Rohkem süüa, rohkem süüa, rohkem süüa...

see on mu uus mantra.

Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.

Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?

Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.

Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.

Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.

Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.

Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?

Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.


OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!