Esiteks - ma katsun eneseanalüüsidest hoiduda. Sest kahjuks on mul kalduvus nendega liialdada, laskuda lõputusse iseendas sonkimisse, kaevamisse ja urgitsemisse. Lõpuks on mul tunne, et istun liivakastis ja tõstan punase kühvliga iseennast plekkpange, valan selle tühjaks ja hakkan otsast peale. Lõputult.
Raamatukangelastest on mulle lähedasim Mika Waltari Sinuhe - see vanaegiptuse mees, kes oli igal pool võõras. Tõesti, hea et Waltari võttis selle tellispaksuse seiklusjutu kirjutada. Ainult ühes kohas räägib Sinuhe sellest, mis tunne on kulgeda läbi elu ja tunda end igal pool võõrana, valel ajal vales kohas viibijana. Ometi see ongi kogu raamatu mõte ja sisu. Mina tunnnen ennast kogu aeg samamooodi. Nagu oleksin tegelane mingis veidras filmis, minu ümber on dekoratsioonid ja näitlejad. Või siis pole mina päris inimene vaid näiteks lapsendatud tulnukas...
Aga ma olen selle imeliku tundega kohanenud ja leppinud. Olgu siis peale.
Ma üllatun iga kord uuesti, kui avastan, et teised inimesed mõtlevad ja näevad asju hoopis teistmoodi kui mina. Tõesti, ma olen hakanud uskuma et olen tavaline ja suhteliselt igav inimene. Ja iga kord, kui tuleb välja, et ma erinen teistesst inimestest nii palju... nojah, siis ma imestan, kuidas mul õnnestub seda erinemist nii hästi varjata.
Õnnestub või? Äkki on see ettekujutus?
Mul on olnud ebatavaline elu. 35 aastat on juba päris arvestatav retrospektiiv. Kui ma võrdlen oma elu, minevikku ja olevikku teiste omadega, siis tõepoolest, on ime, et ma veel niigipalju normaalne olen. Mulle tundub, et olen juba 100-aastane, elu on olnud nii pikk ja paljud asjad oleksid nagu kellegi teisega juhtunud.
Ma olen teinud igasuguseid asju, mida tänapäeva maailmas hukka mõistetakse. Olen rikkunud kõiki Piibli kümmet käsku, valetanud, varastanud, reetnud ja tapnud.
Surmapatud aga peaks olema kõrkus, ahnus ja argus, eks ma katsu siis neist hoiduda.
Kõlab nii neetult süngelt. Pekki see krdi emotsemine : ) Mu parim omadus on eneseiroonia ja oskus ennast mitte ülearu tõsiselt võtta. Võime enda ja maailma üle naerda, igas olukorras, see on mulle kõige tähtsam asi maailmas.
Mu lemmiktegevus on lastega mängimine. Väikeste lastega, natuke suuremate lastega ja nii edasi. Kui võimalik, siis ma pühendaks sellele terve oma elu.