Ma ei ta-ha-ha-ha!!!

On Tiia Triinu arvamus koolist, mida ta avaldab igal hommikul ja kui meelde tuleb, siis ka õhtul. Tallinna-nädal oli suvele ilusaks punktiks ja ma arvan, et lapsed ning ma isegi hindame lõbustusi palju rohkem, kui nüüd pikemalt ka millegi tõsise ja kohustuslikuga tegeleda tuleb.

Tiia Triinu klass


Koolilaps

Koolilapse õde

Kool tundub siiski jätkuvalt tore. Kuigi võiks ju norida näiteks selle kallal, miks alles 1. septembril välja tuli, et TT klass on tegelikult liitklass. Lisaks 4 esimese klassi õpilasele on neil veel 2 tegelast IV hooldusklassist. Üks fataalse progresseeruva haigusega ratastoolitüdruk ning üks liitpuudega pime laps, kellel on enneaegsusest põhjustatud ülirasked tervisehädad.
Kuna vaat et iga teine laps maarjakoolis on enneaegsena sündinu, paneb see mõtlema meditsiinieetikale, mida minu pea ei võta.
Igasugused double-ja triple-testid ning looteveeuuringud, mida rasedatele tehakse, näitavad ju ainult teatud riski puudega lapse sünniks. Keegi ei tea, kas need lapsed, keda riskinäitajate tõttu päris kaugelearenenutena aborditakse, on tegelikult haiged või terved. Ometi tehakse neid hilisaborte, mida võiks põhimõtteliselt ka planeeritud nurisünnitusteks nimetada,täiesti enesestmõistetavalt. Samal ajal hoitakse sügavalt enneaegsetena sündinud tittesid kõigi kaasaegse meditsiini vahenditega elus, kuigi enamasti on nad palju raskemalt kahjustatud ja eluvõimetumad, kui daunid või seljaajusongalised. Imelik on see meedikute loogika ja ilmaelu üldse...
Liitklassi eeliseks on vähemalt see, et neid lapsi vaadates saan ma väga hästi aru, millised õnneseened me mr. Kiisiga oleme ja millist rõõmu me TT üle ikkagi tunda võime.
3. raseduse ajal ei lasknud ma teha mingit triple-ega double-testi, seega ei tulnud looteveeuuring isegi teemaks mitte. Mõttetud uuringud. Mõnikord on ilma valikuteta lihtsam olla ja elada.

Mädakuu

August õigustab sel aastal oma rahvapärast nime. Piretil ning TT-l tekkisid ülekere villid, mis lähevad katki, laatuvad ja muutuvad suurteks verilihal laikudeks. Rõve. Vendmaarius sattus selle tõvega omal ajal isegi lastehaigla nakkusosakonda.
Pilleriinul oli säärel imepisike torkehaav, millest ootamatult terve jalg paiste läks ja liialdamata uskumatutes kogustes mäda välja ajama hakkas. Kirurg lõikas skalpelliga pisikese jalasääre lõhki ja paigutas haava dreeni, et kogu sodi saaks takistamatult välja voolata. Tegelikult kirjutas ta meid isegi haiglasse sisse, minult nõusolekut küsimata. Mina olen teada-tuntud vastutustundetu ema ja peale minu allkirjastatud kinnitust haiglaravist keeldumise kohta saime koju minna. Peale ohjeldamatut antibiotside sissekühveldamist ja igapäevast sidumaskäimist on vähemalt laste osas tervis meie koju tagasi kolinud. Ainult ise olen oma iga-augustikuises tatigripis ja mr. Kiisi vaevab augustideprekas. Nagu ikka.
Perearst ütleb, et see kõik on liigkuumast ja -niiskest ilmast ning jahedus oleks praegu parim ravim.
Aga mulle meeldib kuumus. Kõigest hoolimata. Selline suvi nagu tänavu võiks minu poolest kesta oktoobrini ja kauemgi veel.

