laupäev, 10. jaanuar 2009

tulge minuga kontserdile

Neljapäeval, 15.jaanuari õhtul kell kaheksa esitleb Sensatsiooniline Tartu Kevadbänd uut plaati.

http://kultuuriaken.tartu.ee/?event=1231335344
Mina lähen ja tulge teie ka!
Kevadbänd on juba vana tegija, aga mina tutvusin nendega alles hiljuti.
Tegemist on sellise nähtusega, mida muusikaks nimetada oleks ilmne liialdus ja kodus plaadimängijalt või kõrvaklappidest neid kah kuulata ei tasu. Nad meenutavad päris palju minu kunagist lemmikut "Minu Isa Oli Ausus Ise".

Nii et ilusat muusikat kuulame teinekord, aga Kevadbänd on laivis vaatamiseks ja nautimiseks.
Peale Kevadbändi kontserdit ei ole te enam need, kes te olite enne!
Kevadbändi pole Youtubes, aga paar nende laulu võib leida Myspacest.
http://www.myspace.com/kevadband
Ja eelmise teema jätkuna panen siia üles ühe nende uuema laulu sõnad:

Ökopunk

Kuula, mida laulan sul
Ökovärk on tähtis mul
Astelpajumahla joon
Maheveisesousti teen

Õiged autod kihutavad
Ainult rapsikütusega
Ökopesupulbriga
Ära üldse koonerda

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes

Soovitan sul ehitada
Palkidega ökomaja
Ökoaknad, ökovärvid
Küllap seda kaunistavad
Vabal ajal purjetan
Emajõel ma lodjaga
Aga siis kui mustaks saan
Tünnsaunas kümblen ma

Igal aastal folgil ma
Käin rohust murumütsiga
Tean, et ökovärk on moes
Shoppamas käin ökopoes

teisipäev, 25. november 2008

Crash lasteaias ehk tõeline ökopiparkook

toimub masendava regulaarsusega iga natukese aja tagant.
Ma ei tea, mida halba MINA oma eelmises elus tegin, aga minu praeguse elu mõlema lapse lasteaiad tekitavad mulle pidevaid psühhotraumasid.

Ja kuidas ma unistasin sellest ilusast ajast, kui mu lapsed hakkavad lasteaias käima, triigitud kleidikesed seljas ja kuidas ma siis hommikuti patsikesi punun...ehh! Ja kõik need lasteaiapeod, laulud ja salmid ning korpulentsed emalikud lasteaiatädid.
Reaalsus on see, et ma tõusen iga jumala hommik kell 6 ja teen TT-le valmis kõik 4 lasteaiarooga. Et need oleks gluteeni-ja kaseiinivabad. Seega ei mingeid patse, hea, kui kell 9 lasteaeda jõuame.

TT lasteaia juhataja peale esitasin siis lõpuks, peale 2-aastast sõda kaebuse õiguskantslerile. Pmst on hr. Teder meie asja juba ära menetlenud ja ma peaksin varsti, peale kõiki neid vestlusi, ümarlaudu, ulgumist ja hammaste kiristamist, vastuse ka saama. Ent karta on, et selle ussi mürgihambaid ei murra isegi õiguskantsler.

Pireti lasteaia juhataja, saades kuulda, et Pireti vanem õde on autist, esines avaldusega, et Piret on vaimselt alaarenenud.

Lähemalt kirjeldustesse laskumata, ma usun, et see juhataja kahetseb elu lõpuni oma sõnu. Ning peale pikki arutlusi, ümarlaudu ja lepitusi selgus, et tegelikult on süüdi hoopis Pireti isa, kes oli juhatajat sügavalt solvanud. Nimelt ei pidanud hr. Kiis vajalikuks lasteaias Tere ja Head Aega ütelda. Pedagoogid kui kõige teremaiam inimtõug üldse läksid sellise asja peale muidugi hüsteeriasse.

Väike ülevaade ühe neljapäeva sündmustest.
Kell 17 õhtul pidin kohtuma TT lasteaia juhatajaga, et vestelda lasteaia tugiisiku teenusest. Selleks lahkusin ma töölt omavoliliselt juba kell 16, et tuua teisest lasteaiast ära Piret ja kõndida temaga jalgsi tagasi TT lasteaeda.
Samamoodi tegi tööluusi hr. Kiis, kes võttis lasteaiast TT, et viia ta poole viieks hambaarsti juurde.
Kell 17.15 väljus oma kabinetist pr. Ustav, juhataja, kes kätega peast kinni hoides teatas traagilisel häälel, et tema süda puperdab ja ta läheb ära koju. Ei, ta ei räägi minuga praegu.

