Aga kuidas kasvatada tüdrukuid?

Minu lapsepõlves kasvatati tüdrukuid ainult perenaisteks ja pruutideks.
Meie kodus kehtis eeskätt see perenaise-mudel. Hea perenaine olla oli kõige tähtsam asi elus ja tüdruku eksistentsi ainumas õigustus oli olla Ema Abiline. Tööjõud. Koristamis-kokkamis- ja küürimisrobot. Mina keetsin oma esimese supi 9-aastaselt. Ema oli mõneks päevaks kuhugi Leningradi või Pihkvasse põrutanud ja tühi kõht on ju teadupärast parim kokk ning kokaõpetaja. 15-aastaselt keetsin ma endale ise talveks kõik moosid ja muud hoidised ning sellest, kui vara tuli hakata enda pesu pesema, käsitsi loomulikult, ei julge ma isegi mitte rääkida. Keegi ei usuks seda.
17-aastaselt ei elanud ema enam ammu minuga koos. Kui ta vahel harva toidukoti ukse vahelt sisse viskas, polnud seal sees mingeid kulinaarialeti hõrgutisi. Toores seaveerandik või kausitäis vonklevaid kalu, millest teismeline mina üritas nüri noa, roostes hakklihamasina ja vanade Nõukogude Naiste koltunud retseptilisade abil midagi söömiskõlbulikku tekitada.
Kõigile tüdrukuile tehti ajupesu ka mehelemineku teemal, aga mulle siiski vähem, kui paljudele mu varaküpsematele ja kenamatele kooliõdedele. Meheleminek oli kõige tähtsam, tegelikult ainuke saavutus siin elus, mida tüdrukult oodati. Mehele saamisest kaugemale polnud vaja mõelda, sest meheleminek pidi mõtestama kogu tüdruku edaspidise elu.
Ma ei ole kunagi mõistnud ega hakka iialgi mõistma, mis imelik vägi paneb korralikust kodust pärit,äsja keskkoolipingist tõusnud tüdrukud (või poisid)esimesele ettejuhtuvale jobule kuldset kuud selga mõtlema ning temaga kodu, peret ja suurte inimeste elu mängima. Miks? Miks nad ei ole tänulikud oma vanematele muretu ja rõõmsa nooruse eest, et selle nii kergekäeliselt täiskasvanute kohustuste ja murederohke elu vastu vahetavad? Nagu oleks raske aru saada, millise põlvkondadepikkuse katastroofi see võib kaasa tuua?

Kui mina 18-aastaselt kodust minema sain, oli see tõeline orjapõlvest pääsemine. Abieluikke alla mina küll oma äsja vabaks saanud kaela painutada ei tahtnud ning lapse saamine oleks olnud suurim kõigist õnnetustest.
Otsustasin, et ei abiellu iial ja lapsi saan võimalikult hilises eas. Tore oli olla vaba noor täiskasvanu, seda enam, et enda elushoidmine oli juba jõukohasem, kui alaealisena.
Riided on noore tüdruku jaoks enamasti väga tähtsad ja nii see peabki olema. Minu ema mulle riideid ei ostnud, milles ei saa teda süüdistada, vaene aeg oli. Õnneks oli 90ndate alguse uueks moeks grungestiil, mistõttu noored neiud ja noormehed käisid riides nagu hernehirmutised. Mu kodus olid kapid täis surnud vanaisa ja vanaema riideid ning pööningult heinapeprede ja rotisita seest võis leida ema ja tädide paarkümmend aastat seisnud koolilõpukleite ja -kingi.

Oma tüdrukutele annan ma absoluutselt teistsuguse teismeea ja hellitan nad põhjalikult ära : )Ei mingit perenaislust, veel vähem meheleminekupropagandat.
Minu tütred ei pea olema väikesed vanainimesed, väikesed koristajad ja kokad. Las tüdrukutelgi olla aega tegeleda oma huvide ja hobidega, vabadus tulla ja minna kõikjale, kus midagi huvitavat teoksil. Minu tütardel saab olema sama palju vaba aega, kui nendevanustel poistel ja oma asi, millele nad seda kulutavad. Ka enda ehtimine, sõbrannadega lobisemine ja laisklemine võivad neiupõlve juurde kuuluda. Selle neiupõlve, mida minul kunagi pole olnud. Keegi peale oma ema ei saa tüdrukutele anda seda imelühikest ja muretut plikaiga, vaba majapidamis-ja rahateenimismuredest. Peale emakodust ära kolimist ei hakka keegi enam tüdrukute eest hoolitsema. Neist endist saavad hoolitsejad. Perenaised. Kogu eluks.

(Selge see, et käesolev kirjatükk on inspireerit Morgie poistekasvatusteemast. )