Homme on sinu matused ja ma olen natuke ärevil selle pärast, kuigi põhjust ju pole. Sa läksid nii äkki ja ma nutsin peale su surmateate lugemist, aga praegu on mu meel nii helge
ja sinust mõeldes tuleb naeratus näole. Jah, ma tean,et on sobimatu niiviisi naeratada, kui tuleb minna matusele, sest peab olema kurb.
Aga naeratus oli viimane, mida ma sinust nägin ja sa soovisid mulle kõike ilusat ja head puhkust. Kuigi hoopis mina oleksin pidanud seda sinule soovima.
Sest siis sa juba teadsid, kuidas sinuga lood on.
Me kõik oleme seda haigusemõtet mõelnud. Et äkki on mul See. Mis siis, kui nüüd tulebki surra?
Kui sul on lapsed, siis järgmisena saadad sa täiesti automaatselt teele palve "armas (Jumal, kosmos, kõiksus, või kesiganes), tee nii, et ma elaksin nii kaua, et lapsed jõuaksid täisealiseks saada. Ja tegelikult tahaksin ma näha ka oma lapselapsi".
Inimesed mõtlevad tegelikult üsna ühtemoodi. Mina ei tea, mida sina mõtlesid 3 aastat tagasi, kui sul see haigus diagnoositi. Aga 3 aastat tagasi oli sinu noorim laps 16. Ja nüüd on ta jõudnud 19 saada ja tal on üheaastane laps ja see on juba teine lapselaps, kelle sa oled viimase aasta jooksul saanud.
Mul ikka hullult vedas, et ma sain need viimased poolteist aastat iga päev sinuga koos olla. Ma hakkan meie jutuajamisi väga igatsema. Ausalt öelda olid jutuajamised sinuga tööpäeva parim osa üldse ja ma ei kujuta ette, kuidas ma edaspidi seal tööl üldse hakkama saan. Sa olid tõeline vabameelsuse ja tolerantsi kants meie konservatiivses asutuses. Nüüd on see kants, mu viimane kants, langenud.
No kes teine peale sinu tuleks tööle, jooks ära 2 tassi kohvi, tõmbaks ära paar sigaretti ja konstanteeriks peale horoskoobi läbilugemist, et tähtede seis pole täna küll töötegemiseks sobiv. Mispeale mina teatan, et sel juhul on küll halvasti, kuna kohe algab vastuvõtt ja ukse taha kogunenud rahvasumm ootab ilmselgelt just sinu juurde.
Kes teine jutustaks meile nii värvikalt oma unenägudest või hullumeelsetest filmidest, mida sa unetutel öödel vene kanalitelt vaatasid.
Mõned inimesed ütlevad, et su abielu polnud just kõige õnnestunum või et su elu oli raske või midagi muud sellist.
Mina tean, et see polnud nii. Tead, sa olid sellist tüüpi inimene, kes oskab õnnelik olla. Ma sain sellest aru, olin ju sinuga iga päev koos. Ja su äraminek oli selline, nagu sa oleksid seda ise juhtinud või midagi.
See, et sa keeldusid traditsioonilisest ravist. See, kui terve sa need 3 aastat olid. See, kui äkki sa haigeks jäid. Ja see, kuidas sa julgesid olla oma kodus rahulikult lõpuni, selle asemel,et haiglasse minna.
Mida mina sellistest asjadest tean. Mitte midagi... veel.
Matuste puhul on kombeks kurvastada. Või siis süüdlasi otsida, sest et surma peetakse sageli ebaõiglaseks ja süüdistamine on hea võimalus oma leina välja elada.
Mina olen õnnelik sinu ausalt elatud elu ja rahuliku äramineku pärast. Aga ma hakkan sinust väga puudust tundma.
neljapäev, 1. august 2013
pühapäev, 30. detsember 2012
aasta
Pole just suurem asi blogiaasta olnud. Ise kirjutada ei viitsi ja teiste kirjutatu hakkab vastu. Kõik kordub,kõigest on juba loetud-kirjutatud-mõeldud-räägitud. Aga võibolla oleks hoopis mulle uusi ja värskemaid silmi tarvis?
2012.aastalt soovisin, et tuleks üks hea, rahulik, ilma ühegi suurema jamata aasta ja nii ka läks. Midagi hirmsat ei juhtunud, aga midagi põnevat, jumal paraku, ka mitte.
Vähemalt oli hea apelsini-ja mandariiniaasta. Meil on nüüd ühelt eesti-soome perelt saadus 2 punast kassipoissi. Üle minu laiba, ütles MKiis, aga andis järele kui meenutasin, et mul on harjumuseks iga 3 aasta tagant beebi saada. Umbes 2 päevaga sai paadunud loomavältijast MK-st kasside sõber ja suurim kaitsja.
Apelsin ja Mandariin meenutavad mulle Beavist ja Buttheadi, kusjuures Apelsin on see targem, Butthead nimelt. Heleoranž pehmekarvaline Mandariin on meie pere iluspoiss, kes kräunub heledalt ja kõvasti iga kord, kui midagi tahtmisväärilist näeb.
Tuhmi telliskivipunase karvaga Apelsin ei kräunu kunagi. See suur kassivolask on vaikne, aga tark. TT-ga on tal algusest peale mingi kummaline side. TT nimelt arrrrmastab Apelsini ja peab teda oma kassiks, venitab teda süles, mähib teki sisse, musitab, kallistab ja erilistel õrnushetkedel isegi hammustab. Kui seda teeks mõni teine laps, ei jääks temast just palju järele. TT puhul aga saab Apelsin kummalisel kombel aru, et TT teraapiakassiks olemine on tema kassielu eesmärk, töö ja püha ülesanne ning ta laseb ennast imetlusväärse kannatlikkusega nätsutada, väntsutada ja venitada. Selle asemel et peitu pugeda, jookseb ta TT-le vastu, kui see koolist koju jõuab. TT jaoks on Apelsin praegu kõige tähtsam ja kallim elusolend maa peal. Tõeline teraapiakass.
Hea beebiaasta oli ka ja veel parem on tulemas. Ümberringi tekib beebisid nagu seeni peale vihma. R sünnitas suvel oma neljanda poja. Kodus, täiesti üksi, ilma mehe ja ämmaemandata. Ainsateks tugiisikuteks olid 8-aastane Kaur ja 6-aastane Kaarel, kelle abi seisnes peamiselt selles, et nad magasid kogu sünnituse aja nagu kotid ega hakanud ema segama. Uus vend kaalus 4,5 kilo millegagi, R võttis ta ise vastu, lõikas nabanööri läbi ja otsis riided selga.
Oijah. Minu kodussünnitus seisnes mõnusas lösutamises soojas vannis. Kiis ja sünnitoetaja M kahekesi rassisid sünnitada ja lõpuks anti mulle lihtsalt roosa tita sülle. Aga see oli ammu.
PR läks sel sügisel juba lasteaeda ja Piret on lihtsalt tubli. Lõppev aasta oli tõeline Piretiaasta - ta õppis ujuma, kümne piires arvutama, telefoniga helistama, välikempsus käima ja paar nädalat tagasi tuli Raekoja platsist üksinda koju, ületades teel 3 tiheda liiklusega automagistraali ja mõned tavalised tänavad. Nüüd tahab ta endale hobueeslit ja madu. Ja koera ka, muidugi.
Lõppev aasta on olnud tööaasta, nii mulle kui MK-le. Töö tõttu pole meil üksteisele eriti aega jäänud. Mõlemad jääme hiljemalt kell 10 magama nagu notid ja ärkame kell 6.50. et lapsed kooli saata. Tööhobuse elu. Uuel aastal tahaks õppida tööd kuidagi paremini muu eluga sobitama - -et jääks aega ka raamatuid lugeda, omi mõtteid mõtelda, sõpradega rääkida, kallimale silmi vaadata ja võibolla isegi blogi kirjutada...
