Käisime Kiisiga 2-kesi Pärnust maale ära toomas. Lapsed jäid Marguse ema juurde. Planeeritud kiirest edasi-tagasi sõidust "lõunaks sinna, õhtuks tagasi" sai sujuvalt 14-tunnine seiklusmatk. Startisime Tartust hommikupoolikul ja tagasi jõudsime, kui päike tõusis ja kuked kiresid.
Aegade jooksul on meil olnud juba kõikvõimalikke road-moviesid ja laupäevane oli üldjoontes samasugune, kui alati. Ikka ja alati sisaldavad meie automatkad keset pimeat maanteed kustunud tulesid, ettehüppavaid metsloomi, ootamatult tühjenenud bensiinipaaki, kui lähima tanklani jääb kümneid kilomeetreid jne, jne, jne.
Muidugi tähenab see omakorda lõpuks peaga rooliratast peksvat ja röökivat Kiisi. See kõik on mulle aastate jooksul õpetanud vähemalt ühe olulise asja: kunagi pole kaasas liiga palju süüa ja juua.
Ning muidugi on kirjeldamatu õndsus- ja kergendustunne lõpuks ikkagi kohale jõuda...hoolimata kõigest.
Seekord muutis meie reisi eriti värvikaks sumpa, mis kukkus alt ära kusagil Pärnu ja Kilingi-Nõmme vahel. Sumpa murdus pooleks ja jäi põhja külge lohisema eriti tugeva kummijulla külge. Lahti teda ei saanud ja kinni ka mitte.
Ees ja taga oli kümnete km-te pikkuselt teetöid ja lahtikaevatud maanteed. Meie auto aga oli täis maale ja mõned eriti suured neljameetrised isendid olime pesunööriga auto katusele sidunud. Täpselt nii, nagu liikluseeskiri kategooriliselt keelab teha.
Metsloomi me seekord ei kohanud, küll aga politseid, kes meile siiski halastas ja trahvimata minema lasi.
pühapäev, 8. juuni 2008
autosõit on ajavõit
Selgub, et kannatan alaväärsuskompleksi käes?
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?
Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.
Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!
Kuidas olen ma võinud aastaid pidada autojuhtimist millekski nii keeruliseks ja raskeks, mida minusugune nagunii kunagi ära ei õpi? Pole mõtet isegi üritada...
Selgub, et autojuhtimine on tegelikult labaselt lihtne tegevus. Miks, oh miks ei ole ma seda varasema 34 aasta jooksul kordagi proovinud?
Möödunud nädalal istusin esimest korda juhiistmel sõitvas autos. Käisime lennuväljal harjutamas 3 õhtut järjest. Kiis ei mahtunud kõrvalistmele õieti äragi, nii puhevil oli oma uuest sõiduõpetaja-rollist.
Nüüd oskan ma juba käivitada, käike vahetada, suunatuld näidata, 50 ja isegi 60-ga sõita, keerata, pöörata ja käänata.
Nüüd tuleb veel õppida tagurdama sama osavalt , nagu Tiina, parkima sama elegantselt nagu Rita ning kiirust arendama sama julgelt nagu Triin. Ja roolis ropendama sama krõbedalt nagu Kairi A.
Ahjaa, veel tuleb õppida tagurpidi sõitma. Ja tankima!!! Tankima tuleb kindlasti õppida!
Kütusehind võib tõusta kuhu iganes, aga mina pean saama oma auto ja load. Jee!!! Minust saab kentaur!!!
esmaspäev, 12. mai 2008
neljapäev, 8. mai 2008
Vastuseks lugejate küsimustele
mis on saanud hr. N-Diilerist ja pr. Tagaotsitavast? Sellest võluvast paarist, kellest on ühes eelnevas postituses juttu?
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.
Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.
teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.
kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.
Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.
Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...
Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...
Pr. Tagaotsitavast on saanud pr. Kinnipeetav. Käisin teda ühel päeval vanglas vaatamas. See oli omaette elamus. Mind 1. sõimati läbi (see toimub kõikide külastajatega, profülaktikaks)
2. Otsiti läbi ja konfiskeeriti näts ja juukseklamber, mis ma olin taskusse unustanud
3. konfiskeeriti ka pastakas ja valge paber, ehkki esimese maja valvurid ütlesid, et need võivad olla.
Vangide külastamine käib nii:
esimeses majas sa registreerud, paned kõik oma asjad taskutest, suust ja mujalt spetsiaalsesse kappi luku taha ja saad natuke sõimata.
teises majas otsitakse sind läbi ja suhteliselt põhjalikult. Ei mingit naljategemist, nagu kuskil kontserdiplatsi väravas, vaid põhjalik metoodiline puistamine ja kobamine. Samamoodi otsitakse läbi ka lapsed, kes vange külastama lähevad.
kolmandas majas toimub kohtumine vangidega. Vang on ühelpool helikindlat klaasi, sina teisel pool ja suhtlemine toimub telefoni teel. Loomulikult jälgivad seda valvurid. Vähem kui tund aega kohtuda ja varem kohtumist lõpetada ei tohi.
Pr. kinnipeetav loomulikult ulus ja tatistas. Tema armas kaasa Hr. N-Diiler pole teda kordagi vaatamas käinud, sest ta on nüüd ise tagaotsitav. Varjab end kusagil ja ma loodan, et ta võtab ehk aru pähe ja sõidab Hispaaniasse. Pikemaks ajaks.
