Nägu aknal

Paar kuud tagasi  tekkisid meie  seina taha uued naabrid. Päris-naabrimees läks kusagile Pärnumaa kolkasse kirikut restaureerima ja andis korteri üürile. Uued naabrid paistsid silma ülisuure muusikaarmastusega, eriti öötundidel ja elava seltsieluga. Mingid tüübid sahmisid sisse välja, taksod sõitsid edasi-tagasi ja öösiti värisesid aknaklaasid  nii meie kui naabermajadel. Käisime Kiisiga neile öösiti viisakaid märkusi tegemas. Muusika keerati sama viisakalt vaiksemaks... eee.. vaikus on ju teadupärast suhteline mõiste. Meie oleme kannatlikud inimesed, aga üle-aia -naabrimees muutus päris murelikuks ja kutsus politsei. Järgmisel ööl visati tal katuseaknad telliskividega sisse, sama teed läksid autoaknad ja katuski ei pidanud kivirahele vastu.
Uute elanike sekka lisandus mingil hetkel  nooruke rase naine umbes aastavanuse lapsega. See tähendab, kuuri alla tekkis paar lagunenud titekäru, aga sõitmas ei käinud nendega keegi. Kõrvalkorteri rahvas harrastas in corpore öist eluviisi. Välja arvatud laps, kelle vaikset, aga lootusetut nuttu võis mõnikord kuulda.

Tõde osutus õudseks. Selgus, et uus naaber on  kriminaal, petis ja kupeldaja, kes on spetsialiseerunud vaimupuudega naistele.  Nood on temale nagu lüpsikari, kelle pealt kasumit teenida.
Ka see noor lapseootel naine minu seina taga on debiilik, ilmselgelt ära hirmutatud ja ei käi peaaegu mitte kunagi väljas. Mees on temast paarkümmend aastat vanem ja lugu tema eelmisest ärakasutatud elukaaslasest võib lugeda siit. Ma ei tea, kas on tark tegu seda linki panna. Aga muidu mõtleb veel mõni, et tegu on jutukesega Saladustele või Delfi rahvahäälele või hoopis kodukootud filmistsenaarium.
See mees elabki nii, et korjab üles abikoolist tulnud tüdrukud, kellel igakuine invaliidsuspension jookseb , teeb igaühele veel paar titte ka, et pensionile lisanduks emapalk ja  teadagi-millega teenistus käib veel peale selle.
Ma ei tohi öelda, mida ma tahaksin sellele tüübile teha. Küllap on juba selliste mõtete mõtlemine  kriminaalkorras karistatav.

Last nad ilmselt ei peksa, talle antakse süüa, vahetatakse mähkmeid ja käiakse arsti juures. Vahel võetakse ka sülle. Ja mulle tundub, et see vaimupuudega ema armastab oma last, ta lihtsalt ei saa aru, kuidas lapse eest hoolitseda. Korteriomaniku jutu järgi visatakse lapsele piimapudel kätte ning laps veedab oma päevad üksi pulgavoodis istudes, piima imedes ja telekat vaadates. Ta ei ole näljas, läbipekstud ja hooldamata, ta on lihtsalt nii lõpmatult üksi. Selle 2 kuu jooksul, mis nad siin on elanud, on laps heal juhul paar korda õue saanud  ja siis ka mingiks veerandtunniks.
Mõni inimene tormaks  võibolla kirvest viibutades nende korteri ukse taha, nõuaks õiglust, korda, vaikust öörahu ja last silmapilk oma kätte. Ja veedaks järgmise hetke politseis, öö arestimajas ja aastaid süüdistatavana uurimise all. Ning abi ei saaks mitte keegi.  Jäägu kirved kromajoonlastele, aju on siiski teravam relv.

Politsei on meie majas viimase 2 kuu jooksul käinud peaaegu igal öösel, teda kutsub üle-aia-naaber.Sotsiaaltöötajad pekstakse siit majast pika puuga välja, kui neil just politseid kaasas ei ole. Perearsti külaskäigu ajaks peitis see mees naise ja lapse pööningule ära ning valetas, et nad on jalutamas. Mees võtab alati  naise eest telefoni vastu ja kasutab tema pangaarvet nagu enda oma.
Peale lastekaitsetöötaja külaskäiku  ähvardas see tüüp mind maha lüüa, kui ma veel tema asjadesse sekkun. Piret on siiamaani endast väljas, ehitab väikseid mängukindlusi ja dresseerib mängukoeri, et see tüüp tema ema ära tappa ei saaks. Mkiis on andnud tunnistusi nii minu ähvardamise kui selle lapse kohtlemise osas. Ja see ei ole ohutu.
Politsei on murelik. Nad on palunud meil olla nii ettevaatlikud kui võimalik. Tüüp on mitte ainult ohtlik, vaid ka hull. Ja arvestades seda, kuidas ta neid naisi kohtleb, võib ta olla väga julm.
Ja ta elab mu kõrvalkorteris, näeb iga päev, kuidas ma tööle lähen, kuna tulen, ta teab, kuna TT koolibussi peale läheb ja kuna tuleb, ta teab meie nimesid ja nägusid, ta teab, et meil käivad lapsed omapead õues, ta teab meie kodust aadressi, harjumusi ja sõpru.
Aga sellel kõigel pole mingit tähtsust.
Ma olen seda last paar korda aknal näinud. Väike valge nägu, vastu klaasi surutud käekesed. Vaatab ainiti, hääletu nagu viirastus. Nagu tahaks midagi öelda.

Jah. Sa saad abi. Ma luban sulle.