütles ...

Ei, siis ma hakkan malbelt naeratades tüürima, sõnalausumata, sinna, kuhu minu eksimatu vaist mind suunab. Teie võidelge aga edasi, tegelikult juhin ikka mina! ;)

Ma olen ühe joodikuga pidanud küll võimuvõitluse maha - väga lühikese siiski. Ta tahtis enne Leevi paisu (kus veel pais näha pole, aga jõgi juba lai), peale suitsu süütamist ja paadiga sujuvalt pooleteise keeru tegemist vastassuunas sõudma hakata. Mina võitsin. Ja mul oli õigus.