Unenägu

Eelmise teema jätkuna ei saa ma jätta ütlemata, et sellest peale, kui Tiia Triin muutus, ei maandu tema peal enam kunagi ükski kärbes, sääsk ega parm. Kõik putukad lendavad temast suure kaarega mööda. Sellal kui Piret on sääsepunnidest täpiline nagu väike pühademuna, on TT nahk endiselt sile ja veatu. Ka kõikvõimalikud koduloomad hoiavad temast hoolega kaugemale.

Umbes pool aastat enne seda, kui Tiia Triin muutus, nägin ma und. Ebatavalised unenäod külastavad mind harva, aga see on selgesti meeles.

Olin mõlema lapsega Tartu kesklinnas. (tegelikult oli Piret kas viimaseid päevi kõhubeebi või äsja sündinud, enam täpselt ei mäleta). Tita hakkas vigisema ja ma otsustasin minna Ruunipizza kohvikusse, et imetada ja mähkida. Tiia Triin aga ei mõelnudki kaasa tulla, vaid ukerdas rõõmsalt mööda Raekoja platsi ringi. Käratasin talle ootamatu vihaga: "Mine siis kuhu tahad ja ära tulegi enam tagasi!"
Ootamatult astus minu juurde üks mees. Keskmist kasvu, keskmise kehaehitusega keskealine mees. Tal oli seljas hall särk ja hallid püksid. Lühikesed turris juuksed olid täpselt keskmise eestlase blondhallid ja ka silmad olid hallid. Ta nägi välja niivõrd tavaline, et seda võiks tagantjärele vabalt maskeeringuks pidada.
Mees naeratas ja kuigi ta midagi ei öelnud, sain ma tema jutust aru. Ta tahtis Tiia Triinu autoga sõitma viia. Sealsamas ruunipizza ees ootas valge kaubik. TT ronis rõõmsalt rooli taha ja mees järgnes talle. Mina läksin kohvikusse.
Millegipärast arvasin, et mees teeb temaga ringi ümber Raekoja platsi, aga kui ma kohvikust välja tulin, polnud Tiia Triinu, halli meest ega kaubikut enam kuskil näha. Äkki sain ma aru, et nad võisid sõita kuhu tahes.
Äkiline hirmuvahk südames tahtsin politseisse helistada, aga samas helises minu telefon. Teadsin, et rääkijaks on hall mees, ehkki ma polnud kunagi tema häält kuulnud. Raudkindla häälega, milles kostus ka kerget kaastunnet ja paratamatust, küsis ta minult, kas ma ikka saan aru, et ei näe Tiia Triinu enam mitte kunagi.
Tahtsin teda paluda, aga teadsin, et ükskõik mida ma telefoni ei ütleks, see ei aita. Nad võivad olla ükskõik millises maailma punktis ja mil pole mitte mingit võimalust Tiia Triinu üles otsida.
Tundsin südames järsku nii meeletut ja samas abitut valu, mida ma ponud kunagi võimalikuks pidanud.
Ärkasin üles, aga valu ja meeleheide jäid alles.

Minu kõige suurem mure on see, kas Tiia Triin mitte ei karda ilma emata olla seal, kus ta nüüd on? Sest ma tean, et see Tiia Triin, kes meil kodus on, pole mitte sama Tiia Triin, kelle mina sünnitasin. Ta on muidugi minu laps ja mina olen tema ema ning ma armastan teda. Aga see pole sama laps, kelle ma sünnitasin 27.02.2003 ning kes elas meie juures kolm ja pool aastat.