Internetisuhtlus on üks veider fenomen. Esmapilgul oleks kõik justnagu tavamaailmaski - inimesed kohtuvad, suhtlevad, vahetavad infot, vaidlevad, tutvuvad jne. Tasapisi aga võtab see kõik järjest väändunumaid vorme kuni lõpuks tekib mingi kummaline maailm, mille elanikud on justkui lamenukk-filmi tegelased ja kus suhtlus käib mingite imelike seaduspärade järgi. Inimese IRL persoon ja tema virtuaalne mina võivad olla nii kohutavalt erinevad, et isegi tuttavate puhul on raske neid kokku viia.
Tekib teatud ängistus, midagi väga olulist on puudu või vales kohas, aga nime ei oska sellele anda.
Näiteks foorumites läheb tihtipeale ägedaks "andmiseks" või lausa veriseks kisklemiseks. Ja mitte ainult sellistes üldkasutatavates foorumites nagu Delfi või Perekool, vaid ka kinnistes erialafoorumites, nagu foto jm. teemalised kohad. Üksteisele öeldakse nii halvasti, nagu päriselus kunagi ei ütleks. Päriselus ei mõtleks me ju keegi teist inimest ahju panna või kasti lüüa...
Imelikul kombel lähevad need anonüümsed lahmimised vägagi hinge, tekitavad hasarti ja tahtmist vaielda ning võidelda. Räägitakse, et mõned inimesed on end netikommentaaride pärast teise ilmagi saatnud. (Raske on siiski uskuda, et nii rumalaid täiskasvanud inimesi olemas on.)
MSNi stiil, mulle tundub, on loba ja nali. See pole tõsiste filosoofiliste mõtteavalduste koht, vaid "tsau-plau-mis- teed"stiilis suhtlemine.
Blogindus seevastu tundub pigem süngeid ja traagilisi vorme, ülevoolavaid ja nõretavaid emotsioone soodustavat, mis vohavad ja roomavad, otsekui lopsakas troopiline taimestik. Milles omakorda peituvad lihasööjad taimed...
Blogisuhtlus võib kohati hakata meenutama ka ameerika noorterseriaale, dialoogid on sama ebaloomulikud ja õõnsad. Kas siis ülipositiivsed või vastupidi-negatiivsed. Kivirähk on seda ühes oma novellis andekalt parodeerinud.
No ja siis veel muidugi Rate ja muud sellised kohad, kus igast tagasihoidlikust koduperenaisest saab nagu nõiaväel seksikas tiiger.
Käesolev teemaarendus ei puuduta mind kuidagi isiklikult. Ma pole iial mingis foorumis sõimata saanud, vastupidi, ma saan oma harvade kommentaaride eest alati kohutavalt palju tunnustust ja toetust. MSN-i ma pole juba ammu kasutanud, Rates ka ei käi...
Kogu selle laialivalguva ja arusaamat jutu mõtteks oli tegelikult küsimus, kas me valitseme oma virtuaalset mina? Kas me loome oma virtuaalse identiteedi ise ja sellise nagu tahame? Või on meie virtuaalmina iseseisev, sõltumatu olend, kes elab ja arendab ennast vastavalt oma keskkonnale? Ning vajaduse korral võib hoopis virtuaalmina hakata meie reaalset mina ja reaalset elu mõjutama ja kontrollima?
7 kommentaari:
võibolla me ei valitse virtuaalis oma Sotsiaalset Mina, aga tegelik mina on ikka seesama. Päriselt kedagi teist teeselda ei ole isegi virtuaalis eriti lihtne.
Ma olen raamatute peal, st virtuaalmaailmades yles kasvanud ning kedagi teist teeselda on seet6ttu ylimalt lihtne, olen seda ammu-ammu paar korda mingite jututoa-solkijate peletamisex kasutanud. Qid t2iskasvanumax saades kaob isu kedagi m2ngida ning sa kajastad oma kirjutistes ainult sinu p2riseluga seonduvaid tegelasi-tegemisi.
Jah, on asju, mida sa pikka aega ei pea v22rilisex p6hjaliqlt plogis vm kirjaruumis kajastada, aga kas polnud juba paartuhat aastat Plinius Vanem ning veidi hiljem nt Martin Luther v6i F. R. Kreutzwald ning teised t2nap2evani meiega elavad m6tlejad plogijad omas ajas, ning nad ei vaevunudki oma aega peensusteni kajastama, vaid koostasid pikaajalist kirjatykki teemal, mis tundus neile mingis kontextis sobiv?
See t2hendab, et iga kribaja ongi yhekylgne tegelane.
Ka kohapeal suheldes oleme m6nev6rra yhekylgsed, q me just ei p6le soovist oma hinge teise ees pahupidi p88rata.
Las see plogimaailm olla nagu ta on. Mitmekymne aastase lugemiskogemuse abil lisad automaacelt kontexte ning taustateadmisi & tunned r66mu sellest,mis on.
Trv Kaaren, 1000 miili Tartust & Talnast
Osa inimesi kasutab võimalust anonüümselt kommenteerida ja eks see annab ka vabaduse nii mõndagi endale lubada. Ise olen kommenteerinud anonüümselt korra meie esiblogijate blogis, muidu esinen oma nime ja all vastutan täielikult oma kommetaaride eest ehk siis olen mina ise.
Sinu kommentaarid minule isiklikult on küll vahel haiget teinud, aga eks elu olegi vahel valus ja vahel vähem valus.
Loomulikult on lihtne omale igasuguseid virtuaalseid tegelaskujusid välja mõelda ja neid teeselda. On palju inimesi, kes selliseid asju internetis enda lõbustamiseks teevad, aga olgu. Tõepoolest, see on selline ebaküps lõbustus. Loodetavasti ei võta internetikasutajad foorumites ja jututubades toimuvat kuigi tõsiselt.
Aga ma ei mõelnud päriselt seda.
Mõtlesin midagi sellist, et kui me ei saa internetis toimuvat kunagi lõpuni usaldada ega tõsiselt võtta, siis kuivõrd me tohiksime lasta internetil oma päriselu mõjutada?
Tegelikult, võibolla on oluline inimestega rohkem IRL suhelda ja vähem netis passida.
Ka oma nime all esinemine ja kommenteerimine ei tähenda veel, et inimene on tema ise...
Muuseas, Kudzu, ka sinu kommentaarid, nii päriselus kui virtuaalmaailmas on tihtipeale nagu tiigrikäpa tehtud paid. Vastukarva ka veel.
Aga tühja sellest, mulle sussutamine nagunii ei meeldi : )
Ning kes teisele ytleb, see ise on:) tuntud eesti, leedu, vana-rooma ning paljude muude maade vanas6na.
Õige jutt!
Rohkem elusaid ja nähtavaid inimesi meie ellu!
Heidi
Postita kommentaar