Nojah. Kõndisime Piretiga tagasi Pireti lasteaeda, kus kell 18 pidi algama emade koosolek alapealkirjaga "Südamelt ära". Ilma lasteta. Et aga Kiis läks näituse avamisele, olid kohal kõik 18 ema ja pealeselle veel Piret ja TT.

Ruum oli väga ilus, laud kaetud lõhnaküünalde ja värskete kookidega.
Piret pissis hakatuseks laua alla. Teised emad katsid lauda, mina kuivatasin põrandat.
Seejärel läksid mu kullatükid õnneks vaikselt mängima ja emadel algas lõputu jutt jõuludest, kingitustest, advendiringist, kommidest või õigemini nende kahjulikkusest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast...
See kõik oli isegi huvitav, ent ma olin arvestanud ainult tunni kestva koosolekuga. Kas tõesti olen ma rühmas ainuke ema, kes käib tööl ja tahaks õhtul olla kodus???
Kella 19. 30 paiku oli Piret, tüdinedes koogitükkide laua alla pudistamisest, roninud diivanile, sealt diivani seljatoele, sealt aknalauale ja sealt... saanud kätte 2-liitrise kastekannu, tühjendas selle rõõmsa vulinaga diivani peale.
Teised emad rääkisid, nagu ma korkpõrandat, diivanit ja diivanikatteid kuivatades poole kõrvaga kuulsin, ikka veel kommidest, villaheide päkapikkudest ja ökopiparkoogitaignast. Ehkki kell oli juba 20.00
Nunuh. Istusin ja üritasin koosolekusse süveneda. Täitsa hakkas juba ökopiparkoogi tunne tulema, kui ülejäänud 17 ema vakatasid ja minu lapsi jõllitama jäid...
TT oli roninud märjale diivanile, seejärel diivani taga märjad riided seljast kiskunud ja hüples nüüd porgandpaljana keset ruumi, kilgates rõõmsalt: "Aga mina olen paljas!!! Emme, püüa mind!!!"
Ja mis mul muud üle jäi. TT puges kiirelt ühe voodi alla, jätkates oma hüüdeid: "Ma olen paljas, püüdke mind!!!"
Koosolek läks edasi ja küllap on ökopiparkoogid ning villaheide päkapikud isegi huvitavad, kasulikud ja vajalikud... eee, kellele???
Mina igatahes tundsin, et nüüd aitab. Pean oma 2 röövlit OTSEKOHE koju viima, või muidu... oh neetud ökopiparkoogitainas!!!

kolmapäev, 12. november 2008

Amuletid?

Käisin ühel väga huvitaval koolitusel. Kohal oli kogu Eesti lastepsühhiaatrite ja lastepsühholoogide paremik oma väärikuses. Vähemalt minu asjatundmatu arusaamise kohaselt.

Saal oli rahvast täis ja ma märkasin äkki, et enamik neist kannab suurt kaelaehet massiivse rinnaripatsiga. Enamasti olid need jämedad hõbeda-või pronksikarva keed, ripatsid aga olid kas risti-või ringikujulised. No erinevalt disainitud ja stiliseeritud muidugi. Näha võis ka suuri merevaigukeesid. Ühel naisel oli allapoole naba ulatuv hõbekett paljude hõbedaste pöidlasuuruste pallikestega.
Kaelaehted meenutasid ametirahasid või luteri pastorite ning katoliku preestrite massiivseid rinnariste.

Mul tekkis mõte, kas need kaelakeed võiksid olla kaitsvad amuletid või midagi taolist? Inimesed, kes oma töös puutuvad tihti kokku väga suure kurjusega ja panevad oma töö kaudu teisesse inimesse väga palju energiat vajavad midagi sellist võibolla?

Mäletan ühte korda, kui võtsin tunnistust ühelt seksuaalselt ärakasutatud lapselt. Iseenesest oli see lihtne vagur jutuajamine lihtsate küsimuste ja vastustega.
Mäletan seda ülisuurt nõrkust ja jõuetust, mis mind peale seda enda võimusse võttis. Nagu must pilv oleks mind enda sisse mähkinud. Istusin tund aega pargipingil ega saanud käsi-jalgu liigutada.
Vaat sellised veidrad mõtted...

neljapäev, 16. oktoober 2008

Mõned inimesed on süüdimatult oma laste lapsed. Jonnivad põngerjad, mänguhimulised mudilased, metsikud teismelised. Nende lastel ei jää muud üle, kui olla lapsest peale oma vanematele vanemad. Väikesed täiskasvanud, varavanad ja alati veidi murelikud. Keegi peab ju vastutuse võtma ning kui vanem seda ei võta, siis võtab laps. Enda ja vanema eest.

