kolleeg

Homme on sinu matused ja ma olen natuke ärevil selle pärast, kuigi põhjust ju pole. Sa läksid nii äkki ja ma nutsin peale su surmateate lugemist, aga praegu on mu meel nii helge
ja sinust mõeldes tuleb naeratus näole. Jah, ma tean,et on sobimatu niiviisi naeratada, kui tuleb minna matusele, sest  peab olema kurb.
Aga naeratus oli viimane, mida ma sinust nägin ja sa soovisid mulle kõike ilusat ja head puhkust. Kuigi hoopis mina oleksin pidanud seda sinule soovima.
Sest  siis sa juba teadsid, kuidas sinuga lood on.
Me kõik oleme seda haigusemõtet mõelnud.  Et äkki on mul See. Mis siis, kui nüüd tulebki surra?
Kui sul on lapsed, siis järgmisena saadad sa täiesti automaatselt teele palve "armas (Jumal, kosmos, kõiksus, või kesiganes), tee nii, et ma elaksin nii kaua, et lapsed jõuaksid täisealiseks saada. Ja tegelikult tahaksin ma näha ka oma lapselapsi".
Inimesed mõtlevad tegelikult üsna ühtemoodi. Mina ei tea, mida sina mõtlesid 3 aastat tagasi, kui sul see haigus diagnoositi. Aga 3 aastat tagasi oli sinu noorim laps 16. Ja nüüd on ta  jõudnud 19 saada ja  tal on üheaastane laps ja see on juba teine lapselaps, kelle sa oled viimase aasta jooksul saanud.

Mul ikka hullult vedas, et ma sain need viimased poolteist aastat iga päev sinuga koos olla. Ma hakkan meie jutuajamisi väga igatsema. Ausalt öelda olid jutuajamised sinuga tööpäeva parim osa üldse ja ma ei kujuta ette, kuidas ma edaspidi seal tööl üldse hakkama saan. Sa olid tõeline vabameelsuse ja tolerantsi kants meie konservatiivses asutuses. Nüüd on see kants, mu viimane kants, langenud.

No kes teine peale sinu tuleks tööle, jooks ära 2 tassi kohvi, tõmbaks ära paar sigaretti ja konstanteeriks peale horoskoobi läbilugemist, et tähtede seis pole täna küll töötegemiseks sobiv. Mispeale mina teatan, et sel juhul on küll halvasti, kuna kohe algab vastuvõtt ja ukse taha kogunenud  rahvasumm ootab ilmselgelt just sinu juurde.
Kes teine jutustaks meile nii värvikalt oma unenägudest või hullumeelsetest filmidest, mida sa unetutel öödel vene kanalitelt vaatasid.
Mõned inimesed ütlevad, et su abielu polnud just kõige õnnestunum või et su elu oli raske või midagi muud sellist.
Mina tean, et see polnud nii. Tead, sa olid sellist tüüpi inimene, kes oskab õnnelik olla. Ma sain sellest aru, olin ju sinuga iga päev koos. Ja su äraminek oli selline, nagu sa oleksid seda ise juhtinud või midagi.
See, et sa keeldusid traditsioonilisest ravist. See, kui terve sa need 3 aastat olid. See, kui äkki sa haigeks jäid. Ja see, kuidas sa julgesid olla oma kodus rahulikult lõpuni, selle asemel,et haiglasse minna.
Mida mina sellistest asjadest tean. Mitte midagi... veel.
Matuste puhul on kombeks kurvastada. Või siis süüdlasi otsida, sest et surma peetakse sageli ebaõiglaseks ja süüdistamine on hea võimalus oma leina välja elada.
Mina olen õnnelik sinu ausalt elatud elu ja rahuliku äramineku pärast. Aga ma hakkan sinust väga puudust tundma.