2012.aastalt soovisin, et tuleks üks hea, rahulik, ilma ühegi suurema jamata aasta ja nii ka läks. Midagi hirmsat ei juhtunud, aga midagi põnevat, jumal paraku, ka mitte.
Vähemalt oli hea apelsini-ja mandariiniaasta. Meil on nüüd ühelt eesti-soome perelt saadus 2 punast kassipoissi. Üle minu laiba, ütles MKiis, aga andis järele kui meenutasin, et mul on harjumuseks iga 3 aasta tagant beebi saada. Umbes 2 päevaga sai paadunud loomavältijast MK-st kasside sõber ja suurim kaitsja.
Apelsin ja Mandariin meenutavad mulle Beavist ja Buttheadi, kusjuures Apelsin on see targem, Butthead nimelt. Heleoranž pehmekarvaline Mandariin on meie pere iluspoiss, kes kräunub heledalt ja kõvasti iga kord, kui midagi tahtmisväärilist näeb.
Tuhmi telliskivipunase karvaga Apelsin ei kräunu kunagi. See suur kassivolask on vaikne, aga tark. TT-ga on tal algusest peale mingi kummaline side. TT nimelt arrrrmastab Apelsini ja peab teda oma kassiks, venitab teda süles, mähib teki sisse, musitab, kallistab ja erilistel õrnushetkedel isegi hammustab. Kui seda teeks mõni teine laps, ei jääks temast just palju järele. TT puhul aga saab Apelsin kummalisel kombel aru, et TT teraapiakassiks olemine on tema kassielu eesmärk, töö ja püha ülesanne ning ta laseb ennast imetlusväärse kannatlikkusega nätsutada, väntsutada ja venitada. Selle asemel et peitu pugeda, jookseb ta TT-le vastu, kui see koolist koju jõuab. TT jaoks on Apelsin praegu kõige tähtsam ja kallim elusolend maa peal. Tõeline teraapiakass.
Hea beebiaasta oli ka ja veel parem on tulemas. Ümberringi tekib beebisid nagu seeni peale vihma. R sünnitas suvel oma neljanda poja. Kodus, täiesti üksi, ilma mehe ja ämmaemandata. Ainsateks tugiisikuteks olid 8-aastane Kaur ja 6-aastane Kaarel, kelle abi seisnes peamiselt selles, et nad magasid kogu sünnituse aja nagu kotid ega hakanud ema segama. Uus vend kaalus 4,5 kilo millegagi, R võttis ta ise vastu, lõikas nabanööri läbi ja otsis riided selga.
Oijah. Minu kodussünnitus seisnes mõnusas lösutamises soojas vannis. Kiis ja sünnitoetaja M kahekesi rassisid sünnitada ja lõpuks anti mulle lihtsalt roosa tita sülle. Aga see oli ammu.
PR läks sel sügisel juba lasteaeda ja Piret on lihtsalt tubli. Lõppev aasta oli tõeline Piretiaasta - ta õppis ujuma, kümne piires arvutama, telefoniga helistama, välikempsus käima ja paar nädalat tagasi tuli Raekoja platsist üksinda koju, ületades teel 3 tiheda liiklusega automagistraali ja mõned tavalised tänavad. Nüüd tahab ta endale hobueeslit ja madu. Ja koera ka, muidugi.
Lõppev aasta on olnud tööaasta, nii mulle kui MK-le. Töö tõttu pole meil üksteisele eriti aega jäänud. Mõlemad jääme hiljemalt kell 10 magama nagu notid ja ärkame kell 6.50. et lapsed kooli saata. Tööhobuse elu. Uuel aastal tahaks õppida tööd kuidagi paremini muu eluga sobitama - -et jääks aega ka raamatuid lugeda, omi mõtteid mõtelda, sõpradega rääkida, kallimale silmi vaadata ja võibolla isegi blogi kirjutada...
kolmapäev, 25. juuli 2012
Vana hea Merikotkas
Juuli algul , nagu ikka ja alati, oli Tarvastu poldril järjekordne Merikotka purjelaager. Minu jaoks algasid Merikotka laagrid 1998.aastal, kuid aastad 2003-2010 jäid teatud põhjustel (ei, ma ei olnud vanglas) vahele. Aga minu ajalugu on väga lühike võrreldes selle tähelepanuväärse faktiga, et laagriülem Valdeko sai jaanuaris 80-aastaseks ja sellesuvine laager oli ajaloo 50s.
Juba 14 aastat tagasi räägiti, et varsti saab Valdeko 70, läheb pensionile ja laagreid enam ei tule. Nüüd on aasta 2012 ja mina seda äralõppemise juttu enam ei usu. Kotkalaager toimub edasi, ka 10 ja 20 aasta pärast. Igavesti.
Sellesuvine laagriaktiva:
1. Õppisin purjekaga paremini starti võtma.
2. Võtsin osa Tartu meistrivõistlustest ( paarispaadis), klubi meistri ja klubi karikavõistlustest (üksikpaadis ). Karikavõistluse stardis nutsin, sest vihm oli nii külm, kõik riided olid märjad, ma lõdisesin ja kartsin. Tulemuseks 2 medalit ja elu esimene karikas. Sel aastal on need juba natuke rohkem ärateenitud autasude moodi.
3. Proovisin veesuusatamist. Õudsaltjube , ee... tore kogemus. Juhul, kui sulle meeldib vee alla vajuda, rasked suusad jalas, hoo pealt mootorpaadi lainega vastu vahtimist saada, nii et hing kinni ning siis tunda, kuidas sa aeglaselt üles kerkid ja veepinnale liuglema jääd, nii umbes 5 sekundiks parimal juhul ja siis uuesti vette lendad... Ja seda kõike 3-4 korda järjest. Mu kopsud vihkavad mind siiamaani.
4. Akadeemilise 5-kohalise sõudepaadiga sõitmine. Ilus, graatsiline ja rahulik tegevus, rohkem ballett kui sport. Sõudjad ei pea isegi päästevesti kandma.
5. Õppisin õnge tegema.
6. Kuuvalgel ujumine, 1x
7. Koidud ja loojangud, suveööd lõkke ääres ja ja päevad lastega. Ehk ongi mõned unustamatud mälestused kellegi lapsepõlvesuvedes kõik, mis minust siia ilma alles jääb... Aga kas sellest pole siis küll?
Passiva:
1. Punuda ei jõudnud peaaegu üldse ja helmeid jäi ka terve pakk järgi. Ainult südamepaela tegemist jõudsingi õpetada ja mõned pärlitest krokodillid meisterdada koos lastega. Lapsed kõndisid kurvalt mööda kallast ja küsisid kogu aeg, millal me punuma ja meisterdama hakkame, aga mina kas purjetasin, õpetasin purjetamist või siis tegin Valdekoga filmi. Mul oli kaasas 20 kilo erinevaid lõngu ja nööre, pinjalõngu veel värvisin otse enne minekut... ja nüüd vahib mulle terve mägi siniseid, oranže, rohelisi ja valgeid kerasid vastu. Mis ma teiega teen? Punumislaagri?
2. Šokeerisin südamepõhjani üht väga kena abielupaari, ettevaatlikult küsides, kas nende tütrekesega on ikka kõik korras?
Tööl võin ma laste käitumist ja arengut julgesti analüüsida ja see on kõikide meelest OK. Lihtsa laagrikasvataja poolt aga oli tegu väga lugupidamatu käitumisega. Lapsevanemad said vihaseks ja mul ol ka piinlik. Väike Mimmu oli ju igati armas ja arukas tüdrukuke. . Vaatamata sellele, et ta kippus teisi väikesi tüdrukuid lööma ja tõukama, ühele virutas isegi aeruga vastu pead, viimast otse loomulikult kogemata. Vaatamata sellele, et Mimmu oli võimeline korrutama 1 lauset mingi 5 minutit järjest. Vaatamata sellele, et Mimmu ei suutnud paigal püsida ja vaikselt olla kauem kui 30 sekundit järjest.
