Meil on kombeks saanud teha 3 taimetoidu-perioodi aastas. Umbes 1 kuu enne jõule, enne jaanipäeva ja enne lihavõttepühi.
Millegipärast on nii, et pööripäevad on meil eestis väga lihakesksed. Jõulude keskpunktis asub ahjupraad ja ja jaanipäeva peaesineja on shaslõkk. Ma saan aru küll, et ajutine taimetoitlaste mängimine ja kuuks ajaks lihavaba menüü väljanuputamine on minu kui igavleva koduperenaise mäng, aga ikkagi...
Jõuluprae ja jaanishaslõki söömine peale kuuajast lihapaastu on ootamatu kogemus. Ühelt poolt saab sellest kauaoodatud lihatükist peaaegu rituaalne söömaaeg, millest võib peaaegu ekstaasi jõuda. Samas pakub lihasöömine peale esimest kaifi nii vähe.
Mina ei ole veel valmis täiskohaga taimetoitlaseks hakkama. Margus tahaks küll, aga minu ja laste pärast ei saa. No kuidas ma harrastan taimetoitlust meie peres, kus elab 3 väikest lihasöödikut, sibul ja tema sugulased on persona nongratad ja üldse, taimetoit ei tähenda meie omade jaoks mingit keedukapsast või sojaube, vaid krõbedaid, rasvast tilkuvaid friikaid, meetrise võikihiga kaetud juustuleibu ja tervislikuks vahepalaks shokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Ning kohvis ja alkoholis pole ka grammigi liha...
Mul on koguaeg tunne, nagu oleks meie kodus pühad või külalised või oleme me teinud hoopis hüppe ruumis ja ajas ning sattunud Armastuse Planeedile. Kõik on nii helge, et tahaks selga panna oma kõige ilusamad riided ja kui need ei ole piisavalt pidulikud, siis käia hoopis ilma riieteta. Alasti nagu paradiisis.
On öeldud mitmelt poolt,et me Margusega oleme nii ebastabiilsed. On malbeid paare, kes elavad lausa tapvas harmoonias ja neil on 90 kooseluaasta peale umbes 1 viieminutiline tüli. Teised paarid veedavad värvika ja põneva elu kokku-lahku kolides, teineteist kirvega taga ajades, pottide-pannide ja sõimunimedega loopides.Ning selle kõige vahepeal jõuavad veel 6-7 last valmis vorpida nagu niuhti.
Minu meelest on meie elu, milles armastus ja harmoonia vahelduvad tülide ja kriisidega,tegelikult ju omamoodi tasakaal.
Mr. Kiis on täitsa segi keeranud. OK, ma saan aru, et suudleme ja kallistame 24/7, pühendame üksteisele laule ja luuletusi, jalutame teineteisel käest kinni hoides ja sügavalt silma vaadates... eee... mööda rõivapoode. Aga, aga!
Tegin endale oma privakannu rohelist teed, nagu igal õhtul. See on minu roheline tee, vastik ja mõru. Margus pole seda elusees suu sissegi võtnud. Aga nüüd...
"Mida sa jood seal?"
"Rohelist teed, aga teises kannus on musta ka, sulle tegin".
Armunud ohe: "Vala mulle ka seda rohelist asja. Tahan koos sinuga juua"
Vaat siis ma tundsin, et kohe kukub mulle lagi kaela. Tõepoolest, see ongi armastus.
25 kommentaari:
awwwww...
nii nunnu
Irww...:D
No vot, ma teadsin, et te ei lahuta!
Mina ei suudax leppida sinusoidiga, mille yhes ocas on alandused, mõistmatus, hoolimatus ning teises vaid kirglik soojätkamine, aga iial ei tunta minu kui inimese vastu huvi, ei jagata väärtusi, minu juurde tullaxe ainult saama v viha välja valama. Destruktiivne suhe lõhub inimest ning mistahes hetkeline lillutamine ei suuda halbadel päevadel tehtud kurja kuidagi kaotada.
