... sellest 100 km pikkusest adrekalaksust läbisin mina ei rohkem ega vähem kui 8 km. Ent see 8 km pikkune jupike Võhandu jõge Leevilt Süvahavvani on eriti lahedalt käänuline, kärestikuline ja 4 toreda pahiseva veskitammiga. Mu paadikaaslasteks olid Rita, tema 5-aastane laps Kaur ja julgestusotsaga minu päästevesti külge seotud 8-kuune Pilleriin. Me keegi pole teab mis kogenud jõehundid ja esimesed 300 meetrit me lihtsalt kiljusime. Tegelikult aga pole midagi paremat kui imik süles kärestikke pidi kihutamine ja ähvardavalt turris puutüvede vahelt läbi tüürimine. Ja veel hurmavad loodusvaated Võhandu ürgorule ja sinililledele, kui on aega neid märgata.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d
Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.
5 kommentaari:
Huvitav, miks su lingid aktiivsed pole?
:D pileriin läbis täiesti eakohase distantsi. 8 kuud ja 8 kilti! aasta pärast võtate siis ee... 20 km veesporti ette? aga kas lapsel kiiver ja kuklatugi on?
see on hea.
viina juua, suicu kisqda koos imikuga on bro, aga mitte paadiga sõita? häbi, civilisacioon, häbi, 21. sajand!
q ma armastan yle kõige maismaa-sõiduriistu, siis mõistan suurepäraselt su veesõidumasinate-lembust. järgmisel systa-olympial palud hr Kiisil viisakate & mitte nii viisakate sõnade abil omale uus maasaatja ocida & sukeldud ise veesporti. see on palju õiglasem. naine on ka kyps sportlase-isixus, mitte vaid tumm & igikannatlik taustategelane!
irooniline, aga tõsi.
PS. Kukupaike.blogspot.com sisaldab hetkel väga nunnut tootearenduse-juttu, mis peax meie kõigi enesetunnet parandama.
ahjaa, emajõgi on praegu qhjaga vett täis. kes soovib, võib säälpool puhjat req-nimelises kohas jõele istuda ning kihutada oce tartu! mõnedki jätavad oma maise vara ning lähevad kirglisele kalaretkele. praegu on väga head veematkailmad, isegi mõnedel põldudel.
mõtisklen ka emajel sõitmisest, paraq pole mu elu qmmist, megairw.
Vau, võimas!
See on parim osa kogu Võhandul! Ja loomulikult on veesport elamist väärt! Igas vanuses!
Postita kommentaar