Teiste väikeste tüdrukutega Mimmu ei seltsinud, selle asemel sõbrustas Mimmu täiskasvanutega.
Füüsiliselt see-eest oli Mimmu erakordselt hästi arenenud. Mul pidi süda seisma jääma, nähes Mimmukese tasakaalutrikke Tarvastu kiriku suhteliselt lagunenud tornitreppidel. Ja ma oleksin eelistanud, et ta ei peksa laagri fotokat. Mimmu äritehingud teiste lastega (ma ei maksa sulle raha selle Fanta eest, mille sa mulle ostsid, sest ma ei tahtnud seda tegelikult ja tagasi ka ei anna, sest ma jõin selle juba ära ning pulgakommivahetus, kus enne oli mõlemal tüdrukul 2 pulgakommi, pärast vahetust aga 3:1 Mimmu kasuks) võivad küll olla moraalselt kaheldavad, aga annavad tunnistust lapse arenenud intellektist.
Muidu oli Mimmu tore laps. Õpetasin talle nii sõudmist kui purjetamist. Sügisel läheb ta I klassi ja loodetavasti läheb tal koolis hästi.
Minu isiklik vanim tüdrukuke oli ka laagris kaasas. Ilmselt esimene autist Kotkalaagris kogu poolesajandise ajaloo jooksul. Kuigi TT veetis suurema osa päevast omaette rääkides, käega toksides, üles-alla hüpeldes ja aegajalt end avalikult alasti kiskus, ei kiusanud ega narrinud teda mitte keegi. Tänapäeva lapsed on erinevustega harjunud ja varakult sallivaks õpetatud. Ma olen noore põlvkonna üle nii uhke! Rumal psühholoog, kes soovitas TT erivajadustega laste laagrisse panna, võib kuu peale käia.
Neljandal päeval siirdusid TT ja Pisik ikkagi tsivilisatsiooni tagasi ja meie Piretiga jäime maha. Võrtsjärve äärde, purjelaagrisse.
Sellel tuulisel järvekaldal, kus viljatu maapind ei kasvata ilusaid ega kasulikke taimi,vaid ainult kiduraid pajupõõsaid, pilliroogu ja karedat kaldarohtu, pole maju, elektrit, mobiiltelefone, inernetti, facebooki, peegleid ega kõrgeid kontsi.
Kui pole peegleid, siis pole ka soorolle. Kõik on ühest soost ehk purjetajad. Pole ka vajadust moodsas maailmas täiega ülehinnatud grupi-ja meeskonnatöö järele. Kõik on individualistid, vabad inimesed, keda ühendab ainult armastus purjetamise vastu.
Seal, tuule ja vee vahel, soise kalda peal, ongi mu päriskodu. Vabaduse kodu.
Juba 14 aastat tagasi räägiti, et varsti saab Valdeko 70, läheb pensionile ja laagreid enam ei tule. Nüüd on aasta 2012 ja mina seda äralõppemise juttu enam ei usu. Kotkalaager toimub edasi, ka 10 ja 20 aasta pärast. Igavesti.
Sellesuvine laagriaktiva:
1. Õppisin purjekaga paremini starti võtma.
2. Võtsin osa Tartu meistrivõistlustest ( paarispaadis), klubi meistri ja klubi karikavõistlustest (üksikpaadis ). Karikavõistluse stardis nutsin, sest vihm oli nii külm, kõik riided olid märjad, ma lõdisesin ja kartsin. Tulemuseks 2 medalit ja elu esimene karikas. Sel aastal on need juba natuke rohkem ärateenitud autasude moodi.
3. Proovisin veesuusatamist. Õudsalt
4. Akadeemilise 5-kohalise sõudepaadiga sõitmine. Ilus, graatsiline ja rahulik tegevus, rohkem ballett kui sport. Sõudjad ei pea isegi päästevesti kandma.
5. Õppisin õnge tegema.
6. Kuuvalgel ujumine, 1x
7. Koidud ja loojangud, suveööd lõkke ääres ja ja päevad lastega. Ehk ongi mõned unustamatud mälestused kellegi lapsepõlvesuvedes kõik, mis minust siia ilma alles jääb... Aga kas sellest pole siis küll?
Passiva:
1. Punuda ei jõudnud peaaegu üldse ja helmeid jäi ka terve pakk järgi. Ainult südamepaela tegemist jõudsingi õpetada ja mõned pärlitest krokodillid meisterdada koos lastega. Lapsed kõndisid kurvalt mööda kallast ja küsisid kogu aeg, millal me punuma ja meisterdama hakkame, aga mina kas purjetasin, õpetasin purjetamist või siis tegin Valdekoga filmi. Mul oli kaasas 20 kilo erinevaid lõngu ja nööre, pinjalõngu veel värvisin otse enne minekut... ja nüüd vahib mulle terve mägi siniseid, oranže, rohelisi ja valgeid kerasid vastu. Mis ma teiega teen? Punumislaagri?
2. Šokeerisin südamepõhjani üht väga kena abielupaari, ettevaatlikult küsides, kas nende tütrekesega on ikka kõik korras?
Tööl võin ma laste käitumist ja arengut julgesti analüüsida ja see on kõikide meelest OK. Lihtsa laagrikasvataja poolt aga oli tegu väga lugupidamatu käitumisega. Lapsevanemad said vihaseks ja mul ol ka piinlik. Väike Mimmu oli ju igati armas ja arukas tüdrukuke. . Vaatamata sellele, et ta kippus teisi väikesi tüdrukuid lööma ja tõukama, ühele virutas isegi aeruga vastu pead, viimast otse loomulikult kogemata. Vaatamata sellele, et Mimmu oli võimeline korrutama 1 lauset mingi 5 minutit järjest. Vaatamata sellele, et Mimmu ei suutnud paigal püsida ja vaikselt olla kauem kui 30 sekundit järjest.
Teiste väikeste tüdrukutega Mimmu ei seltsinud, selle asemel sõbrustas Mimmu täiskasvanutega.
Füüsiliselt see-eest oli Mimmu erakordselt hästi arenenud. Mul pidi süda seisma jääma, nähes Mimmukese tasakaalutrikke Tarvastu kiriku suhteliselt lagunenud tornitreppidel. Ja ma oleksin eelistanud, et ta ei peksa laagri fotokat. Mimmu äritehingud teiste lastega (ma ei maksa sulle raha selle Fanta eest, mille sa mulle ostsid, sest ma ei tahtnud seda tegelikult ja tagasi ka ei anna, sest ma jõin selle juba ära ning pulgakommivahetus, kus enne oli mõlemal tüdrukul 2 pulgakommi, pärast vahetust aga 3:1 Mimmu kasuks) võivad küll olla moraalselt kaheldavad, aga annavad tunnistust lapse arenenud intellektist.
Muidu oli Mimmu tore laps. Õpetasin talle nii sõudmist kui purjetamist. Sügisel läheb ta I klassi ja loodetavasti läheb tal koolis hästi.
Minu isiklik vanim tüdrukuke oli ka laagris kaasas. Ilmselt esimene autist Kotkalaagris kogu poolesajandise ajaloo jooksul. Kuigi TT veetis suurema osa päevast omaette rääkides, käega toksides, üles-alla hüpeldes ja aegajalt end avalikult alasti kiskus, ei kiusanud ega narrinud teda mitte keegi. Tänapäeva lapsed on erinevustega harjunud ja varakult sallivaks õpetatud. Ma olen noore põlvkonna üle nii uhke! Rumal psühholoog, kes soovitas TT erivajadustega laste laagrisse panna, võib kuu peale käia.