Loodan, et teie suhtes on head rohkem kui koormavat, ylekohtust ja valusat. Yhe jalaga ei saa käia ja õlekõrs võib murda kaamli selja. Soovin teile palju õiglust ja et mees näex naises ka muud kui vaid oma ego rahuldamise vahendit.
Karm, aga tõsi. Koostöö päästab suhte, ja ka terve maailma.
Ma pole kindel, et Margus Kiis näeb Lagles ainult vahendit kas soojätkamiseks või oma viha välja valamiseks. Alandused? Hmm... :S Kaarna tekst loob pildi mingist paadunud vägistajast ja peksjast. Mulle tundub, et L ja K vahel on lihtsalt arusaamatusi ja möödarääkimisi nagu igas abielus.
Ma teadsin kah, et nad ei lahuta. Räägi või ära räägi :P
Aga eks ole huvitav (või siis mitte) et halbadest asjadest jätkub alati juttu kauemaks, headest asjadest pole aga eriti midagi rääkida, kui just suurustama ei kiputa, nagu:
ah mis see teie õnn ka, aga vaata minul....
Hm Mikita väidab, et mõned emotsioonid on suurema potentsiaaliga kui teised - ntks rõõm on avatud emotsioon, mille taustal võib inimese sisemaailm kergesti hõlmata teisi tundmusi, norg aga suletud emotsioon, mille kõrval ei jätku vaba vaimjõudu muudeks tundmusteks. (vabas vormis Valdur Mikita doktoriväitekirjast, 2000).
Võime oletada, et kui rõõm on niipalju avatud emotsioon, siis on selle sõnadesse vormimine keeruline, see on lihtsalt väga kõikehõlmav. Kurbuse puhul on see lihtsam.
Või teine võimalus, kurbadest asjadest rääkimine on sõnaline tõrjemaagia, enesepuhastamine, inimene "räägib kurbuse endast välja" ja teised vastavad sellele sama jõuliselt kuid omaenda vastavatest hirmudest lähtudes, "tõrjuvad võõrast kurbust sõnadega eemale".
Kes aga tahaks rõõmust lahti saada? Või seda tõrjuda? Nii on parem piirduda vähemate sõnadega, et rõõmu mitte ära kustutada.
Fideelia, palun loe funktsionaalselt ning ära pane minu suhu väiteid, mida seal pole, nagu "vägistaja" vms. Sellel j teistel taolistel väljenditel on karistusseadustikus täpsed definitsioonid, ma ei kasuta kellegi kohta kuriteo kirjeldusi emotsioonide põhjal.
Ma ei tea, mis maailmas sina elad, aga nö tavaliste, töötavate inimeste elus on paraku palju ebaõiglust ja alandust, mis puudutab ka lapsi. Minu jaox on laste heaolu, ka võõraste oma, tähtis. Elan kohas, kus nunnust ja kõigile meeldida pyydvast naisest saab ruttu pättide kalts ja jootja-ema, viletsust taastootev systeem. Ka mind pyyti erinevate jõuvõtetega taolisse raami suruda, sellest tekkis siiani kestev teatav terav vastasseis. Seetõttu on mul ebaõigluse, OK, väär- ja kuritegude jm suhtes teravam silm ning vähem sallivust.
Kui inimene on rõõmus ja kõik on OK, pole sellest vaja pikalt jahuda, ta tuleb sellega reeglina hästi toime. Kui inimesel aga läheb halvasti, võib ta abi vajada, kuid ei oska seda ise paluda, või ei lasta (uskuge-ärge uskuge, aga on ka selliseid olukordi). Või meeldib kõigile niisama kerget haudi-juttu ajada, a la seljaoperatsioonilt tulnud naisele soovitaxe kiiret paranemist, päikest, irw, ning mitte mingit laadi abi ei pakuta, sest ei soovita "teise elu segada", kardetaxe, et ebaõnn on nakkav jne?
Ning perevägivallast me ei räägi, see on tabu, sest "muidu on ta ju kena inimene, kindlasti naine luuletab ja on ilge närvihaige mõrd"?
