Road-movie

Käisime Kiisiga 2-kesi Pärnust maale ära toomas. Lapsed jäid Marguse ema juurde. Planeeritud kiirest edasi-tagasi sõidust "lõunaks sinna, õhtuks tagasi" sai sujuvalt 14-tunnine seiklusmatk. Startisime Tartust hommikupoolikul ja tagasi jõudsime, kui päike tõusis ja kuked kiresid.

Aegade jooksul on meil olnud juba kõikvõimalikke road-moviesid ja laupäevane oli üldjoontes samasugune, kui alati. Ikka ja alati sisaldavad meie automatkad keset pimeat maanteed kustunud tulesid, ettehüppavaid metsloomi, ootamatult tühjenenud bensiinipaaki, kui lähima tanklani jääb kümneid kilomeetreid jne, jne, jne.
Muidugi tähenab see omakorda lõpuks peaga rooliratast peksvat ja röökivat Kiisi. See kõik on mulle aastate jooksul õpetanud vähemalt ühe olulise asja: kunagi pole kaasas liiga palju süüa ja juua.
Ning muidugi on kirjeldamatu õndsus- ja kergendustunne lõpuks ikkagi kohale jõuda...hoolimata kõigest.
Seekord muutis meie reisi eriti värvikaks sumpa, mis kukkus alt ära kusagil Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel. Sumpa murdus pooleks ja jäi põhja külge lohisema eriti tugeva kummijulla külge. Lahti teda ei saanud ja kinni ka mitte.
Ees ja taga oli kümnete km-te pikkuselt teetöid ja lahtikaevatud maanteed. Meie auto aga oli täis maale ja mõned eriti suured neljameetrised isendid olime pesunööriga auto katusele sidunud. Täpselt nii, nagu liikluseeskiri kategooriliselt keelab teha.
Metsloomi me seekord ei kohanud, küll aga politseid, kes meile siiski halastas ja trahvimata minema lasi.