Selgub, et kannatan alaväärsuskompleksi käes?
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?
Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.
Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!
5 kommentaari:
Käisime täna maal, mul tuli tagasiteel kohutav unekas. Ja sel ajal, kui AN vapralt autot juhtis (ta oli kindlalt sama väsinud, kuna läksime väga hilja magama), sain mina rahulikult norsata. Nii et igal vorstil kaks otsa, või mis?
Mina aga tahan edaspidi valida, kumb vorstiots parajasti magusam maitseb :P
Iseseisvaks eluks on iga oskus marjaks :) Ma pean (häbiga) tunnistama, et ma olen isegi aastat ... (seda numbrit ei saa nüüd siia kirja panna, sest see on suur :)) tagasi omanud punaste kaantega raamtukest, kus sees oli mu pilt ning mis andis mulle loa juhtida teatud kategooria mootursõidukit. Ent elu ise on mul selle oskuse ja võime ära võtnud. Aga ma ei kurda. Mul on see teadmine, et ma olen osanud ja kui tahaks, küll oskaks taas. Aga ma ei taha :) Ma arvan, et teatud piirides sarnast vabadusetunnet annab ka jalgratas ja sellega sõitu ei olnud ma .... (loe eelmisest sulust :)) aasta jooksul unustanud ei ole. Jah, muidugi, rattaga ei saa kaasa võtta korraga rohkem kui ühte last ning ka poest ostetava kogus on piiratud seljakoti kandevõimega ja ilmastik piirab jmt. Ent ikkagi, minna ja tulla nagu ise tahan saab ikka. Ühesõnaga, minust on saamas veendunud autosõidu vastane :) Sulle aga jõudu ja edu ja kerget jalga ja korras käigukasti :P
Sõitmine on kaif. Pole mingit põhjust arvata, et see on mingi ületamatu ja meeste maailm. Minu jaoks on autorool üks loetud kohti, kus olen õnnelik. Kui sinuga on samamoodi, lase käia!
kui autos on lapsed, siis kasuta kaasliiklejate (need neetud teiste autode juhid!) iseloomustamiseks sõna "beduiiiiiiiiiiiiin". On viisakam. :P
Ja kui hiir sind nurgast õpetama hakkab, sinu roolis olles, siis kärata, et autojuhti ei tohi segada, närvi ajada, katsuda, kõditada, õrritada, ega ammugi mitte õpetada - seda õpetas meile meie ema, kui me väga väikesed olime. "tss, issi juhib autot".
Kusjuures issi oli tegelt hea autojuht, aga auto ise oli sapakas...
Postita kommentaar