Neljandal päeval siirdusid TT ja Pisik ikkagi tsivilisatsiooni tagasi ja meie Piretiga jäime maha. Võrtsjärve äärde, purjelaagrisse.
Sellel tuulisel järvekaldal, kus viljatu maapind ei kasvata ilusaid ega kasulikke taimi,vaid ainult kiduraid pajupõõsaid, pilliroogu ja karedat kaldarohtu, pole maju, elektrit, mobiiltelefone, inernetti, facebooki, peegleid ega kõrgeid kontsi.
Kui pole peegleid, siis pole ka soorolle. Kõik on ühest soost ehk purjetajad. Pole ka vajadust moodsas maailmas täiega ülehinnatud grupi-ja meeskonnatöö järele. Kõik on individualistid, vabad inimesed, keda ühendab ainult armastus purjetamise vastu.
Seal, tuule ja vee vahel, soise kalda peal, ongi mu päriskodu. Vabaduse kodu.
teisipäev, 19. juuni 2012
Lõpp hea, kõik hea.
Nüüd valitsevad meie majas jälle Rahu ja Armastus, need inimkonna suurimad vaenlased, kui tsiteerida tuntud multikapaharette Zöskyt ja Kaputti. Eelmise postituse vaimselt alaarenenud prostituudile tulid järele isa ja vend ning viisid ta sünnikoju tagasi. Väike Nägu elab nüüd oma vanaisa pool ühes Põhja-Eesti vallas ja loodetavasti on ta lapsepõlv vähemalt mõnda aega õnnelik ja turvaline.
Isand Sutenöör loobus oma naisest üsna kergesti. Arusaadavalt, sest kohe-kohe sünnitama hakkav naine koos tüütu tatikaga, kelle pärast mingid sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad hommikust õhtuni ukse taga tolgendavad, pole just suurem asi sissetulekuallikas.
Korterist ta nii lihtsalt ei loobunud. Naiivne Naabrimees, kes oma korteri "noorele lastega perele " üürile oli andnud, nägi valusat vaeva, et ülejäänud bandet omaenda isiklikust kodust välja saada.
Isand Sutenöör nõudis korterist väljakolimise raha, remondiraha, hüvitist moraalse kahju tekitamise eest ja lubas meile kõigile kätte maksta.
Imelik on see ilmaelu. Olen näinud, kuidas purjus korteriomanik väikeste lastega üksikema keset talveööd tänavale viskab ja kirjalik üürileping ei koti sealjuures mitte kui kedagi.
Meie majas aga elab mingi tüüp võõras korteris ilma igasuguse lepinguta, loobib naabritel aknast telliskive sisse sisse, lubab väikeste lastega ema maha tappa, kupeldab rasedat naist ja keegi ei saa mitte midagi teha.
Või siiski? Meie ju saime?
Minu Naabrimees on küll iga feministi (loe: võimuka naise) unistuste mees - tasane, vägivallatu, kultuuri-aiandus-ja remondihuviline oma last imikust peale üksi kasvatanud vallasisa. Aga see vägivaldne ja jube lugu pani mind traditsioonilist mehelikkust palju kõrgemalt hindama. Õigemini, mehisust. Ma ei tea, miks vaprust teise sõnaga mehisuseks kutsutakse, aga vajalik see on, ole sa siis mehe või naise kehas sündinud. Naabrimees, ise suur ja tugev kui härg, värises haavalehena ja üritas meeleheitlikult kogu väljatõstmisaktsiooni naabrite, politsei ja lastekaitse kaela ajada.
Mina, mKiis ja üleaedsed seevastu tekitasime Jänese tänavale omalaadse Resistance. Tavaliselt me ei suhtle üleaedsetega väga palju, nemad nohisevad omas aias, meie omas,aga kui on vaja bordelli likvideerida ja kriminaalidele vastu astuda,suudavad isegi eestlased óma naabritega rääkida. Ja politsei ning sotsiaalabi tegid meiega koostööd või õigemini tegime meie nendega koostööd või kuidas nimetada olukorda, kus iga hommik algab kõnega sotsiaalametist ja/või politseist: "Kuidas teil läheb? Kas öö oli rahulik? Pidage vastu! Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud".
Minu boss oli kohutavalt närvis ja käskis mul olla nii ettevaatlik kui võimalik. Aga mina tundsin endas emalõvi jõudu. Seda head, tugevat, kõik oma teelt pühkivat jõudu, mis oma pesa ja poegade kaitseks on valmis kelle iganes maha murdma.See jõud on minus olemas ja mKiisis, olgu ta mõne meelest nii halb mees kui tahes, on see vägagi olemas. Isand Sutenöör sai sellest kohe aru, kui mKiis, möirates nii et õu kajas, meid kaitsma tormas. Edaspidi hoidis ta end meie teelt kõrvale. Aga Naabrimehe üle, kelles seda jõudu ei ela, ta lihtsalt irvitas. Suutmata enam kannatada sotsiaaltöötajaid, politseid ja tüütult korralikke naabreid, kolis Isand Sutenöör välja ning jättis enda asemele ühe mitu korda vangis istunud kokaiiniärika. See mõnules võõras korteris, käis vannis, vahtis telekat ja irvitas kohalekutsutud politseipatrulli üle, kes teda juhmilt jõllitasid. Naabrimees käis ringi, nutt kurgus. Niikaua, kuni Üleaedne peale väikest naabritevahelist salakoosolekut ühel varajasel hommiktunnil koridorist korterisse viiva elektrikaabli läbi lõikas ja ukse alt "Eesti Energia" teatise voolu väljalülitamise kohta sisse pistis (mille Üleaedse naine eelmisel õhtul oma koduarvutis valmis trükkinud oli ).
Narkoärikas ei tahtnud ilma boileri, läptopi ja muusikakeskuseta elada ja läks minema, aga tema hallide silmade külm pilk püsib mul meeles. Ma tean, et ta vihkab mind ja peab süüdlaseks, et nende tore elu selles toredas majas lõppema pidi. Võimalik, et mõnel pimedal sügisõhtul inimtühjal tänaval tuleb mul uuesti nendesse silmadesse vaadata. Aga praegu on ööd veel valged.
Isand Sutenöör loobus oma naisest üsna kergesti. Arusaadavalt, sest kohe-kohe sünnitama hakkav naine koos tüütu tatikaga, kelle pärast mingid sotsiaaltöötajad ja lastekaitsjad hommikust õhtuni ukse taga tolgendavad, pole just suurem asi sissetulekuallikas.
Korterist ta nii lihtsalt ei loobunud. Naiivne Naabrimees, kes oma korteri "noorele lastega perele " üürile oli andnud, nägi valusat vaeva, et ülejäänud bandet omaenda isiklikust kodust välja saada.
Isand Sutenöör nõudis korterist väljakolimise raha, remondiraha, hüvitist moraalse kahju tekitamise eest ja lubas meile kõigile kätte maksta.
Imelik on see ilmaelu. Olen näinud, kuidas purjus korteriomanik väikeste lastega üksikema keset talveööd tänavale viskab ja kirjalik üürileping ei koti sealjuures mitte kui kedagi.
Meie majas aga elab mingi tüüp võõras korteris ilma igasuguse lepinguta, loobib naabritel aknast telliskive sisse sisse, lubab väikeste lastega ema maha tappa, kupeldab rasedat naist ja keegi ei saa mitte midagi teha.
Või siiski? Meie ju saime?
Minu Naabrimees on küll iga feministi (loe: võimuka naise) unistuste mees - tasane, vägivallatu, kultuuri-aiandus-ja remondihuviline oma last imikust peale üksi kasvatanud vallasisa. Aga see vägivaldne ja jube lugu pani mind traditsioonilist mehelikkust palju kõrgemalt hindama. Õigemini, mehisust. Ma ei tea, miks vaprust teise sõnaga mehisuseks kutsutakse, aga vajalik see on, ole sa siis mehe või naise kehas sündinud. Naabrimees, ise suur ja tugev kui härg, värises haavalehena ja üritas meeleheitlikult kogu väljatõstmisaktsiooni naabrite, politsei ja lastekaitse kaela ajada.