Legende ja linnamuinasjutte

Iga Tartu tüdruk kukub vähemalt korra elus Raekoja platsi purskkaevu. Mina ei ole sünnipärane tartlane. Seetõttu pole ma ka lapsena Raekoja platsi purskkaevu kukkunud, küll aga olen ma täisealisena täiesti vabal tahtel selles ujumas käinud. Rahunege, ma olin sündsalt, isegi pidulikult riides, mitte alasti , sest see juhtus minu ülikooli lõpetamise peol, öösel ja ma polnud just väga kaine.
TT käis aga käkaskaela raekoja platsi purskkaevu keset valget päeva, pea ees. Kohe näha, et Tartu tüdruk. Piret ja Pilleriin ei ole veel purskkaevus ujunud, aga viimane jalutuskäik kesklinnas näitas, et nad ei taha vanemast õest maha jääda.
Kõik Kaagvere koolis käinud tüdrukud väidavad, et nad on koolist põgenemiseks üle Emajõe ujunud. Kaagvere Kool asub tõesti otse Emajõe kaldal ja jõgi on seal päris lai ning kiirevooluline. Hullumeelsus, kommenteeris üks mu kaitseliitlasest sõber, mees nagu härg. Tema end selliseks ujumismaratoniks küll võimeliseks ei arvanud.
Võib-olla on Kaagvere-neidudes midagi, mis teeb nad tugevamaks kui härjad ja isegi kaitseliitlased, aga mind pani mõtlema, milline übermütoloogiline ettekujutus on enamikul eestlastel Kaagvere Koolist.
Kaagvere! See on on maagiline kohanimi, millega eesti soost tüdrukuid juba pisikesest peale hirmutatakse. Sellest paigast on kirjutatud lugematu hulk ajaleheartikleid, räägitud romaanides, tehtud teadustöid ja-uurimusi.
Kirjutatagu mida tahes, enamiku eestlaste jaoks asustavad Kaagvere Kooli tütarlapsed, kelle ühisnimetajaks on ülivarane ja absoluutselt ohjeldamatu seksuaalsus. Oi neid linnalegende, mida kõike hirmsat ja kirjeldamatult verdtarretavat olla juhtunud sinna kooli sattunud õnnetute ja ilmsüütute meessoo esindajatega nagu elektrikud, ehitajad, remonditöölised…
Jäägu siis rahvale need räpased soovunelmad.
Minul on olnud kokkupuuteid enam kui ühe, kahe ja ausalt öeldes kaugelt enam kui kümne sellise müüdineiuga. Ehkki keegi seda ei usu, on paljud tüdrukud Kaagverre saadetud väikeste 10-aastaste plikatirtsudena ja nende ühisnimetajaks on enamasti hoopis ema puudumine peres. Kaagvere-tüdrukute emad on tavaliselt kas surnud või mingil muul põhjusel võimetud emakohuseid täitma. Ja nii uskumatu kui see pole, neist tüdrukutest saavad üldjuhul peale kooli lõpetamist päris tavalised naisterahvad ja emad, mitte staarstripparid või glamuurprostituudid.

Eestis on umbes 5000 vangi ja neist ligikaudu 100 on naissoost. Imelikul kombel ei ümbritse Harku naistevanglat mingi müstiline aura ja legendideloor, nagu asustaks seda paika metsikud, seksuaalselt ohjeldamatud lesbiliste kalduvustega amatsoonid ja mehi küttivad sarimõrvaritest prostituudid. Pigem on Harku Naistevangla asukaid meedias kujutatud kui õnnetuid koduvägivalla ohvreid, kes sisustavad oma halle päevi patukahetsuse ja lõputu õmblustööga.
Niipalju, kui mina olen Harku Naistevangla asukatega kokku puutunud, on nende ühisnimetajaks rumalus.
Hei, müüdimurdjad, kas keegi teab veel kummalisi legende?

Matkapäevikud

Värskete kummipaadiomanikena oleme sel suvel käinud Tartu lähiümbruse veeteid avastamas. Lugeda võõraid matkalugusid on igav, palju huvitavam ja kõigile soovituslik oleks hoopis ise seiklema seilata. Ent vähemalt ajaloo huvides võiks väikestviisi matkakroonikat pidada.

