Daami päevaraamatud

Lugesin läbi Elo Tuglase päevikud. Esimene on Tartu ja teine Tallinna päevik.
Põnev lugemine.
Elo Tuglas oli väga haritud ja peen daam, tõlkis, oskas mitut keelt, luges palju, mängis klaverit ja siugles mao graatsiaga omaaegse kõrg-ja kirjanikkonna intriigides ja suheterägastikes. Öösiti luges ta unetule hr. Tuglasele tundide viisi polüneesia, hiina ja araabia muinasjutte.

Päeval aga tassis proua Tuglas käsitsi turult toitu, remontis enda ja oma ema maju, raius umbeläinud ahjutruubi sisse auke, et nõge kätte saada (pottsepp sellega hakkama ei saanud) ja laotas paljaste kätega aias sõnnikut. Ning tühjendas peldikukasti.
Eriti vapustavad olid pr. Tuglase seiklused ühes Tuglase ema laibaga mööda lummetuisanud Tartumaad. Sõjajärgne aeg, teid ja veokeid polnud, aga kalli Friedeberdi kalli ema laip tuli ikkagi kuidagi Nõost Tartu tuua ja maha matta. Põnev üritus võttis mitu päeva aega, aga Friedebert istus seni Tallinnas ja viimistles mingit järjekordset novelli...

Mulle imponeeris kõige enam see, kuidas Elo kaevas Ahjal mingil järjekordsel kultuuriüritusel kuskilt kraaviservalt välja vägeva tõrvalillepuhma ja tassis selle Tallinna, oma aeda kaunistama.
Tõepoolest, taimed on poes ja turul nii kallid, miks mitte Elost eeskuju võtta? Nägin meie maja lähedal jäätmaal mingit väga huvitavat lopsakat padjandtaime, siniste kannikese moodi õitega. Mõeldud-tehtud. Järgmisel hommikul kella 6 paiku varustasin end labidaga ja läks! Üle jäätmaa silkas kiitsakas rebane ja hallrästad kädistasid mis hirmus.
Kui see taim nii elujõuline on, et prügimäel kasvab ja ka meie maja lähedal surnuaial on ta kultuurtaimena esindatud, siis ehk meeldib talle ka meie liivane õu.
Aiaraamatute järgi võiks oletada, et taime nimi on igihali, aga päris kindel see pole.
Üldse, kuna meie maja ümbrus on kuidagi kahtlaselt viljatu pinnasega, tuleks rõhku panna kohalikele liikidele. Peale selle ilusa siniõe märkasin prügimäel ka hulgaliselt lupiine .
Lupiin on N. Liidus propageeritud ja levitatud sööda-ja meetaim, nagu Sosnovski karuputkki. Lupiinid aga on ohutud, värviliste õitega ilmselt väga vastupidavad püsikud.
Elole oleks nad vist meeldinud...