Mina, mKiis ja üleaedsed seevastu tekitasime Jänese tänavale omalaadse Resistance. Tavaliselt me ei suhtle üleaedsetega väga palju, nemad nohisevad omas aias, meie omas,aga kui on vaja bordelli likvideerida ja kriminaalidele vastu astuda,suudavad isegi eestlased óma naabritega rääkida. Ja politsei ning sotsiaalabi tegid meiega koostööd või õigemini tegime meie nendega koostööd või kuidas nimetada olukorda, kus iga hommik algab kõnega sotsiaalametist ja/või politseist: "Kuidas teil läheb? Kas öö oli rahulik? Pidage vastu! Olge ettevaatlikud, need inimesed on ohtlikud".
Minu boss oli kohutavalt närvis ja käskis mul olla nii ettevaatlik kui võimalik. Aga mina tundsin endas emalõvi jõudu. Seda head, tugevat, kõik oma teelt pühkivat jõudu, mis oma pesa ja poegade kaitseks on valmis kelle iganes maha murdma.See jõud on minus olemas ja mKiisis, olgu ta mõne meelest nii halb mees kui tahes, on see vägagi olemas. Isand Sutenöör sai sellest kohe aru, kui mKiis, möirates nii et õu kajas, meid kaitsma tormas. Edaspidi hoidis ta end meie teelt kõrvale. Aga Naabrimehe üle, kelles seda jõudu ei ela, ta lihtsalt irvitas. Suutmata enam kannatada sotsiaaltöötajaid, politseid ja tüütult korralikke naabreid, kolis Isand Sutenöör välja ning jättis enda asemele ühe mitu korda vangis istunud kokaiiniärika. See mõnules võõras korteris, käis vannis, vahtis telekat ja irvitas kohalekutsutud politseipatrulli üle, kes teda juhmilt jõllitasid. Naabrimees käis ringi, nutt kurgus. Niikaua, kuni Üleaedne peale väikest naabritevahelist salakoosolekut ühel varajasel hommiktunnil koridorist korterisse viiva elektrikaabli läbi lõikas ja ukse alt "Eesti Energia" teatise voolu väljalülitamise kohta sisse pistis (mille Üleaedse naine eelmisel õhtul oma koduarvutis valmis trükkinud oli ).
Narkoärikas ei tahtnud ilma boileri, läptopi ja muusikakeskuseta elada ja läks minema, aga tema hallide silmade külm pilk püsib mul meeles. Ma tean, et ta vihkab mind ja peab süüdlaseks, et nende tore elu selles toredas majas lõppema pidi. Võimalik, et mõnel pimedal sügisõhtul inimtühjal tänaval tuleb mul uuesti nendesse silmadesse vaadata. Aga praegu on ööd veel valged.
teisipäev, 29. mai 2012
Nägu aknal
Paar kuud tagasi tekkisid meie seina taha uued naabrid. Päris-naabrimees läks kusagile Pärnumaa kolkasse kirikut restaureerima ja andis korteri üürile. Uued naabrid paistsid silma ülisuure muusikaarmastusega, eriti öötundidel ja elava seltsieluga. Mingid tüübid sahmisid sisse välja, taksod sõitsid edasi-tagasi ja öösiti värisesid aknaklaasid nii meie kui naabermajadel. Käisime Kiisiga neile öösiti viisakaid märkusi tegemas. Muusika keerati sama viisakalt vaiksemaks... eee.. vaikus on ju teadupärast suhteline mõiste. Meie oleme kannatlikud inimesed, aga üle-aia -naabrimees muutus päris murelikuks ja kutsus politsei. Järgmisel ööl visati tal katuseaknad telliskividega sisse, sama teed läksid autoaknad ja katuski ei pidanud kivirahele vastu.
Uute elanike sekka lisandus mingil hetkel nooruke rase naine umbes aastavanuse lapsega. See tähendab, kuuri alla tekkis paar lagunenud titekäru, aga sõitmas ei käinud nendega keegi. Kõrvalkorteri rahvas harrastas in corpore öist eluviisi. Välja arvatud laps, kelle vaikset, aga lootusetut nuttu võis mõnikord kuulda.
Tõde osutus õudseks. Selgus, et uus naaber on kriminaal, petis ja kupeldaja, kes on spetsialiseerunud vaimupuudega naistele. Nood on temale nagu lüpsikari, kelle pealt kasumit teenida.
Ka see noor lapseootel naine minu seina taga on debiilik, ilmselgelt ära hirmutatud ja ei käi peaaegu mitte kunagi väljas. Mees on temast paarkümmend aastat vanem ja lugu tema eelmisest ärakasutatud elukaaslasest võib lugeda siit. Ma ei tea, kas on tark tegu seda linki panna. Aga muidu mõtleb veel mõni, et tegu on jutukesega Saladustele või Delfi rahvahäälele või hoopis kodukootud filmistsenaarium.
See mees elabki nii, et korjab üles abikoolist tulnud tüdrukud, kellel igakuine invaliidsuspension jookseb , teeb igaühele veel paar titte ka, et pensionile lisanduks emapalk ja teadagi-millega teenistus käib veel peale selle.
Ma ei tohi öelda, mida ma tahaksin sellele tüübile teha. Küllap on juba selliste mõtete mõtlemine kriminaalkorras karistatav.
Last nad ilmselt ei peksa, talle antakse süüa, vahetatakse mähkmeid ja käiakse arsti juures. Vahel võetakse ka sülle. Ja mulle tundub, et see vaimupuudega ema armastab oma last, ta lihtsalt ei saa aru, kuidas lapse eest hoolitseda. Korteriomaniku jutu järgi visatakse lapsele piimapudel kätte ning laps veedab oma päevad üksi pulgavoodis istudes, piima imedes ja telekat vaadates. Ta ei ole näljas, läbipekstud ja hooldamata, ta on lihtsalt nii lõpmatult üksi. Selle 2 kuu jooksul, mis nad siin on elanud, on laps heal juhul paar korda õue saanud ja siis ka mingiks veerandtunniks.
Mõni inimene tormaks võibolla kirvest viibutades nende korteri ukse taha, nõuaks õiglust, korda, vaikust öörahu ja last silmapilk oma kätte. Ja veedaks järgmise hetke politseis, öö arestimajas ja aastaid süüdistatavana uurimise all. Ning abi ei saaks mitte keegi. Jäägu kirved kromajoonlastele, aju on siiski teravam relv.
Politsei on meie majas viimase 2 kuu jooksul käinud peaaegu igal öösel, teda kutsub üle-aia-naaber.Sotsiaaltöötajad pekstakse siit majast pika puuga välja, kui neil just politseid kaasas ei ole. Perearsti külaskäigu ajaks peitis see mees naise ja lapse pööningule ära ning valetas, et nad on jalutamas. Mees võtab alati naise eest telefoni vastu ja kasutab tema pangaarvet nagu enda oma.
Peale lastekaitsetöötaja külaskäiku ähvardas see tüüp mind maha lüüa, kui ma veel tema asjadesse sekkun. Piret on siiamaani endast väljas, ehitab väikseid mängukindlusi ja dresseerib mängukoeri, et see tüüp tema ema ära tappa ei saaks. Mkiis on andnud tunnistusi nii minu ähvardamise kui selle lapse kohtlemise osas. Ja see ei ole ohutu.
Politsei on murelik. Nad on palunud meil olla nii ettevaatlikud kui võimalik. Tüüp on mitte ainult ohtlik, vaid ka hull. Ja arvestades seda, kuidas ta neid naisi kohtleb, võib ta olla väga julm.