Niisiis, juuli algas matkaga Porijõel ehk veeteed pidi Ülenurmest Ihastesse. Kui maitsi tuleb Ülenurmest Ihastesse sõita läbi Tartu ehk teha pikk U-kujuline kaar, ühendab neid kaht Tartu-lähedast küla tegelikult looduslik sirge veetee kujul ehk vana armas Porijõgi.
Alustasime Ülku tagant, kus Porijõgi voolab läbi grandioosse toru ehk hiiglasliku teetruubi. Majesteetlik teetruup! Ja ka geopeiturid on selle avastanud. Matkaidee eest olengi tänu võlgu ühele geopeiturile. Aitäh!
Nagu ikka, sõitsime välja 2 kummipaadiga. Mr. Kiis sõudis oma Seahawkiga, ahtris väänlesid ja itsitasid meie püsimatud vanemad tütred ja teise kummipaadi vööris-ahtris troonisid kaks veetlevat naiskunstnikku KM ja MK, kelle ülesanne oli hoida Beebit, sest nad ei osanud kumbki aerutada.
Muuseas, minu kummipaat, mille ma kavatsesin ristida nimega Beda (kapten Vrungeli ja tema laeva auks), kannab ametlikult marginime Vega-3. Aga Piret teatas enne matka, et meie paadi nimi on hoopis Kummipea ja nii jäigi.
Niisiis, Kummipea ees ja Seahawk järel ulpisime läbi teetruubi ja loksusime mööda praktiliselt seisva veega ent ikka veel kevadisest üleujutusest kõrget Porijõge pidi edasi. Ilm oli erakordselt palav ja päike kõrvetas. Mõnus!
Porijõgi voolab läbi Aardla poldri, mis on madal, soine ja lopsakaid erkrohelisi veetaimi täis kasvanud mudaväli. Selle kohal kõrguvad sürreaalse vaatepildina Tartu arhitektuuri kõrgemad pärlid nagu telemast, Tigutorn, Plasku, Triibuline Korsten jt. Ent jõekaldad ise on reetlikult kõrged vallid, mis räägib nõukogudeaegsest jõesüvendusest.
Beebi röökis nagu segane, sest ta vihkab päästevesti. Naiskunstnik KM sai tänu sellele oma esimesed tule-või õigemini veeristsed, sest ta pidi esimest korda elus sõudma. Mina omakorda pidin teda õpetama ja imekombel jättis ta mind isegi ellu.
Õnneks uinutas üksluine paadis loksumine Beebi kiirelt, nagu ikka ja ma sain sõuda. Isegi Mr. Kiisiga võidu.
Matka Porijõel tasub soovitada flegmaatilisile druiidikalduvustega inimestele, sest mingit põnevust, teravaid elamusi ja vapustavaid vaateid see retk ei paku. Võsa, muda ja paar kajakat ning tunni aja pärast leidsime end Ihaste alt. Nimelt suubub Porijõgi seal Suurde Emajõkke. Uskumatu! Olin plaaninud matka pikkuseks vähemalt 3 tundi.
Õnneks oli vähemalt süüa piisavalt ja ilm jätkuvalt imekaunis. Vedelesime Ihaste plaažil ja logelesime mõnusasti.
Tegin esimest korda teoks selle, mida iga endast lugupidav tartlane võiks teha vähemalt korra elus ehk ujusin üle Emajõe ja tagasi. Ihualasti sealjuures, koos Mr. Kiisiga, kes mind rüütellikult saatis. Üle Emajõe ujumine osutus üllatavalt lihtsaks. Nüüd ma isegi usun kõiki neid Kaagvere kooli vilistlasi, kes on koolist põgenemiseks enda jutu järgi ikka üle Emajõe ujunud.

Perelaager

Suve oodatuim sündmus ehk siis K. perelaager on nüüd läbi ja peab ütlema, et mõned asjad lähevad iga aastaga paremaks. Laager oli nagu ilus unenägu - rõõmsad inimesed ja igal pool ringi sibavad päevitunud lapsekribalad, päevased ja öised ujumised, lõpmatu hulk loovust, mis igaühes äkki õitsele puhkes (ehkki selle viljad olid kohati vähe kohmakad). Ja kerge ning ilmsüütu erootiline hõllandus kõige selle kohal...

