Lõpuks ometi on üks viirus ka meie pere raudsed leedid maha murdnud. Olen juba 2 nädalat lastega haiguslehel ja elu on... kuldne!
On lihtsalt ebaõiglane, kui vähe olen mina saanud kasutada kõigi emade püha õigust olla haigete lastega kodus ja saada selle eest 100% palka. Meie lapsed on kohutavalt terved! (Kui vaimset tervist mitte arvestada, aga see on juba teine teema...)
Piretil oli palavik viimati 1,5 kuuselt ja TT opi puhul aasta tagasi võtsin ma 2 vaba päeva. Kõik... : (
Praegu aga on meil külas üks viirus, mis tekitab 2 nädalaks kõrge palaviku, kuid ei mingeid muid vaevusi.
Haiged lapsed on armsad, nad on nii armsad. Ainus asi, mida nad tahavad, on kaisus olla ja lesida. Nii me siis lesime päevad läbi suurel voodil, nagu 3 hüljest kevadisel jääpangal. Päevad on pikad, laisad ja kuldsed.
TT on jälle nagu vastsündinu, ta on võimeline magama kuni 18 tundi ööpäevas. Natuke teeb mulle muret, kas ta kunagi jälle rääkima ja kõndima hakkab, sest praegu ta seda eriti ei tee. Piret on peale esimesi palavikupäevi natuke toibunud ja tahab vähemalt multikaid vaadata.
Ma arvan, et sellel luterlik-kapitalistlikul elukorraldusel, millele meie ühiskond on üles ehitatud, on midagi väga tõsiselt viga. Ei ole võimalik ühitada 3 asja: lapsi, töölkäimist ja isiklikku elu. Või siis on see väga raske ja enamikule üle jõu käiv. Mulle küll on.
2 asja neist 3 on võimalik mahutada 24 tunni, 7 päeva, 365 päeva ja 1 elu sisse, aga kolmandast peab siis küll loobuma. Valikud on niisiis: mitte käia tööl, mitte saada lapsi või unustada ära, et ise oled ka inimene, mitte tööloom või-masin.
Võimalik on veel teha kõiki 3 asja piisavalt pealiskaudselt ja halvasti nt. saada ainult 1 laps ja lasta seda vanaemal kasvatada. Mõnedel veab ja nad saavad teha tööd, mis on kinnimakstud eneseteostus. Aga paljudel ikka see võimalus on...
Ja mõnedel on väga toetavad vanavanemad või muud pereliikmed. Kuid kapitalismi tingimustes muutub see järjest harvemaks.
Ma olen oma töös päris hea tegelikult. Kui ma olen piisavalt pühendunud ja asja juures. Tegelikult ma isegi naudin oma elukutset. Ometi jääksin ma rõõmuga kodukanaks. Elu lõpuni kui võimalik, palun.
No mistarvis peaks 3 lapse ema käima tööl? Kas kodus töödpiisavalt pole?
See pole küll minu mõte, vaid kuulub ühele tuttavale, kel on kaugelt enam kui 3 last ja lisaks veel väga arvestatav, ehkki mitteametlik ja ebaharilik karjäär.
Tõepoolest, eneseteostus ja isegi enda ülalpidamine peaks olema võimalik ka mingil muul viisil, kui kellast kellani tööl käies ja lapsi pidevalt ära andes. Eriti, kui leppida vaesusega rahalises mõttes ja olla rikas aja ja kohaloleku poolest.
Ma ei tea, kas ma saan hakkama oma elu muutmisega ja leian võimaluse elada nii, nagu mulle meeldib.
Praegu aga on meie peres 3 last - hüperaktiivne Leon, autistlik Tiia Triin ja pisike Piret.
Ning kui Kiis õhtul koju tuleb, ootab teda 3-käiguline õhtusöök.
Tõepoolest, kas töölkäimine pole siinkohal juba liig?
8 kommentaari:
Elu muutmise kohta tahaksin öelda, et vanaviisi edasi elada on tunduvalt mugavam. Inimene püsib mõnusalt ja turvaliselt teada-tuntud keskkonnas, ei ole küll eluga rahul, aga tavaliselt vabandatakse end välja, et teisedki elavad nii ja küll see rahulolematus kunagi üle läheb. Keskeakriis - küll see möödub, räägivad vanemad ja targemad, ja möödubki, ainult et osade jaoks elus uue lehekülje pööramisega, mis ei tähenda alatu uue, noore ja kauni abikaasa leidmist.
Samas on elu muuta erakordselt huvitav, jah, ka kurnav ja riskantne, kuid samas põnev. Nii et soovin julget pealehakkamist oma unistuste realiseerimisel.
Mis puutub koduperenaise staatusesse, siis mina isiklikult eelistan teha tööd, mida ma armastan (teengi juba natukehaavalt), sudida oma meest endale kolmekäigulisi õhtusööke valmistama ja pesu pesema ning lapsi kantseldama. Elagu sooline võrdõiguslikkus, sest kes on öelnud, et ainult naistel peab kodus tööd olema! Ja lapsed on nagunii õnnelikud, kui nende vanemad seda on!
