Eile juhtus minu emaga õnnetus.Talle sõitis auto otsa Vanemuise-Pepleri ristmikul.
Öösel oli tal pikk operatsioon. Tema mõlemad jalaluud on kildudeks ja ajus on verevalum.
Ma ei julge sellest mõelda, mida ta tunneb ja mis edasi saab.
Nüüd pole mul enam kedagi selja taga. Vastutan üksi oma ema, oma tütarde ja iseenda ellujäämise eest.
Elu põhineb naiste omavahelisel suhete-ja tugivõrgustikul. See on ainuke asi maailmas, millele loota saab. Peale iseenda.
3 kommentaari:
vaeneke :((((
ma nägin aknast seda õnnetust, õigemini kui kiirabi tuli ja toimetas. mitte et see kuidagi moodi tähtis oleks, õnnetust ma ei näinud ju, ent mõtlesin, et mis toimub ja mis juhtus.
ole vapper! ja küsi sõpradelt (näiteks minult) abi, kui vaja.
ei tea midagi
mul on selles asjas veidi teine positsioon
kahe poja emana ma lihtsalt ei pea võimalikuks mehi sotsiaalvõrgustikust välja arvata ja ma olen heameelega valmis kolkima neid mehi, kes käpad püsti tõstavad ja vigisevad, et sotsiaalne hooldus ei ole meeste töö
raisk, on küll - mehed on ka inimesed, isegi kui nad ei taha seda olla.
aga verevalum ajus kõlab üsna pahasti küll... loodame et kõik läheb hästi
Olen alati olemas, kui Sa seda vajad.
Katsu vastu pidada ja loota, et kuna Sinu ema on väga elujõuline inimene, siis terveneb ta ehk keskmisest paremini.
Ja see ei ole ÕIGLANE, et Sinu ja Sinu lähedastega pidevalt mingeid vastikuid asju juhtub!!!!!
Postita kommentaar