Tundus, nagu oleksime paariks päevaks sattunud San Franciscosse 1967.aasta suvel või siis mõnele Lõunamere saarele enne valgete tulekut. Igal juhul hoopis teise ja palju paremasse maailma.
Kahjuks on midagi nii muretut ja ilusat võimalik ainult lühikeseks hetkeks. Mr. Kiis igaljuhul sattus nii laagri mõju alla, et läks järgmisel päeval ka Saadjärve (üsna kõrvalisse kohta) ujuma ilma riieteta. Isegi nudistide burkat ei pannud selga. Kohalikud mutid aga sattusid peale jaole ja pidid ta peaaegu... ütleme viisakalt et lintshima. Kahjuks ei ela kõik siin ilmas peace and love põhimõttel.
Mul pole isiklikult küll midagi riietega ujumise vastu, aga - kas keegi teab, on siis riieteta ujumine Eestis seadusega keelatud või mitte?
Tegelikult võiks igasuguseid perelaagreid rohkem olla. Noorte, vallaliste ja üksikute jaoks on ju välja mõeldud igasugu tooteid, teenuseid ja lõbustusi,terveid tööstusharusid, mis teenivad ainult üht eesmärki - kuidas saada mitteüksikuks? Aga paarisuhte hoidmise ja selle lõbusaks ning nauditavaks muutmisega peab nagu iseenesest toime tulema. Nii tekibki tunne, et pereelu -see on raske töö, lõpmatud kohustused ja pidevad probleemid...
Pilte ma sel aastal kahjuks ei teinud ja möödunudsuviseid ei tahaks üles riputada. Aga teiste fotosid vaataks küll hea meelega.

Need rasked valikud

Lõpuks on otsus langetatud ja TT jaoks kool välja valitud.
Mäletatavasti käisime me temaga Waldorfkooli tutvumisloengutes, klassijuhatajale ta täitsa meeldis ning piisava motivatsiooni korral oleksin ma ta kooli sisse ka rääkinud.
Aga me valisime siiski Maarja Kooli. Mitmetel põhjustel, aga peamiselt sellepärast, et meil pole piisavalt raha, aega ning jõudu mässata nii raske projektiga nagu "vaimupuudega laps tavakoolis". Kahju ja kurb, sest niipalju kui mina olen lugenud edukate autistide elulugusid, on nad kõik käinud tavakoolis. Mis sest, et on raske ja teised narrivad, neil on olnud piisavalt põikpäised vanemad ja ka soodsamad olud. Näiteks üks Albaania kuulus autist-kunstnik oli juhuslikult koolidirektori tütar ja eesti tuntud autist-ilmateadlane on õpetaja laps.

Maarja Kool aga on ilmselt ainumas kool Eestis, mis pakub 2 korda päevas gluteeni-ja kaseiinivaba koolitoitu. Vat see otsustaski asja. Alles 3 aastat tagasi vaadati mind selle dieedi pärast nagu mingit uriinijoojat või platsentamugijat. Aga nüüd on isegi kõige paadunumad eripedagoogid veendunud, et see dieet (lehmapiima ja teraviljavaba)mõjub.