Vaatasin telekast saadet ühest eesti kunstnikust, kes kolis Poola, kui tütar oli 14. Tütar on sellest saati iseseivalt elanud ja on nüüd 18. Ema rääkis teleris särasilmi oma toredast (abi)elust Poolas. ja sellest, kuidas lastel on hea varakult iseseisvuda ja hästi hakkama saada.
Tütrel aga oli hea meel, et emal on lõpuks kõik hästi. Veel tagasihoidlikumalt, et algul oli iseseisvuda ikka päris raske...

Minu ema hakkas kodust ära imbuma, kui ma olin 13. Elas nädalate viisi oma boyfriendi juures ning paari aasta möödudes kolis lõplikult sinna.
Üksi elada ja varakult iseseisvuda on muidugi iga lapse unistus, eksole ja minugi ema oli rõõmus, et ma nii hästi hakkama saan. Ma ei taha seda kohutavat eluperioodi 13-18 üldse meenutada, see lõppes koolist väljaviskamisega. Keskkooli lõpetasin siiski, 23-aastaselt. Minu ema aga süüdistab aga siiani veendunult mu halbu õpetajaid...

Üksikema lapsed elavad omal nahal üle kõik oma ema armumised, pettumised, kokku-ja lahkukolimised, unistused, igatsused ja seiklused. Need lihtsalt on kogu aeg õhus ja valesti arvab see, kes mõtleb, et laps millestki aru ei saa.
Mina muidugi ei tea, kas kahe vanema lapsed elavad samamoodi üle kõik vanemate tülid, abielukriisid, kokku-ja lahkukasvamised.
On aga palju asju, mida mu ema siiani ei tea. Või kui teaks, siis tema 58-aastane teismeliseego ei laseks ennast kõigutada.
Kindlasti ei tea ta, et vanemad naisõpetajad küsisid minult ikka, kellega mu ema parajasti koos elab. Ja klassiõed, et millise onu autoga mind hommikul kooli toodi. Kuskil 6. klassist alates hakati muidugi "onu" asemel üht teist sõna tarvitama.
Ma ei unusta iial seda pikapatsilist kooliõde, kes näost punaseks läks ja nutma hakkas, kui ma rääkisin, et tema issi kinkis mulle nuku ja raamatu. Ka selle klassiõe ema mitte, kes küsis, kas nende pere isa ööbis meil või ei?
Olin siis alles 10 või midagi, aga teadsin, et vastus peab olema ei, olenemata asjaoludest.
Oh jaa, ja siis veel ilus blond proua hambaarst, onu T. naine, kes vaatas mind hambaid parandades alati nii, nagu näeks minu asemel kedagi teist... Hästi piinlik, sest tegelikult olin mina ikkagi ainult räpase dressipluusiga paks teismeline tüdruk. Onu T. aga oli tropp, sest ta parkis oma auto öösiti meie lillepeenrasse.
Ühe talve elas meie juures onu Ülo, kes sõidutas mind õhtuti kukil ning tegi hobuse häält. Onu Ülo oli ehitaja. Meie kolhoosi ehitati siis mingit objekti ning teised ehitajad elasid soojakus. Onu Ülo aga elas meil. Kui ema kodus polnud, rääkis ta mulle ikka, kui väga temale väikesed tüdrukud meeldivad ja tal on kodus Tartus ka neid kaks tükki.
Objekt sai kevadeks valmis ja onu Ülo sõitis ära. Ema ei saanud neist jutuajamistest kunagi teada.
Mõnikord olen ma onu Ülo peale mõelnud. Tema väikesed tüdrukud peaksid nüüd juba kolmekümnele liginema või midagi. Ning noor ja lõbus onu Ülo...on kuuekümne kandis paks vanamees? Huvitav, kas ta vahel ikka veel hobuse häält teeb?

Oma lastele tahtsin ma anda teistsuguse lapsepõlve. Väga. Võibolla oli see isegi kõige olulisem eesmärk minu elus. Aga, nagu ütleb Luule Viilma, Eckhardt Tolle ja siis veel hulk esoteerik-õpetajaid, tahtmised ja eesmärgid on ju kurjast. Oleme lihtsalt mängukannid saatuse käes, kohustatud õppima oma eelmiste ja praeguste elude õppetunde ja maksma lõputuid karmavõlgu. Intressidega.

kolmapäev, 27. august 2008

Andke mulle kirves !!!