Ja ta elab mu kõrvalkorteris, näeb iga päev, kuidas ma tööle lähen, kuna tulen, ta teab, kuna TT koolibussi peale läheb ja kuna tuleb, ta teab meie nimesid ja nägusid, ta teab, et meil käivad lapsed omapead õues, ta teab meie kodust aadressi, harjumusi ja sõpru.
Aga sellel kõigel pole mingit tähtsust.
Ma olen seda last paar korda aknal näinud. Väike valge nägu, vastu klaasi surutud käekesed. Vaatab ainiti, hääletu nagu viirastus. Nagu tahaks midagi öelda.
Jah. Sa saad abi. Ma luban sulle.
Uute elanike sekka lisandus mingil hetkel nooruke rase naine umbes aastavanuse lapsega. See tähendab, kuuri alla tekkis paar lagunenud titekäru, aga sõitmas ei käinud nendega keegi. Kõrvalkorteri rahvas harrastas in corpore öist eluviisi. Välja arvatud laps, kelle vaikset, aga lootusetut nuttu võis mõnikord kuulda.
Tõde osutus õudseks. Selgus, et uus naaber on kriminaal, petis ja kupeldaja, kes on spetsialiseerunud vaimupuudega naistele. Nood on temale nagu lüpsikari, kelle pealt kasumit teenida.
Ka see noor lapseootel naine minu seina taga on debiilik, ilmselgelt ära hirmutatud ja ei käi peaaegu mitte kunagi väljas. Mees on temast paarkümmend aastat vanem ja lugu tema eelmisest ärakasutatud elukaaslasest võib lugeda siit. Ma ei tea, kas on tark tegu seda linki panna. Aga muidu mõtleb veel mõni, et tegu on jutukesega Saladustele või Delfi rahvahäälele või hoopis kodukootud filmistsenaarium.
See mees elabki nii, et korjab üles abikoolist tulnud tüdrukud, kellel igakuine invaliidsuspension jookseb , teeb igaühele veel paar titte ka, et pensionile lisanduks emapalk ja teadagi-millega teenistus käib veel peale selle.
Ma ei tohi öelda, mida ma tahaksin sellele tüübile teha. Küllap on juba selliste mõtete mõtlemine kriminaalkorras karistatav.
Last nad ilmselt ei peksa, talle antakse süüa, vahetatakse mähkmeid ja käiakse arsti juures. Vahel võetakse ka sülle. Ja mulle tundub, et see vaimupuudega ema armastab oma last, ta lihtsalt ei saa aru, kuidas lapse eest hoolitseda. Korteriomaniku jutu järgi visatakse lapsele piimapudel kätte ning laps veedab oma päevad üksi pulgavoodis istudes, piima imedes ja telekat vaadates. Ta ei ole näljas, läbipekstud ja hooldamata, ta on lihtsalt nii lõpmatult üksi. Selle 2 kuu jooksul, mis nad siin on elanud, on laps heal juhul paar korda õue saanud ja siis ka mingiks veerandtunniks.
Mõni inimene tormaks võibolla kirvest viibutades nende korteri ukse taha, nõuaks õiglust, korda, vaikust öörahu ja last silmapilk oma kätte. Ja veedaks järgmise hetke politseis, öö arestimajas ja aastaid süüdistatavana uurimise all. Ning abi ei saaks mitte keegi. Jäägu kirved kromajoonlastele, aju on siiski teravam relv.
Politsei on meie majas viimase 2 kuu jooksul käinud peaaegu igal öösel, teda kutsub üle-aia-naaber.Sotsiaaltöötajad pekstakse siit majast pika puuga välja, kui neil just politseid kaasas ei ole. Perearsti külaskäigu ajaks peitis see mees naise ja lapse pööningule ära ning valetas, et nad on jalutamas. Mees võtab alati naise eest telefoni vastu ja kasutab tema pangaarvet nagu enda oma.
Peale lastekaitsetöötaja külaskäiku ähvardas see tüüp mind maha lüüa, kui ma veel tema asjadesse sekkun. Piret on siiamaani endast väljas, ehitab väikseid mängukindlusi ja dresseerib mängukoeri, et see tüüp tema ema ära tappa ei saaks. Mkiis on andnud tunnistusi nii minu ähvardamise kui selle lapse kohtlemise osas. Ja see ei ole ohutu.
Politsei on murelik. Nad on palunud meil olla nii ettevaatlikud kui võimalik. Tüüp on mitte ainult ohtlik, vaid ka hull. Ja arvestades seda, kuidas ta neid naisi kohtleb, võib ta olla väga julm.
Ja ta elab mu kõrvalkorteris, näeb iga päev, kuidas ma tööle lähen, kuna tulen, ta teab, kuna TT koolibussi peale läheb ja kuna tuleb, ta teab meie nimesid ja nägusid, ta teab, et meil käivad lapsed omapead õues, ta teab meie kodust aadressi, harjumusi ja sõpru.
Aga sellel kõigel pole mingit tähtsust.
Ma olen seda last paar korda aknal näinud. Väike valge nägu, vastu klaasi surutud käekesed. Vaatab ainiti, hääletu nagu viirastus. Nagu tahaks midagi öelda.
Jah. Sa saad abi. Ma luban sulle.
pühapäev, 29. aprill 2012
Vähem möla, pikem samm
... ehk enne mune, siis kaaguta, võiks olla meie selleaastase Võhandu Maratoni moto. Nüüd on siis Suur Tegu ära tehtud, jõudsime esimese naispaatkonnana kogu Võhandu maratoni ajaloo jooksul tõepoolest finisisse välja.
Mu sõber R ütleb, et kõik tema elu hullumeelsemad ettevõtmised on minuga seotud, alasti ümber Toomemäe jooksmine näiteks ühel mälestusväärsel suveööl ja 100 kilomeetri mahasõudmine üheainsa päevaga... nojah, möödunud aastal läks see küll natuke nihu, sest katkestasime 20 kilomeerit enne finišit, aga sel aastal jõudsime me sinna tõepoolest, olles peaaegu 19 tundi järjest lakkamatult mõlasid (mõlgasid, mõlgu?) välgutanud. Sama vägitükiga sai hakkama ka mr. Kiis, kes tõestas ühtlasi veelkord vana tõde, et kolm on kohtuseadus. Need, kes 2 eelmisel aastal mr. Kiisi kallal katkestamiste, paadivaliku ja koses ümberkäimise pärast ilkusid ja tänitasid (jajaa, needsamad inimesed, kes mitte-kunagi-teiste-hobisid-ei-mõnita), on nüüd mornilt vait.
Aga selliseid asju ei tehta teiste jaoks. Hullumeelseid asju teevad inimesed ikka ja alati iseenda jaoks, sellepärast et maratonil käimine on rõõm, põnevus, nauding ja eneseületamine. Ekstreemsport on võimas tajuavardaja ja kuigi äärmiselt tervistkahjustav ja eluohtlik, on see millegipärast täiesti legaalne.
Kohe algusest saime me väga hea stardi ja kihutasime oma raftiga uljalt minema, nagu surm ja hukatus. Järgmised 3 tundi olid sula nauding, sest oma kajakkide ja kanuudega ujus mööda sadu ja sadu ilusaid, noori ja heas sportlikus vormis mehi, kellega sai lõpmatult nalja heidetud ja lobajuttu aetud. Kus mujal peale maratonide veel sellist meeskontsentratsiooni leida on?
Mingil hetkel kihutas oma kanuus mööda T otsekui veejumal Poseidon, juuksed lehvimas ja habe veepritsmeis ja heitis liigseid sõnu tegemata meile koti veekindlate kinnastega, mida ta eelmisel õhtul oli lubanud hankida. Arvestades, et hommikul alustas Võrust maratoni umbes 1000 inimest, kellel kõigil veekindlaid kindaid hädasti vaja, siis on raske ette kujutada, kust ta need välja võttis, aga T on sõnapidaja mees. Mida lubab, seda teeb.
