Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.
Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.
Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?
Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.
Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.
Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.
Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.
10 kommentaari:
Inimesed ongi erinevad. Kohutavalt erinevad. Mulle vahel tundub, et me kõik oleme tulnukad ja eri planeetidelt. Igatahes ei paista sa erinevam, kui kestahes teine inimene. Või oskad sa seda tõesti hästi varjata...
Ma ei saa yldse aru, mis qrdi moodi me ylce viisakalt suhelda suudame - t2hcamad t6ed, faktid, misiganes, on suhteliselt erinevad v6i t2ieliqd vastandid. Ilmselt on veel 1 t6de, mida ei tulegi p2he mainida - oleme k6igist omadustest hoolimata inimesed, kes janunevad teiste inimeste j2rele, tahad v6i mitte. Selest tuleneb k6ik muu, mida teeme v6i mida meid tegema sunnitaxe - igast j2lgid asjad p6hiliselt...
Head varjamist, mille iganes! Aga 2ra imesta, q sinusse h2sti suhtuvad inimesed hirmsate asjade qlmisel paanikasse v6i raevu ei satu...
Inimene satub paanikasse või raevu reeglina siis, kui ta kuuleb midagi iseenda kohta hirmsat. Mitte teiste kohta.
Ja päris tihti juhtub, et hm... räägid midagi endast ja avastad et teine inimene peab seda iseenda pihta käivaks ja satub...
Oi traagikat... : D
Interneti-enesekirjeldused on ikkagi rohkem kirjanduslik meelelahutus. Isegi siis,kui kirjutatu ongi 100% reaalne, ei peegelda see siiski tegelikku elu.
Veider ja imelik on see netimaailm.
Su enesekirjeldus tekitas minus äratundmise..ega sa ei ole kunagi juhuslikult mõelnud, et sellel kõigel võib ka seletus olla? Tundsin ennast terve elu teistsuguse ja ufona, kuni avastasin, et mul on Aspergeri sündroom. Pärast seda muutus elu palju paremaks ja mõnusamaks. Mitte et see sinul olema peaks:) aga lihtsalt selline mõte, et äkki on ka sinu jaoks kuskil põhjus või seletus, mis aitaks elu paremaks teha. Soovin sulle palju jõudu ja päikesekiiri igasse päeva!
Kaaren on kah synnist saadik m6ttetu nng v66ras tegelane olnud. Q teda kellelegi just koledasti vaja pole olnud. Syndroome pole, see on synnihetkest omandatud yhiskondlik seisund. Inimkarjas on alati m6ned inimesed t2hcamad q teised ning nende j2reltulijatele sisendataxe sama. Tuntuim sellise asja esindaja on vast pr Marju Kuut... aga mitte k6igist ei saa s6ltumatud ning oma elu valicevad qnstniqd, enamus j22vad elama oma h2iritud ning ebatasakaalukat elu, mida siis t2nap2evaste vahenditega edukalt varjataxe.
eelmise posti t2psustusex: m6nesid inimesi peetaxe t2hcusetumatex q teisi ning nende j2reltulijaid kasvatataxe samasugustex 7ne.
Täpsustan ka omalt poolt, et igasuguse teistmoodi-olemise põhjuseks võivad olla tõepoolest nii psühholoogilised kui neuroloogilised häired. Esimesi on võimalik ravida, teisi mitte. Aga see-eest on neuroloogiliste häiretega võimalik elama õppida. Igal juhul ei tohiks inimesele öelda, et 'kõik tunnevad samamoodi' ja teda tema probleemidega kõrvale tõugata. Varjata ja ennast peita ei ole vaja. Asjadest tuleb rääkida. Aga selles osas on meil Eestis veel muidugi tükk maad minna...
Minu elu ei ole häiritud ja tasakaalutu. Ma olen oma elu ja iseendaga täitsa rahul tegelt.
Inimene on uskumatult kohanemisvõimeline olend ja kui võidakse kohaneda mõne meele puudumisega (nägemis-kuulmis jt. meeled), mõne jäseme puudumisega või raske haigusega,siis miks mitte ka raske lapsepõlve või veidra sisemaailmaga?
Aga armas anonüümne - aitäh Sulle mõistva kommentaari eest!
Lapsena olin ma ikka väga aspergerlane, nüüd olen natuke rohkem neurotüüplase moodi. Aga laps nt. on mul autist ja abikaasa on ka selge aspergerlane.
Keeruline on see aspergerite elu siin neurotüüplaste planeedil vahel küll. Vahel tekib tahtmine istuda oma raketti ja koju lennata : )
Postita kommentaar