Kui ma poleks tuttav Tiia Triinu lasteaia juhatajaga, ei usuks ma iial, et nii halbu inimesi üldse olemas on. Aastate jooksul on ta tekitanud mulle nii palju majanduslikku & moraalset kahju, unetuid öid ja pisaraid, et ma võiksin rõõmuga ta aeglaselt ja piinarikkalt teise ilma saata. Kuid - 1.selle eest pannakse vangi
2. ta on minust oluliselt pikem ja laiem
3. mul hakkas temast juba kahju, las elab, kõõm...

Eile viisin lasteaeda avalduse lasteaia hommiku-ja õhtusöögist loobumise kohta. Krt, terve möödunud aasta maksin ma lapse õhtusöögi eest, mida ta tegelikult ei söönud. TT on meil teatavasti eridieedil, me paneme talle kodust toidu kaasa ning lasteaias pakutavat saab ta süüa ainult osaliselt. Pr. Juhataja aga teatas eelmisel sügisel, et loobuda saab ainult hommikusöögist.
Niisiis maksin ma toidu eest, mida TT ei söönud ja lisaks veel maksin lisatasu söögitädile, et ta serveeriks Tiia Triinule kodust kaasapandud toitu.

Pr. Juhataja helistas mulle kell 18.30 õhtul ja nõudis, et ma esitaksin korrektse avalduse, kuna olin jätnud avaldusse panemata kuupäevad, millal lapse hommiku-ja õhtusööki ei söö. Vastikus ja ühemõtteliselt kiusakas toonis.

Möödunud aastal lasi ta mul oodata oma kabineti ukse taga koos 1, 5 aastase Piretiga, et lõpuks tulla välja ning kähvata."Tulge vastuvõtu ajal 2 tunni pärast."
2 tunni pärast seisis pr. Juhataja oma kabineti ukse taga, teetass käes ja väitis, et mull on kell vale, tema kella järgi algab vastuvõtt alles 5 minuti pärast. Üks teine lapsevanem oli seal veel, kes lasi mind ette, sest mul oli Piret kaasas. Juhataja aga kutsus spetsiaalselt selle teise vanema enne sisse ja lasi mul veel oodata.

Kui Piret sündis, viisin kohe lasteaiakoha saamise avalduse sellele pr. Juhatajale. Aasta pärast aga väitis ta, et sellist avaldust pole olnud ja üleüldse, tema on mulle kirja saatnud, kuid mina polevat reageerinud. Selle tulemusel pole meil Piretile lasteaiakoha lootustki ning me oleme sunnitud eralasteaia eest maksma 2500.- krooni kuus, mis teeb järgneva 5 aasta kohta 150 000 krooni...

Ilus kättemaks , pr. Juhataja, selle eest et julgen oma puudega last teie lasteaias pidada.

Raha aga on kökimöki nende vastikute jutluste kõrval, mida ta mulle regulaarselt peab, et ma oma vääraka ükskord ometi erilasteaeda kupataks.
Ühel hetkel ei pea ma enam vastu. Löön ta maha, närin ta unearteri hammastega läbi, küll näete.
Tooge siis mulle pakke ja kirjakesi Harkusse või Jämejalga või kuhu mind pannakse.

laupäev, 23. august 2008

Septembrikuu ja aasta uus

Sügis hakkab jõudma ja kõik kevadel edasilükatud mured on nüüd äkki korraga kaelas. See. et Piret oma lasteaiakarjääri alustab, on kökimöki. Tema on meil ju see ellujääja, kohaneja ning tugev väike inimene. kindlasti meeldib lasteaed talle väga. Ehkki meile läheb see lõbu maksma 2500.- kr. kuus, kuna meie väikelinnas on ju jätkuvalt tuhandeid lasteaiakohti puudu.

TT haridus valmistab seevastu jätkuvalt peavalu. Kevadel rääkisid kasvatajad mulle saladuskatte all, et juhataja kavatseb Tiia Triinu lasteaiast välja suunata. Kuhugi temasugusele sobivamasse paika. Ehk siis erilasteaeda, mõistagi. Ka pr. Juhataja ise võttis mu ette ning rääkis soojalt ja südamlikult (ma võiks tal kõri läbi närida, ausõna), et laps vajab spetsialistide abi ja sobivat keskkonda ja blablabla. Pr. Juhataja ise vajab mõistagi vabanevat lasteaiakohta.