Vabandust, tahtsin öelda "alati", mitte "alatu" (kuigi mõnigi värske abikaasa võib olla lisaks ka alatu).
Nii eluterved m6tted. Ma olin millalgi kohutavalt usin t88aparaat, aga qna pere ei toetanud, peaaegu pidevalt lastega haiguslehel, sisuliselt aga aint magava ning laiskleva ning majapidamisest mitte hooliva mehe isiqs, siis l2xid m6ned asjad ikka t6eliselt hullux.
Seep2rast ma ei tee ise p6him6tteliselt 3-k2igulisi eineid - specialist, kes tegeleb majapidamises lastega suhtlemise ning 100 muu asjaga, on pesumasina & mitme teisegi masina ainus asjatundja, ei pea ennast killustama palju aega raiskava ning rahaliselt kalli, samas 22rmiselt kiiresti ununeva valdkonna kasux nagu kokandus. Las kokkab see, kes nagunii muidu v2he liigutab! Rohkem v6rdseid 6igusi, v2hem kohustuste teiste kaela lykkamist!
Sinu perele aga soovin palju tervislikq ning maicvat und. Laps magab, siis laps kasvab. Suur inimene v6ix kah vahepeal rohkem magada q 6-8 tundi, mis Partei P6hikirjas m22ratud:) qldset j22panka teile:)
Muutus võib tähendada ka sisemist, isiksuslikku muutust.See tähendab, pealtnäha on kõik olulised parameetrid (elukutse, abikaasa, soeng)enamvähem endised, aga muutunud on inimene ise.
Seda on raske seletada. Näed maailma nii, nagu oleksid sul äkki teised silmad. Või uued prillid või...
Muidugi, lihtsam on vahetada abikaasat või elukutset või soengut, aga see on ikkagi väline muutus, mis ei muuda iseenesest suurt midagi.
Muuseas, mulle meeldib lapsi kantseldada ja 3-käigulisi söömakordi teha.
Alma Mater (ld. k. toitev ema)on mu päris nimi...
Ma saan aru, et paljud inimesed tahavad ennast tööalaselt teostada. Paraku näeb meie ajalooline taust ette 100% naiste tööhõive ja laste varase kollektiviseerimise. Kuidagi vaikimisi eeldatakse, et igaüks on võimeline tööd ja pereelu ühildama. Olenemata sellest, kas peres on teisi vastutusvõimelisi täiskasvanusid, erivajadusega lapsi vms.
Ma olen siiski tükk aega elanud ühes Euroopa riigis, kus ajalooline taust eeldab vaikimisi ühe täiskasvanu kodusolemist. See võib olla mees, naine, vanavanem, tädi või teenijatüdruk. Kõik peavad seda normaalseks ja elu on mõnusam kui meil...
No aga kuidas sa mõtled liikumist teise valdkonda ilma isiksusliku muutuseta? Nii see ju käibki, ma räägin siinkohal oma kogemusest. Me rääkisime möödunud jaanipäeval minu vajadusest muutuda ja sa tegid mulle selgeks, et minuga toimuv on tühine mööduv kriis. Seepärast on mul hea meel, et Sa siiski ka ise tajud vajadust muutumiseks ja ei ole tähtis kas eesmärgiks on olla kodune ema või realiseerida oma unistus tegeleda kunstidega, eksju.
Liikumine teise valdkonda võib toimuda mitmetel erinevatel, sh. inimesest mittesõltuvatel välistel põhjustel. Tüüpilisemad on raha, tervis ja perekond.
Aga loomulikult võib eriala vahetamine olla ka isiksusliku muutuse väljendaja.
Avastus, et ülikoolis õpitud valdkond on ennast sinu jaoks ammendanud või ei ole ikka see mis sa tahaksid; millele järgneb otsus õppida ja teha midagi muud, peaks ju olema positiivne ja rõõmustav muutus elus? On selles midagi traagilist?
Minu mõte ja soov, mida ma tegelikult ju veel ei realiseeri, ehk pühenduda rohkem lastele, on küll rohkem juhuste kokkulangevus ja väline vajadus. Mina siiski ei valinud oma ellu nii keerulisi ja palju hoolt nõudvaid väikeseid inimesi nagu Leon ja Tiia Triin. Nad lihtsalt anti mulle.
Muidu ma valiks võibolla mõne teise tee oma sisemise muutumise väljendamiseks. Hakkaksin Greenpeace aktivistiks näiteks ; )
Ma tean mida Sa tunned, (ma arvan). Alates sellest ajast kui naasin majanduslikel kaalutlustel tööle, pean endaga pidevat võitlust eneseteostuse ning pere majandamise pärast. Eneseteostus väikese lapse emana on minu jaoks siiski lastega tegelemine ja nende maailma vahvaks-mõnusaks võimlemine.
JÕudu Karulaanest
Postita kommentaar