Pean lähemalt kirjutama TT kooli sisseastumisvestlusest Maarja Koolis. Õpetuseks kõigile vanemaile, kes arvavad, et neil on eriti pöörase iseloomu ja kohutavate kommetega lapsi. Teil on kodus kuldsete tiibadega vagurad inglikesed, ütlen ma teile, armsad lugejad...
Vestlus toimus direktori kitsukeses kabinetis, kuhu olid end pressinud mina oma 3 ulaka tütrega, dire, siis 2 tulevast esimese klassi juhatajat, logopeed ja füsioterapeut. Jaa, see füsioterapeut... Ta näeb välja nagu segu viikingipealikust ja bernhardiini koerast, on tõeline naistehurmur ja laste lemmik ning TT on võimeline kasvõi kõrvade peal käima, et aga tema tähelepanu saada.
Niisiis, TT viskas end kabineti põrandale selili, aeles poris (oli väga vihmane päev), itsitas ja tõi kuuldavale seosetuid häälitsusi. Ta ei vastanud ühelegi küsimusele, ei õelnud oma nime ega vanust ning mul tekkis tunne, et olen aastaid meelepettes elanud - tegelikult TT siiski ei oska rääkida.
Esimese klassi õpetajad üritasid meeleheitlikult temaga mingit kontakti saada, oli ju neile öeldud, et kooli on tulemas väike wunderkind. TT aga vingerdas hullunult naeru lagistades direktori lauani, haaras sealt imekiirelt peotäie pabereid (ülitähtsad dokumendid?), kägardas need palliks ja viskas oma füsioterapeudile. Too lösutas tüünelt toolil, pikad koivad välja sirutatud ja kuigi ma olin talle juba kümme korda ärritunult sisistanud, et ta välja läheks, plaksutas meesiludus selle peale ainult oma ööliblika tiibadele sarnanevaid ripsmeid.
Lõppkokkuvõttes ühendasid mu 3 tütart oma jõud ning kiskusid direktori diivanilt küljest seljatoe, viskasid selle maha ja heitsid iseendid kõhuli sinna otsa.
Sellega sai meie tore ja kindlasti mitte igav kooliastumisvestlus läbi ja me lahkusime.
"Avaduse ja muud dokumendid võite postiga ka saata", hüüdis direktor meile järele.

Maarja Koolis tuleb sügisel 2 esimest klassi. Kummaski 5 õpilast ja 2 õpetajat. Ma kardan, et TT siiski ei saa targemate ja võimekamate klassi, pigem avatakse 3 paralleeli: A-klass, B-klass ja TT eri...

Lapsepõlve mõte ja kas EI on eluohtlik?

Eile oli jälle suhtedraama. Minu katsele lapsi magama panna regeeris Teine Lapsevanem niiviisi: "Kas sa PEAD neile jälle oma tahet peale suruma?"
Nojah. Ei pea ja vabandust. TT oli üleval poole kaheteistkümneni, Piret vaatas multikaid kella poole üheni. Kuigi meie peres valitses absoluutne tahtevabadus ja lapsed said ise oma valikuid teha, tundus mulle, et keegi ei olnud sel õhtul tegelikult õnnelik...

Ma olen praegu vihane ja ilmselt üle reageerinud, aga minus tekitavad ebamäärast ebamugavust Teise Lapsevanema põhjendused, kui laste soovid lähevad vastuollu... hm, minu soovide ja tahtega?
"Rohkem kommi ei saa, sest EMME ei luba nii palju kommi süüa." "EMME tahab, et te hambaid peseks ja magama läheks". "Me ei osta kartulikrõpse/nukumaja/kleepsuraamatut, sest EMME ei luba. EMME tahab, et te riided selga paneks. EMME tahab, et te hambaarstile/lasteaeda/õue läheks... Jne, jne, jne.
Ma ei tea, mis siin täpselt valesti on, aga miski tekitab minus imelikku tunnet, nagu toimuks kuskil mingi manipulatsioon.
Kas Teine Lapsevanem kannatab tänapäeva lapsevanemail nii tihti esineva EI-foobia all? Paljud vanemad, eriti need, keda on rangelt kasvatatud, üritavad oma lastega kõike vastupidi teha ja neile maksimaalselt otsustamis-ja tahtevabadust anda. Lapsevanem lubab lasteaiaeas lapsel otsustada ise oma söögi-ja magamaminekuaegu, koolieas saab laps ise valida, kas ta soovib haridust omandada või ei ja murdeeas valib vabalt oma alko- narko -ja nikotiinidebüüdi koha ning aja...

