Külmapühad

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi  ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb,  kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu.  Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid  nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke.  Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki,  ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud  oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui  need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida.  Ja ma ei tahaks seda lugu  20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi  väel.