Mulle ei meeldi yldiselt kuulata taolisi "mõtle ilusti"-jutte, kui elus ongi palju inetut ja rasket, mis vajab reaalseid tegusid, mitte põiklemist ja eiramistaktikat.
Seda muidugi keegi ei näinud, et ma pean suhtes väga olulisex koostööd & teise nägemise võimet, ning intelligencel inimesel, nagu L & M kahtlemata on, võib neid omadusi leida kestvax suhtex piisaval hulgal.
Mul on hea meel näha, et teie hoovi paistab päike ning soovin sellele pikka iga.
PS. Ma olen äärmiselt ebakaubandusliku, ebanaiseliku, st inetu välimusega. Seetõttu minuga suheldes keegi isegi ei vaevu tseremoonitsema, mõnusa elu elamisex minu arvel armastust vm teesklema, sageli elataxe välja oma komplexe. Jõhkrate kogemuste tõttu olen ka ise konkreetsem ning tean, et teisele enda arvelt järele andes ei tee ma kellelegi head, vaid petan iseennast - ilusa-naise-moosijutu all on enamasti midagi muud.
Ma pole küll selle blogi igapäevane lugeja, kuid blogi eelneva sissekande ja praeguse põhjal tundub mulle, et asjad ikka väga hästi pole.
Muidugi püüab mees nüüd hea olla. Keegi ei elakski sellisega, kellega häid momente poleks.
Mõned halvad suhted toimivad just seetõttu, et see, kes käitub teisega halvasti, selle võimuses on kõik jälle heaks teha (ehk olematuks?) ja seetõttu tundub ohvrile, et kõik on korras.
Võimalik, et olen liialt skeptiline. Lastega naisel on ka raske midagi ette võtta - niisama lihtsalt ära ju ei jaluta.
Skeptik
Kaaren, olen pealt näinud naise ja mehe vahelist jõhkrat vägivalda. Kõik on võimalik. Ma isiklikult olen selline naine, kes pole õnneks veel kordagi ei mehe ega naise käest peksa saanud ega ka muudmoodi alandatud, kuigi olen päris ohtlikes olukordades viibinud. Kui keegi raibe julgeks midagi säärast, kahetseks ta et üldse sündis. Sihuke naine olen!
Mulle tundub, et Margus mitte ei püüa hea olla vaid on uuesti L-i armunud lausa vastu enda tahtmist, lihtsalt jälle läks nii, no mis teed. Mina isiklikult ei usu, et see komejant on mõeldud ainult selleks, et lugejatele illusioon luua, et vaadake, meil on nüüd kõik väga hästi või selleks, et naine jääks uskuma, et nüüd hakkabki kõik alati hea olema. Lõppude lõpuks jälle jõuan sinna, et igaüks siiski peab ise oma probleemid lahendama, sest välist abi ja nõu ei saa inimesele peale sundida, kui tema ei taha.
Ausalt öeldes kahtlustan juba ajukasvajat, kuna muutused mõtlemises ja arengud tunnetes on toimunud nii kiiresti ning see püsib. Lagle tögab, et "kuri vaim" on mind üle võtnud.
Kas oled näinud tisse silme eest mööda lendamas?
Ma ei kahtle, et kõik on teatavax vanusex kogenud igasuguseid syndmusi, sh tunnistanud kehalist väärkohtlemist.
Kysimus on siinkohal mõnevõrra laiem - inimeste olemuses, mõtteviisis, elulaadis. Kes peab seda äärmuslikux episoodix muidu kenade inimeste elus, teine äärmus peab qrjust inimese põhiomadusex. Kõik inimesed kacuvad ennast sellest erinevatel viisidel distanceerida, et mitte näha ennast lolli ohvri rollis.
Mulle meeldix, q inimesed suudax tunda aukartust teise eluvormi ees & käsi ei tõusex iial kedagi kahjustama.