Niisiis tuleb mul kirjutada kiri haridusosakonda ja põhjendada ära, miks puudega lapsele on ülivajalik tavaliste lastega tavalises keskkonnas kasvada. Seejärel tuleb minna haridusosakonda, veelkord põhjendada, veenda, selgitada, nutta ja karjuda, kui vaja. Oh, kallis TT, emalõvi oleksid sa pidanud oma emaks valima, mitte minusuguse hiirekese.

Siis tuleb veel minna Anni Mängumaale, sealt saab taotleda lasteaia jaoks TT-le tugiisikut. Ja siis tuleb see tugiisik veel mul endal leida ja talle ka lisa maksta, sest riigipoolse pisikese raha eest ei ole ükski inimene nõus seda tööd tegema. 28.- tund miinus maksud on tugiisiku palk. Tugiisik on TT-le vajalik käelise tegevuse ja sporditundides, kõige muuga saab ta tegelikult ise hakkama, isegi mõned sõbrataolised kaaslased on ta endale rühmas leida osanud.

Positiivne on see, et vähemalt Maarja Kool helistas ise ja on TT rehabilitatsiooniasjad esialgu ära korraldanud. Esmaspäeviti hakkab Tiia Triinul olema Maarja Koolis rehabilitatsioonipäev, siis ta saab muusikateraapiat, füsioteraapiat, kõneravi ja psühholoogi. Hiljem võibolla isegi hipoteraapiat ja ujumist.

Ainult et kes teda sinna Maarja Kooli viima-tooma hakkab? Mina olen ju tööl esmaspäeviti kella kuueni ja varem ära kindlasti ei saa.
Siinkohal pean ära mainima ka selle, et mänguasjamuuseumi ma tööd ei saanud. Nagu selgus, mitmed mu tuttavad kandideerisid ja kedagi ei kutsutud isegi vestlusele. Olin väga löödud ja kurvastusest ei läinud isegi õhtul koju.

Ikkagi tuleb mul mõelda mõne teise töökoha peale, sest minu praeguse töö kõrvalt puudega last ei kasvata. Huvitav, mis kell ma peaksin hommikuti tõusma, et jõuda kella 8 tööle? Enne seda tuleb 2 last äratada, pesta,riietada, sööta ja 2 erinevasse lasteaeda viia. Ja teha TT jaoks 4 erinevat rooga lasteaeda kaasa, kui me tahame ikka tema nisu-ja piimavaba dieeti järgida. Ise peaks ju ka riietuma ja pesema, hommikusöögist olen ma nagunii juba ammu loobunud.
Möödunud aastal tõusin ma igal hommikul kell 6, sel aastal tuleb vist hakata kell 5 tõusma...
No ei, parem hakkan tõesti majakavahiks või kodus kaartide ja kohvipaksu pealt ennustama.

Positiivne aga on see, et suve jooksul on Tiia Triin õppinud esiteks valetama ja teiseks endale ise kapist riideid valima. Viimast teeb ta 10 korda päevas nii et igal õhtul on kapi ees suur riidehunnik. Ja mu süda laulab sees iga kord, kui Tiia Triin valetab, et "Piret ajas tassi ümber". "Issi lõi Piretit nukuga".
Teisalt on see puudega lapse kasvatamine jälle tore - iga kord kui laps pahandust teeb , siis võid rõõmustada, et näe - normaalne laps ju!!!

reede, 1. august 2008

uus töö

Kuidas mulle sobiks selline töö:
Vt. ka minu tööblogi viimast postitust.

Viimasel ajal mõtlen palju oma elu muutmise peale. Õnne retsept oleks pealtnäha otsekui väga lihtne. Tee seda, mis sulle meeldib ja oledki õnnelik. See, mida ma praegu teen, ei tee mind enam õnnelikuks.
Tegelikkuses see nii lihtne ei ole. Aga ma vähemalt proovin.
Tahaksin maale elama minna ja suhelda ainult nende inimestega, kes minuga suhelda soovivad. Ja ma tahan maksimaalselt palju olla koos oma lastega.
Aga - millest ma seal maal siis elaksin? Põlluharimise ning karjakasvatusega ennast ju tänapäeval ei toida... Olla Peipsiääre või Misso valla sotsiaaltöötaja on kahtlemata sama karm, kui pidada sama ametit meie väikelinnas.

Õigustütelda sobiks mulle kõige enam metsavahi, majakavahi või järvevahi töö. Kui keegi teab mõnd vaba sellist kohta, andku aga teada!!! Ka sadamatööline tuleks kõne alla või nukuriiete õmbleja...