Päev kulges suurepäraselt. Mr. Kiisi kaotasime küll kohe alguses silmist, aga ma lohutasin ennast sellega, et mu abikaasa on täiskasvanud mees, üksi kummipaadiga 100 kilomeetrit maha sõita oli tema enda kindel soov ja vaba tahe, ta teadis, mis teda ootab ja mina võin rahulikult ja täiesti isekalt pingutada OMA meeskonna võidu nimel.
Ma olen seda elus nii palju kordi kogenud, aga ikka ei õpi ära. Iga kord, kui ma kohtlen oma abikaasat nagu täiskasvanud meest, kes saab suurepäraselt kõigega hakkama, täpselt nii lähebki.
Ja iga kord, kui ma võtan teda nagu nõrka ja abitut lapsmeest, keda peab aitama ja kaitsma, lendavad asjad totaalselt pekki. Ükskord me pidime ühel kontserdil kokku saama. Ma ei julgenud saali minna, sest kartsin, et ilma minuta ei leia Kiis õiget saali ja õiget ust üles. Seisin nagu loll mingi 40 minutit ukse taga, pidulik kleit seljas ja kontsert sees muudkui käis ja käis. Kui ma lõpuks sisse läksin ja esimese asjana rahulolevalt saalis istuvat mr. Kiisi nägin, sain nii maruvihaseks, et äigasin talle saalitäie rahva ees piki pead. No kas on maailmas olemas haigemat naist kui mina?
Maratonipäeval aga paistis päike ja Võhandu käänutas ja väänutas, kohises ja mühises, sillerdas ja kilgendas nagu üks tujukas naine. Kui me raudteesilla alt läbi sõitsime, tuli just samal hetkel rong, üks väike lind sirtsutas K-le pähe ja see, et S oksa külge kinni jäi ja vette kukkus, tundub tagantjärgi tühise pisiasjana.
Maratonil osalemiseks ei ole vaja raudset tervist ja treenitud lihaseid. Murduvad ja väsivad need, kelle psüühika vastu ei pea. Vaimujõud on see, millega tegelikult maratoni sõidetakse.
.
Seekord ei murdunud keegi. Selleks ajaks, kui öö kätte jõudis, olime me kõik oma kaela-ja seljaradikuliitidest, südamerütmihäiretest, karpaalkanali kinnipitsumistest ja randmevaludest üle ja läbi tulnud. Kui piisavalt kaua sõuda, kaob valu ära, väsimus ja külm samuti ning hakkab õudselt hea.
Teekonna viimane lõik südaöö ja kella 2 vahel, kottpimedal hiidjõel inimtühjas soos oli imeline. Tähed kukkusid, koprad plartsutasid, udulaamad liikusid hääletult üle jõe, veesolinas kuuldus kummalisi sõnu ja hääli ja siis ütles keegi meist: "Oi, kui tore see kõik on! Küll ma olen õnnelik, et te mu kaasa võtsite!" Ja seda pärast 18 tundi sõudmist, külma, väsimust, valu ja pinget!!!
Veidi enne kella 2 öösel jõudsime Võõpsu. T, kes oli randunud meist 8 tundi varem, ootas meid ustavalt silla peal ja Kiis jõudis finišisse meist paarkümmend minutit hiljem. Eufooria, rõõm ja väsimus. Medalid, diplomid, kallistused.
Tänud kõigile neile, tänu kellele see võimalikuks sai:
Monika,Triin, Tiina, Kristiina ja Silvi, kellega koos me maratoni läbi sõitsime.
Helbe, Maali, Minni ja Rita, kes samal ajal tegid lastehoidmismaratoni.
Küllike, kes saatis meid autos kõik need 18 tundi ja 42 minutit.
Tanel, kes hankis paadi, varustuse ja kindad. Ning andis idee maratonist osa võtta, mis on kõige tähtsam.
Mu sõber R ütleb, et kõik tema elu hullumeelsemad ettevõtmised on minuga seotud, alasti ümber Toomemäe jooksmine näiteks ühel mälestusväärsel suveööl ja 100 kilomeetri mahasõudmine üheainsa päevaga... nojah, möödunud aastal läks see küll natuke nihu, sest katkestasime 20 kilomeerit enne finišit, aga sel aastal jõudsime me sinna tõepoolest, olles peaaegu 19 tundi järjest lakkamatult mõlasid (mõlgasid, mõlgu?) välgutanud. Sama vägitükiga sai hakkama ka mr. Kiis, kes tõestas ühtlasi veelkord vana tõde, et kolm on kohtuseadus. Need, kes 2 eelmisel aastal mr. Kiisi kallal katkestamiste, paadivaliku ja koses ümberkäimise pärast ilkusid ja tänitasid (jajaa, needsamad inimesed, kes mitte-kunagi-teiste-hobisid-ei-mõnita), on nüüd mornilt vait.
Aga selliseid asju ei tehta teiste jaoks. Hullumeelseid asju teevad inimesed ikka ja alati iseenda jaoks, sellepärast et maratonil käimine on rõõm, põnevus, nauding ja eneseületamine. Ekstreemsport on võimas tajuavardaja ja kuigi äärmiselt tervistkahjustav ja eluohtlik, on see millegipärast täiesti legaalne.
Kohe algusest saime me väga hea stardi ja kihutasime oma raftiga uljalt minema, nagu surm ja hukatus. Järgmised 3 tundi olid sula nauding, sest oma kajakkide ja kanuudega ujus mööda sadu ja sadu ilusaid, noori ja heas sportlikus vormis mehi, kellega sai lõpmatult nalja heidetud ja lobajuttu aetud. Kus mujal peale maratonide veel sellist meeskontsentratsiooni leida on?
Mingil hetkel kihutas oma kanuus mööda T otsekui veejumal Poseidon, juuksed lehvimas ja habe veepritsmeis ja heitis liigseid sõnu tegemata meile koti veekindlate kinnastega, mida ta eelmisel õhtul oli lubanud hankida. Arvestades, et hommikul alustas Võrust maratoni umbes 1000 inimest, kellel kõigil veekindlaid kindaid hädasti vaja, siis on raske ette kujutada, kust ta need välja võttis, aga T on sõnapidaja mees. Mida lubab, seda teeb.
Päev kulges suurepäraselt. Mr. Kiisi kaotasime küll kohe alguses silmist, aga ma lohutasin ennast sellega, et mu abikaasa on täiskasvanud mees, üksi kummipaadiga 100 kilomeetrit maha sõita oli tema enda kindel soov ja vaba tahe, ta teadis, mis teda ootab ja mina võin rahulikult ja täiesti isekalt pingutada OMA meeskonna võidu nimel.
Ma olen seda elus nii palju kordi kogenud, aga ikka ei õpi ära. Iga kord, kui ma kohtlen oma abikaasat nagu täiskasvanud meest, kes saab suurepäraselt kõigega hakkama, täpselt nii lähebki.
Ja iga kord, kui ma võtan teda nagu nõrka ja abitut lapsmeest, keda peab aitama ja kaitsma, lendavad asjad totaalselt pekki. Ükskord me pidime ühel kontserdil kokku saama. Ma ei julgenud saali minna, sest kartsin, et ilma minuta ei leia Kiis õiget saali ja õiget ust üles. Seisin nagu loll mingi 40 minutit ukse taga, pidulik kleit seljas ja kontsert sees muudkui käis ja käis. Kui ma lõpuks sisse läksin ja esimese asjana rahulolevalt saalis istuvat mr. Kiisi nägin, sain nii maruvihaseks, et äigasin talle saalitäie rahva ees piki pead. No kas on maailmas olemas haigemat naist kui mina?