Inimesel, kelles on veidi autistlikke jooni, on raske tunda austust v mõistmist teise eluvormi, kaasinimese vm vastu. Ta ei pruugi sihiliqlt pahatahtlik olla, arusaamatused tekivad inimese suletud maailmapildi tõttu. Sellisel nähtusel, & pikka aega kestval teadliql manipuleerimisel lähedase tahtliqx kiusamisex, teise hinge pugemisel, teeb ilmselt igayx vahet. Maailm pole mustvalge & me kõik oleme tegeliqlt targad & head.
Kuule Kaarna, meil Laglega polnud mingit kurjust ega vägivalda, olid vaid möödarääkimised ja puht verbaalsed arusaamatused. Polnud vägistamist ega perverssusi. Palju selles rekordiliselt vastukaja saandu Soli postituses oli ka tegelikult kunstiline liialdus. Kaasa arvatud üks furoori tekitanud kõrvaltegelane. Nii et ma näen ka siin palju valesti arusaamisi.
Loomaliqlt, Kiis.
Ära arva, et mida iganes keegi kirjutas, mõtleb ta ainult sinu huvide & isiq kahjustamisele. Arvesta, et q tegu pole just laivis suhtlemisega, kirjeldab igayx omaenda abstraxioone e kõverpeegeldab loetut-qldut. E räägib iseennast kõigutanud asjadest.
Ma olen aastate jooxul palju suhelnud policei ning proqratuuriga ega kipu seetõttu emocionaalselt sildistama. Tee ka endale selgex, mida miski väljend MINU textides tähendab, ning ära oci teiste jutust ryndamisex yxiqid lauseid, q peax jälgima kogu texti. Seda nim vist funxionaalsex lugemisex. Sina pead ryndava poosi võtmise asemel igal juhul õppima teist inimest, soost olenemata, paremini jälgima, neid "arusaamatusi" on ikka kahtlaselt palju & mitte aint abielus, vaid ka muus suhtluses.
Samas, käesoleva posti teema oli vist midagi muud.
Ei tunne Laglet ega Margust.
Usutavasti ei ole Margusel praegu kõige mõusam aeg. Wake Up Call nagu mõlemale. Miks Lagle laseb oma pere eraelu kusagil blogis lahata, kus ta mees on sildistatud kaudselt mingiks tropiks. Isegi kui Margus on teinud aastaid möödalaskmisi mittemärkamisi jne. asju eraelus, siis mitte keegi ei saa öelda kuidas Teie elu peaks toimima. Isegi mitte parimad sõbrad, kes siin agaralt kommenteerivad. See on Teie kahe vaheline asi, mitte kellegi teise.
Mine sa ka võssa, anonyymne.
Kui peres on väikesed lapsed ja raske aeg, siis on haige seda mitte märgata ja teha nägu, et see pole minu asi.
Käesolev probleem on muidugi mitte just elu & surma kysimus, aga hoiakud "pole minu asi" vs "me oleme olemas, kui sa meid vajad" on põhimõtete kysimus.
Ning plogi on suhtlemise koht inimeste vahel, kes ei ela samas kohas. L ei saa ju minna oma probleemidega naabrinaise juurde. Või peax? Sest kõigi probleemide enda sisse kogumine tapab inimese. Ma ei tohi erinevatel põhjustel oma mõnevõrra teravamaid asju & võitlusi niimoodi detailselt kyll sõbrannadega arutada, kuid selle võrra paremini mõistan teiste sarnaseid asju.
Ja veelkord: kergelt lobiseda, samal ajal kui tegelikult tahax hoopis surra v kaugele joosta, ON tervisele kahjulik.
PS. Meie, kes me siin kommime, ei ela L-ga isegi samas linnas. Mix me peaxime siis hoiduma yldse L-ga suhtlemisest? Palun mitte jahuda "sõida" jne, igayhel ei ole iga kell võimalik sõita, kuhu vaja.
Kui keegi teine ei peaks ütlema, kuidas lagle ja marguse elu peaks toimima, siis ei peaks anonüümus ammugi ütlema, kuidas lagle ja marguse elu, sh virtuaalne, peaks toimima, sest see on nende kahe omavaheline asi.
Kuna lagle siin nendest asjadest kirjutab, siis eeldan, et arutelu on tema poolt aktsepteeritud nähtus.