Hea, et vähemalt koolikohustuse osas saavad EI-foobikutest lapsevanemad alati viidata õelale ja despootlikule riigiaparaadile, mis on kehtestanud koolikohustuse. Muidu ei sunniks pooled või enamadki vanemad oma lapsi haridust omandama, sest milline laps ikka tahab hommikul 6.30 tõusta,8 tundi õpetajate igavat juttu kuulata ja õhtul veel paar tundi tuupida?

Meie peres saab Teine Vanem õnneks alati viidata õelale ja despootlikule Emmele, kes puhtalt oma isekatest tujudest lähtudes sunnib lapsi magama heitma, tõusma, lasteaias käima, hambaid pesema, tervislikult sööma, etc.
Paljud vanemad kasutavads sellist manipulatsiooni. Nad lubavad lapsele seda, mida teised inimesed, eriti aga teine vanem ei luba ja panevad kahtluse alla teise vanema nõuded ja reeglid. Selle kõige mõte on näidata lapsele,et kõikelubav vanem on tema tõeline sõber (ja rangem vanem, aga ka vanavanemad, õpetajad, etc. on muidugi pahad).
Kas elementaarne kasvatus, nagu kindlad magamamineku-ja söögiajad, lauakommete ja vägivallatuse nõudmine, lasteaeda viimine, haiguste ravimine jne. on üldse lapsevanema tahe? Või on tegu vajaduste ja kohustustega, millel pole lapsevanema tahtega üldse midagi ühist?
Siinkohal tekibki ületamatu kuristik minu ja Teise lapsevanema arusaamistes lastekasvatusest. Kuristik, kuhu me eile taaskord sisse prantsatasime ja mida vist kunagi ületada ei õnnestu.
Minu meelest on lapsevanema peaülesanne valmistada laps võimalikult hästi ette eluks täiskasvanuna. See tähendab, õpetama oma järeltulijat iseseisvalt hakkama saama nii, et too sealjuures ei kahjustaks teisi inimesi. Eluks ettevalmistamine ei pea ja ei saagi alati lapsele meeldiv olla ja ei pea ilmtingimata last õnnelikuks tegema. Võimaluste piires, aga see pole peaeesmärk.
Nt. hammaste pesemine on lapsele tüütu, kuid minu kohustus on tagada talle täiseaks võimalikult terved hambad. Tervislikku toitu ei sööda mitte minu eralõbuks, vaid ikka selleks, et terveks täiskasvanuks saada. Enda tuba koristatakse, et õppida iseseisvust ja sõltumatust, mitte "ema aitamiseks". Ja sellel kõigel pole mingit tegemist minu tahte, tujude ja soovidega.
Mr. Kiis esindab aga lapsevanemate koolkonda, kelle jaoks lapsevanema ülesanne on teha laps võimalikult õnnelikuks siin ja praegu. Kõik ebameeldivad tegevused tuleb elimineerida või vähemalt näidata, et see ei ole lapsevanem, kes mingeid nõmedaid asju nõuab, vaid mingi tugevam jõud kurjast maailmast, nagu lastekaitse, riik, vanaema, inimesed tänaval, etc. Nemad nõuavad kooliskäimist, pesemist, bussis vaikse häälega rääkimist jms. Muidugi tuleb ka happy-vanema meelest last eluks ette valmistada, aga laps peab selleks kõigepealt soovi avaldama.

Tundub, nagu võiksime me lapsevanematena üksteist suurepäraselt täiendada, aga tegelikkus kisub juba absurditeatriks. Ma olen tüdinenud olemast see vanem, kes vastutab ja oma tahet peale surub. Niisiis helistan ma hommikul kell 7 Teisele Lapsevanemale tööle, et see edastaks lastele läbi telefoni oma arvamuse lasteaeda mineku osas. Ma pöördun laste poole samuti teadetega "issi tahab, et te magama läheks" (mis pälvib Teise Vanema ägeda protesti, loomulikult) ning luban lõhkemiseni kommi süüa ja ropendada, sest tahan ka Hea Vanem olla...

Mul on kurb ja kahju. Ma arvan, et me mõlemad teeme midagi valesti, aga kas seda on võimalik muuta, ma ei tea.