Jõuludega on seotud nii palju kummalisi ootusi ja kui need kuidagi täituda ei taha, ajab see nii närvi. Meie peades on kaljukindlad teadmised, missugune peab olema üks Õige Jõul - ja oh seda pettumust, kui kõik ei ole nii, kuis peab.
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!
13 kommentaari:
Appi, mul on ka kirves peas. Paraku nii sügaval, et ise kätte ei saa.
Jõulusüütunded, jee!
Phähh, rooci jõulud saxa põhjalikqse ning eesti usinusega.
Meie pere veedab pyhad 2-s kohas qs 1-s paqtaxe kapsast-kartult, aga see-eest kenasti kaetud laua taga, ning teises kohas, qs mõni magab veel paljal lavacil 2 kasuka vahel täies tööriietuses. Nii minu ämm q ema on kogu oma elu tööd teinud & sisuliselt yxi lapsi kasvatanud ning rõõmustavad lihtlabase kylakosti & tähelepanugi yle väga. Vahepeal lõõcutame kodus ning kontrollime auto sõidukindlust, & ongi aeg töörahval tehase poole astuma hakata.
Aga qna ma olen veendunud sõidupede, siis on eelpoolkirjeldatu palju parem kodusest liigrookimisest, et saavutada lindgrenlik idyll. Teate kyll, mida Tammsaare Krõõda suu läbi ytles - teed tööd päev läbi, aga tööhunniqt maha ei jää. Mediciinilises korras toad sitataxe täie enesestmõistetavusega yhe hetke jooxul, ning sa pead pyhadeharduse & jõulukaamose asemel oma pedagoogivõtteid revideerima asuma.
Nyyd on omal kohal meenutada aega, qs kodude sisustuse põhiosax oligi põhk ymber tahmaste leekivide.
K.
See on suurepärane idee! Põhk, ma mõtlen. Kui toad on põhku täis, ei paista segadus välja ja toidujäänused ning muu praht vajuvad ju põhu alla.
Nii tore oleks kogu perega 3 jõulupüha järjest põhus lesida ja kui süüa teha ei viitsi, hiina restoranist jõulu-kiirtoitu koju tellida.
Mul on küll ka oma lapsepõlve jõuludest armsaid mälestusi, just piparkookidest, leivaküpsetamisest, kuuse ehtimisest... Ma ei tea, kui rasked olid jõulud (näärid) minu ema jaoks, aga mina lapsena sain nendest armsatest kommetest palju rõõmu. Jõule meil varem ei peetud, ikka nääripühi. Aga kombed on ju ikka samad.
Nüüd, vanemana, ei suuda ma enam niiviisi rõõmu tunda. Ma arvan, et viga ei ole mitte jõuludes, vaid minu rõõmutundmisvõimes, mis on kuidagi hõredaks kulunud.
Ma arvan, et jõulukommetel pole midagi viga niikaua, kuni need ei ole kohustuslikud. Lindgreni jõulud on armsad, mis sest, et ma ise nende järgi ei käitu... Mul pole kuuskegi toas, verivorsti ei armasta lapsed (nii et ma ei viitsi seda teha) jne...
Lindgreni jõulud ongi armsad. Raamatukaante vahel.
Kui üritada päriselu raamatu järgi elada, tuleb sellest ainult stressi ja süümepiinu.
Jõuludega on seotud nii palju nõudmisi, kombeid ja kohustusi ja lisaks on veel kohutavalt kiire. Rõõm kaob kogu selle sekeldamise sisse ära.
Asemele tulevad ainult süümepiinad, et sa ei jõua kõike, ei ole piisavalt hea ja ei suuda oma lastele Täiuslikke Jõule kinkida.
Proua. Te unustate.
Te unustate, et Lindgreni raamatutes olid suurtel peredel lisaks muule ka vähemalt üks naissoost ja üks meessoost teenija peres; et pereisa oli sama tubli ja töökas inimene kui pereema, ja et keerulisemate tööde puhul löödi naabertaludega kampa. Samuti unustate Te, et Lindgreni raamatutes ei tunda niisugusi ajaraiskajaist kõlvatusi nagu televiisor ja internet ja et lapsed, kel oli sellevõrra vähem lõbustusi, lõid sellevõrra meelsamini ka kodutöödes kaasa. Pühkisid, koristasid, küpsetasid ja kaunistasid piparkooke.
Ja lisaks oli metsataludes elades ise kuuse järel käimine märksa lihtsam kui krismasmarketile, raha peos, minemine. Ja et igapäevane talutöö oli nii raske ja kõikehõlmav, et pühadeaskeldused olidki selle kõrval nagu lõbustuspark.
Hm, kui teatavad isased isendid käiksid netis surfamise asemel igal õhtul ja hommikul hobusega lund sahkamas... siis oleks see kuusk, isegi mitu kuuske, teil, meil ja neil ilma suurema kärata majas. Onju nii?
Minu noorem võsuke nt käiski oma isaga metsas kuuske toomas. Tõi ära ja nõudis ehtimist. Ja nii saigi.
Võsuke nõudis ka piparkookide küpsetamist ja lõi selles usinasti kaasa.
Raskeks teeb jõulupühadusetoimingud ilmselt just see, kui eriti keegi teine peale Ühe Põhilise Inimese asjast ei vaimustu, ei vea, ei Organiseeri - ega ei vaimustu.
Sa raisk.
Nii ilus. & nii õige.
Äitäh, morgie.
Tänan, armas Morgie : )
Ma üritan meeles pidada ja ka teistele meelde tuletada, et Lindgreni raamatud on fiktsioon, romantika ja ideaalmaailm. Päriselt ei olnud neid ülitöökaid pereisasid, põlletatud pereemasid ja alati naerusuiseid lapsi üldse olemas. Ja neid ideaaljõule polnud ka olemas.
Võibolla on meie ebatäiuslik maailm laiskade meeste, jonnakate laste, ja segamini tubades hõljuva kõrbelõhnaga vähemalt sama väärtuslik ja rõõmustamist väärt?
"Bullerby lapsed" ei ole pereema, vaid lapse vaatepunktist ja varases eas tuleb ideaaljõule päris paljudel lastel ette, kuigi pereema võib päriselt vaadata, et väsinud ja siin on ikka veel plekid jne. Lastele 1) meeldib kingitusi saada, isegi kui need on väikesed ja odavad; 2) korra ja koristamise poole pealt panevad nad minu arust ainult päris suurt segadust tähele (mina koristasin lapsena ükskord nii, et tõstsin kõik oma laialivedelevad riided laua alla ära ja minu arust oli korras küll).
Lindgreni jõulud on imeilusad jah.. Ja minugi pähe on see kirves löödud. See loksub seal ja see ei ole hea tunne.. Ses mõttes, et ma tahaks ka Lindgreni jõule, a seni pole veel õnnestunud.
Ja veel..Lindgreni raamatutes ei käinud emad tööl s.t. neil oli jõuluaskelduseks võrreldes moodsate pean-kõike-jõudma emadega täpselt 8+x tundi päevas rohkem.
Njahh, mullegi tundub, net tõeliselt ja päriselt parim hetk nende jõulude ajal oli see, kui kõik kolm poissi jõululaupäeva hommikul kinno läksid ja mina jäin üksi koju:) No küll oli hea olla - vaikne ja nii enese päralt...
Mulle tundub, et see isa-ja-lapsed-koos-kuuske-tooma üritus ongi jaolt selleks mõeldud, et pereema saaks natukene vaikust ja rahu. Talvisel ajal, mil lapsed rohkem tubased.
Postita kommentaar