Maratonipäeval aga paistis päike ja Võhandu käänutas ja väänutas, kohises ja mühises, sillerdas ja kilgendas nagu üks tujukas naine. Kui me raudteesilla alt läbi sõitsime, tuli just samal hetkel rong, üks väike lind sirtsutas K-le pähe ja see, et S oksa külge kinni jäi ja vette kukkus, tundub tagantjärgi tühise pisiasjana.
Maratonil osalemiseks ei ole vaja raudset tervist ja treenitud lihaseid. Murduvad ja väsivad need, kelle psüühika vastu ei pea. Vaimujõud on see, millega tegelikult maratoni sõidetakse.
.
Seekord ei murdunud keegi. Selleks ajaks, kui öö kätte jõudis, olime me kõik oma kaela-ja seljaradikuliitidest, südamerütmihäiretest, karpaalkanali kinnipitsumistest ja randmevaludest üle ja läbi tulnud. Kui piisavalt kaua sõuda, kaob valu ära, väsimus ja külm samuti ning hakkab õudselt hea.
Teekonna viimane lõik südaöö ja kella 2 vahel, kottpimedal hiidjõel inimtühjas soos oli imeline. Tähed kukkusid, koprad plartsutasid, udulaamad liikusid hääletult üle jõe, veesolinas kuuldus kummalisi sõnu ja hääli ja siis ütles keegi meist: "Oi, kui tore see kõik on! Küll ma olen õnnelik, et te mu kaasa võtsite!" Ja seda pärast 18 tundi sõudmist, külma, väsimust, valu ja pinget!!!
Veidi enne kella 2 öösel jõudsime Võõpsu. T, kes oli randunud meist 8 tundi varem, ootas meid ustavalt silla peal ja Kiis jõudis finišisse meist paarkümmend minutit hiljem. Eufooria, rõõm ja väsimus. Medalid, diplomid, kallistused.
Tänud kõigile neile, tänu kellele see võimalikuks sai:
Monika,Triin, Tiina, Kristiina ja Silvi, kellega koos me maratoni läbi sõitsime.
Helbe, Maali, Minni ja Rita, kes samal ajal tegid lastehoidmismaratoni.
Küllike, kes saatis meid autos kõik need 18 tundi ja 42 minutit.
Tanel, kes hankis paadi, varustuse ja kindad. Ning andis idee maratonist osa võtta, mis on kõige tähtsam.
pühapäev, 25. märts 2012
Dilemmad 2
Mõte ise leiba teha tuli mulle esimest korda pähe umbes viieaastaselt. Mu ema oli väga imestunud ja selgitas, et leivaküpsetamine on kohutavalt raske ja seda ei saa kindlasti ise kodus teha. Selleks on vaja rukkijahu ja juuretist ja leivaahju, spetsiaalset tehnoloogiat ja see on üldse üks väga keeruline protseduur.
Minu ema esindas üldist ühiskondlikku arvamust. Mitte ühelegi nõukogude naisele ei tulnud pähe ise kodus leiba teha, selliseid asju tegid äärmisel juhul ainult mingid hullud mutid kusagi Kihnus, aga mitte tavalised normaalsed inimesed. Leivaküpsetamine kodus oli üldise arusaamise järgi võimatu; või vähemalt väga raske ja erandlik tegevus.
Sealjuures pidid kõik need naised, 50ndatel sündinud põlvkond, vähemalt lastena veel kodust leivategemist näinud olema? Samuti olid elus ja täie tervise juures nende emad ehk meie vanaemad, kelle jaoks leivategemine oli suurema osa elust olnud endastmõistetav. Millal läksid nõukogude inimesed üle poeleivale, ma mõtlen just mentaalselt? Millal muutus poeleib normaalseks ja koduleib marginaalseks?
Mitte ühelegi nõukogude naisele poleks uneski pähe tulnud kodus sünnitada. Hoolimata sellest, et nõukogudeaegne sünnitusabi oli sisuliselt meditsiiniline vägistamine, läksid kõik naised vaguralt haiglasse ja lasksid endaga igasuguseid rõvedusi teha. Samas oli enamik nõukogude naisi veel ise kodus sündinud ja nende emad, kes neid kodus sünnitanud olid, oleksid ju võinud pakkuda nii teadmisi kui kogemust.
Kodus sünnitamine oli kolmkümmend aastat tagasi midagi nii barbaarset, et seda ei teinud isegi Kihnu naised. Sünnitama viidi neid lennukitega üle mere.
Kodus sünnitamine tuli mulle esmakordselt pähe kuskil paarikümneaastaselt. Äkki sai selgeks, mis värk selle haiglasünnitusega tegelikult on. Tõeline kergendus oli avastada, et aeg on just niipalju edasi läinud, kui mulle vaja : )
Jutu mõte on tegelikult selles, et me oleme palju rohkem karjaloomad, kui me ise endale tedvustame. Meie tõekspidamised sõltuvad 99% sellest, mida kõik teised ümberringi mõtlevad ja mida me arvame , et kõik teised mõtlevad. On rumal arvata, et me oleme targemad, kui eeskäinud põlvkonnad. Ega ikka ei ole küll. Iga põlvkond usub, et elab koidu ajal, tõusva tõe ja absoluutse informeerituse heledas säras ja kõik eelmised sugupõlved, vaesekesed, vaevlesid pimeduses.
Meie järeltulijad saavad veel meie vaimupimeduse üle naerda. Tahaksin seda näha.
Minu ema esindas üldist ühiskondlikku arvamust. Mitte ühelegi nõukogude naisele ei tulnud pähe ise kodus leiba teha, selliseid asju tegid äärmisel juhul ainult mingid hullud mutid kusagi Kihnus, aga mitte tavalised normaalsed inimesed. Leivaküpsetamine kodus oli üldise arusaamise järgi võimatu; või vähemalt väga raske ja erandlik tegevus.
Sealjuures pidid kõik need naised, 50ndatel sündinud põlvkond, vähemalt lastena veel kodust leivategemist näinud olema? Samuti olid elus ja täie tervise juures nende emad ehk meie vanaemad, kelle jaoks leivategemine oli suurema osa elust olnud endastmõistetav. Millal läksid nõukogude inimesed üle poeleivale, ma mõtlen just mentaalselt? Millal muutus poeleib normaalseks ja koduleib marginaalseks?
Mitte ühelegi nõukogude naisele poleks uneski pähe tulnud kodus sünnitada. Hoolimata sellest, et nõukogudeaegne sünnitusabi oli sisuliselt meditsiiniline vägistamine, läksid kõik naised vaguralt haiglasse ja lasksid endaga igasuguseid rõvedusi teha. Samas oli enamik nõukogude naisi veel ise kodus sündinud ja nende emad, kes neid kodus sünnitanud olid, oleksid ju võinud pakkuda nii teadmisi kui kogemust.
Kodus sünnitamine oli kolmkümmend aastat tagasi midagi nii barbaarset, et seda ei teinud isegi Kihnu naised. Sünnitama viidi neid lennukitega üle mere.
Kodus sünnitamine tuli mulle esmakordselt pähe kuskil paarikümneaastaselt. Äkki sai selgeks, mis värk selle haiglasünnitusega tegelikult on. Tõeline kergendus oli avastada, et aeg on just niipalju edasi läinud, kui mulle vaja : )
Jutu mõte on tegelikult selles, et me oleme palju rohkem karjaloomad, kui me ise endale tedvustame. Meie tõekspidamised sõltuvad 99% sellest, mida kõik teised ümberringi mõtlevad ja mida me arvame , et kõik teised mõtlevad. On rumal arvata, et me oleme targemad, kui eeskäinud põlvkonnad. Ega ikka ei ole küll. Iga põlvkond usub, et elab koidu ajal, tõusva tõe ja absoluutse informeerituse heledas säras ja kõik eelmised sugupõlved, vaesekesed, vaevlesid pimeduses.
Meie järeltulijad saavad veel meie vaimupimeduse üle naerda. Tahaksin seda näha.
Tellimine:
Postitused (Atom)