kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.
Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...
Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut
9 kommentaari:
Võib, ma saan ka järgmisel korral sellest teraapiast osa, hädasti kuluks ära :) Küll ma põhjuse ka sõnastan, kui muidu teraapiasse ei pääse ;)
Kindlasti.
Nii, nagu qnsti- jm teraapiad on tegevus- ning materjalipõhised, nii on ka söömisteraapia kõige tõhusam koos objekti loomise, st selle käigus toimuva suhtluse, ainete & töövõtetega tutvumise &m-ga. Peab ytlema, et qtahes heamaicelise söögi ma ise teen, tundub see mulle alati mõttetu ning maicetu, väärtusetu aja- & aineraisk, aga koos kellegagi tehes on asjal kohe väärtus & häädus. Toiduteraapia massidesse!
http://v2ikekaarnakirves.blogspot.com/ on praegu mu ajutine leht.
Igax juhux panin oma põhiplogi parooli alla, sest naabrid käisid minuga märacemas teemal, et nad tohivad mind kyll jalgadega pexta, aga mina ei tohi sellest sõnakestki poetada ega mingit laadi vägivallacemisest millalgi ega qskile teatada. keegi neist oli leidnud netist komprat ocides mu rahulolematud postitused ning kohutavalt solvunud. Seepärast tegin nö järjehoidjaplogi, et suht neutraalne jälg ikkagi maas olex, aga igayhele mitte kättesaadav. Vabandan ning siiski tegelen sellega hiljem.
Söömisteraapia mõju enesetundele on vaieldamatu ja praktikas tõestust leidnud.
Olete kunagi tundnud, milliseid psüühikaprobleeme, depressiooni ja vihahooge võib tekitada tühi kõht? Eriti veel pikema aja jooksul?
Peale korralikku söömaaega aga on enamik inimesi õndsad, rahulolevad ja tüüned justkui oleks 3 päeva ühtejutti mediteerinud...
Nõus, igast toorainest saab vahvas seltsis imesid luua:) Töll vaatas üle õla ja küsis, et kas keegi kunagi midagi magusat ei teegi või?!
Suhkur on saadanast...
aga teeme ju küll. Lihtsalt häbeneme.
Ma vingun ka vahepeal natuke, muidu olen nagu mingi nõme positiiv:
Jah, vahetult pärast sööki, eriti kui see on hea, on küll väga tshill olla, aga kui pikema aja jooksul on korduvalt tshill olnud, siis kaalule ronimine ja selle kaalu näidu vaatamine viib meeleolu kolinal alla.
Õigupoolest, millal see kaalumine veel välja mõeldi - kui senised riided enam selga ei mahu, hakkab küll väga kurb ning moodsate materjalide ja kaltsukakauba puhul ei anna ennast lohutada ka sellega, et "läks pesus kokku".
Vot nii.
Kirjuta supist ka vahepeal. Tomatisupist.
See praegune oli mu jaoks liiga rammus lugemine, võtsin kohe laksust kaks kilo juurde.
On 1 imeine raamat "365 suppi" kui ma ei exi. Seal on enamuses suppides vajaliqd sellised produktid nagu qkejalad, sea saba, kana nahk &ms ylejääkide ylejäägid. Autorit ei mäleta, aga väidetavalt kirjeldab ta tradicioonilist euroopa supikööki. Mäletagem oma esivanemaid, kes suucid ka muud syya q kreemitoru & friikartulit!
Mulle maitsevad keedetud seajalad-kõrvad (eriti kui natuke harjast veel küljes on)ja kana nahk. Aga mul ongi natuke imelikud eelistused...
Postita kommentaar