Aga parem oleks jätta igisemine ja rõõmustada koos inimestega, kelle elus kõik praegu hästi on... süngetoonilised ennustused kuuluvad pigem eelmise postituse taha.
Ah, anonüümusele veel - eks margus ka omas blogis kirjutab üsna avameelselt paljudest asjadest, mis peaks olema nende pere siseasi, miks see siis rohkem lubatud on?
See kehtib Marguse kohta niisamuti.
Kindlasti on Teie jaoks mingi tee välja. Kõigi jaoks on.
Anonüümus
Raseduse katkemine, rasedusest hoidumine ja viljakus laiemalt võttes on teemad, mis pole otseselt perevägivallaga seotud. Ehkki kaudselt nad võivad seda olla.
Kummaline , et neil teemadel justkui poleks sünnis arutleda mujal, kui arstikabinetis või oma abikaasaga kahekesi. Viljakas eas inimesed ju peavad mingil viisil need küsimused ära lahendama? Ja see ei ole alati väga lihtne. Isegi mitte tehniliselt, vaid just emotsionaalselt.
Peale seda eelmist postitust rääkis minuga eraviisiliselt mitu inimest, kes pidid oma samasugused kogemused endasse suruma, varjama ja ära peitma. Elame ikka silmakirjalikus maailmas.
Mina ei tea, millest on viisakas oma blogis kirjutada ja millest mitte, aga pereelu ja kahe inimese omavaheline suhe võibki käia tõusude ja mõõnadega, üles ja alla. Tasasematel inimestel on kõikumised väiksemad, kirglikel natuuridel, mida meie ka oleme, käibki üks tants ja tagaajamine kogu aeg.
Avameelsust olen ma õppinud just oma abikaasalt. Vaadake, ta ei ole mingi alomurutari sugune tagasihoidlik mõmmi. Igaüks, kes
M-i tunneb, see teab, et tegemist on edeva, isegi natuke ekshibitsionistliku mehega, kes väga naudib tähelepanu ja avalikku eneseväljendust. Miks see peaks olema keelatud tema abikaasale?
Paneb mõtlema, milliste tunnete väljendamist üldse sobilikuks peetakse? Kurb olla ei tohi, selle asemel peaks uduselt vihjama "depressioonile"? Armumine ja kirg või, hoidku taevas! seks? - tabuteema?
Oled meeleheitel? Ära blogi! See pole viisakas!
Ma olen ammugi märganud, et kõige lubatavam emotsioon on viha. Vihane olla on alati ja väga lubatud.
Mul on teie üle hea meel, see tunne on imeline ja "kurja vaimu vaevus" või "tulnukas teiselt planeedilt" on rohelist teed joova mehe kohta täitsa head väljendid... Jaksu seda energiat hoida!
mitte ainult "ära blogi", vaid ka "ära räägi!". Ja viha on lubatud üksnes kujul:
täiesti võimatu, täiesti lubamatu, hirmsad inimesed,
jne
aga mitte kujul:
mina olen vihane..
:P
Vanad kombed, proua, vanad kombed, need ei luba lihtsalt ISIKLIKEST tunnetest rääkida, lubatavad on ainult need tunded, mida saab kollektiviseerida, millega saab nn moraalse rinde jaoks kaasvõitlejaid värvata.
Võibolla sellepärast tundubki jutt: "ma olen õnnelik ja seks on lahe" mõnedele inimestele nii vastuvõetamatu, et noh, mis ühisrinnet sa selle teate taha ikka moodustad?
Räägi parem ilmast, siis leiad kaasakiitjaid küll.
Minul on teie pärast hea meel. Ehkki mul on Marguse sõnade tõelevastavuse protsendi osas oma arvamus - aga TEIE, teie ühisosa pärast on mul hea meel.
Mis kunstilised liialdused? Tavaline, lihtne, igapäevane elu on nii absurdne ja uskumatu, et kõige fantastilisemad kunstilised liialdused jäävad magedaks.
Vaja on ainult terast silma ja julgust kirjutada.
Postita kommentaar