Tartu sügis, kummipaadid ja lahked (!) penskarid

Sügis on Tartus kõige parem aastaaeg. Suved on siin tavaliselt igavad, palavad ja tolmused, talved on veel igavamad, külmad ja niisked. Aga kevadeti ja eriti veel sügiseti on Tartus tore. Aeglane Emajõgi, värvilised puud ja pikad soojad päevad... Oi neid parke, parte ja paadisildu! Tänavad on rõõmsat rahvast täis nagu oleks iga päev pidu.

Konsumi taga on üks väike, kõigile mõeldud paadisild, meie lemmikkoht. Peale minu ja minu halvasti kasvatatud laste armastavad Konsumi taga Emajõe ääres peesitada veel Lubja tänava parmud, koolist poppi tegevad jõnglased ja muu kahtlane rahvas. Ega ma olegi kunagi peent seltskonda armastanud.

Võibolla on sügisene Tartu sellepärast nii armas, et enamik sisserännanuid on tarlasteks saanud (arusaadavatel põhjustel) just sügisel. Nii minagi. Ning iga sügis äratab vanu mälestusi uuesti ellu.

Mr. Kiisi tabas puhkuse ajal bibliomaania. Ta luges läbi kõik Thor Heyerdahli raamatud, mis meil kodus on. Esmakordselt meie 10-aastase kooselu kestel tekkis meil ühiseid huvisid! Mina nimelt olen Thor Heyerdahli fänn juba varasest lapseeast saati. Vaatasime koos öösiti Youtube`st Kon-Tiki ja Ra videosid ja siis juba muid meresõiduvideosid ning juttu jätkus öödeks ning päevadeks : )

Kevadel selgus, et kõik mu sõbrannad on tropid : ( Nimelt ei olnud keegi nõus minuga paadimatkale tulema. Mul polnud ju sugugi plaanis üle Atlandi sõita, vaid kõigest Pedjalt Emajõele ja sealt Tartusse, aga ei... Ooohtlik!!! Sinu olukorras!!! Ja muu viuviuviu.

Nojah. Mr. Kiis ostis minu lohutamiseks ja Thor Heyerdahli auks Novaluksist 150.- kroonise laste täispuhutava paadi ja me käisime sellega Kroonuaia silla ja uue silla vahel sõitmas. Kordamööda, Piret ja TT pardal ning titt turvahälliga paadisillal magamas. Väga lõbus oli. Inimesed vahtisid meid nagu hulle, mida me ju olemegi, aga politseid õnneks keegi ei kutsunud.

Nüüd aga tahab Mr. Kiis, et me sõidaksime kummipaatidega Kvissentalist Ihastesse kogu perega ja ostis veel ühe samasuguse PVC-paadi.

Arvestades, et meil on kogu pere peale täpselt 1 päästevest ja 3 väikelast siis on see üritus sama ekstreemne, kui kõrkjatest parvega üle Atlandi purjetada. Ma ei tea, kas peaksin seda tegema... ehkki väga tahaks!

Elu on nii ära struktureeritud. Reedeti hoian aastast Mere-Õiet ja 2 korda nädalas toon lisaks Piretile ja TT-le lasteaiast koju ka Robini ja Lilii, Pilleriin kandelinaga kõhul kõlkumas. Ilmselt pakume me päris head vaatepilti, kui me oma käratseva kambaga Roosi mäest üles ronime. Tänu lastele on tekkinud Roosi tänaval üks sõbralik vanapaar, kes sõnadega "teil on ju nii palju lapsi", meile üle aia igasuguseid ande ulatab. Tohutusuuri kausse õuntega ja pangesid ploomidega ja nii edasi. Vanurid on ilmselt kurdivõitu ja ei saa suurt millestki aru, mis ma neile ütlen, aga olgu. Neile meeldibki rohkem ise rääkida.

Toredad pole mitte ploomipanged, vaid see, et üle hulga aja kohtan lahkeid vanu inimesi.

Mind on juba pikka aega painanud küsimus, miks inimesed vananedes järjest kurjemaks ja kitsimaks muutuvad? Peaks ju olema vastupidi, elatud elu, kogemused jne. peaksid vana inimese tegema leebeks, kannatlikuks, mõistvaks ja nii edasi. Vaimne kirgastumine ja muu säärane, saate aru. Enamus vanureid aga, keda mina tunnen, usub, et saab oma majad, maad pangaarved ja hõbelusikad hauda kaasa võtta. Olles järeltulevat põlve enne sajal moel kiusanud...