Nüüd helistab pr. Kinnipeetav mulle iga päev. Ilmselt on vanglas väga igav, sest ta mõtleb mulle kogu aeg uusi ülesandeid välja. Nt. "Öelge mu emale, et ta saadaks mulle raha." "Minge vaadake, ega mu mees ei ole Kaubamajas?" "Öelge sellele l... le, et ta mu mehest eemale hoiaks." "Pange mu laps lasteaia järjekorda"...
Kui keegi armsatest lugejatest vajab teravaid elamusi, veidi vaheldust ja vürtsi oma ellu, siis võin teid kokku viia pr. Kinnipeetavaga. Temaga teil juba igav ei hakka...
Eriti sügava puudega lapse ema
olin oma mõttes viimased 2 päeva. Täna õhtul sai Tiia Triin õnneks jälle kõndida. Ehkki lonkas mõlemat jalga korraga ja kordamööda. Kohutav on oma last sellises olukorras näha. Ma ei tea, mille eest mind niimoodi karistatakse. Võibolla olin eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem?
Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.
Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.
Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...
TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.
Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.
Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.
Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.
Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.
Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...
Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.
Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.
Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...
Kõik algas sellest, et Tiia Triinul oli teisipäeval adenoidioperatsioon. See peaks olema tühine 5-minuti lõikus. Kõik teised lapsed lähevad peale seda mängima, jooksma ning Rita Kaur läks isegi ujuma. Aga meie tüdruk ei ole ju tavaline laps.
Ootasin operatsioonisaali ukse taga. 5 minutist sai 10, siis 15, 20, 25 ja 30 ning ma olin juba täiesti kindel, et teda elustatakse ja käib võitlus elu ja surma peale. Teised lapsed, keda samal hommikul opereeriti, hakkasid juba koju minema. Ja siis toodi meie TT
Tal oli olnud ootamatult pikk ja raske lõikus. Suure vaevaga saadi kätte hiigelsuur adenoid, lisaks olid ta kõrvakäigud mäda ja lima täis. Ühte kuulmekilesse tehti auk ja teise pandi šunt. Pealeselle jooksis ta verd, ka siis, kui ta palatisse voodile pandi.
Mõned lapsed, väga harva, satuvad narkoosi tõttu märatsemishoogu. Ilmselt need, kelle aju ei tööta päris tavalise reziimi peal...
TT rabeles ja korises, ta rabeles uskumatu jõuga ja väga raske oli teda kinni hoida. Verd tilkus suust, ninast ja kõrvadest, ninast tuli vereklompe. Pärast oli mul isegi kahju, et seda ei saanud filmida, sest kogu intensiivirahvas jõllitas meid. Pisike tüdruk, nägu ja juuksed verised, rabeleb elu eest ja lõugab häälega, mis mul surmatunnini kõrvus püsib.
Pärast Tiia Triin rahunes ja magas, õhtul kodus oli juba tema ise,kepsles ning kargles. Õhtusöögiks oli jäätis, loomulikult, nagu pärast operatsiooni olema peab.
Järgmisel päeval ei saanud ma algul aru, mis lahti on. Arvasin, et TT on ikka veel väsinud ja tahab sellepärast paigal istuda.
Õhtupoole aga sai selgeks, et tüdruk ei saa enam käia. TT ei saanud vist ise ka sellest algul aru, püüdis isegi joosta, aga suutis ainult paar hädist sammu komberdada. Jalad käisid tal all nii kummaliselt, nagu marionettnukul. Jalalabad pöörasid ennast suvalisse suunda ja põlved olid imelikult kanged. TT püüdis kõndida nagu tavaliselt, aga sellest ei tulnud midagi välja ja ta hakkas nutma.
Ei ole hullemat siin elus, kui oma last piinlemas näha. Kõikvõimalikud arstiinfotelefoni ei osanud mittekuimidagi tarka ja abistavat öelda...
Kahjuks ei saanud me kohe EMOsse kihutada, sest viibisime parajasti Pärnus. Kiis, lahke ja kena nagu ta on, oli meid oma näituse avamisele kaasa kutsunud.
Õhtul hilja jõudsime Tartusse ning täna käis Kiis temaga Lastehaiglas. Sest hommik ei olnud seekord õhtust targem. TT suutis hommikul ainult seista ja hädapärast potini taaruda.
Lastehaiglas oli üks vanem arst öelnud, et ta pole iial midagi säärast näinud. Küll aga oli ta kuulnud, et narkoos võib üliharuldastel juhtudel lihaste spastikat tekitada.
See kinnitab veelgi minu veendumust, et Tiia Triinu aju on mingis mõttes teistsugune, kui inimestel tavaliselt. Öelgu need arstid pealegi, et see oli juhus ja ega ta teil vist ennegi väga hästi ei käinud...
Õnneks hakkas tal õhtul parem ja nüüd ta saab käia, joosta ja isegi hüpata, ehkki naljakalt laperdades, sest ta jalad on ikka veel kanged. Ma väga loodan, et hommikuks on ta terve nagu varem ja see kõik oli nagu halb uni, mis kestis 2 päeva. Ühed pikemad 2 päeva minu elust.
Mõtlesin selle peale, mis tunne oleks kasvatada jalutut last? Kui ta jääks operatsiooni tagajärjel ratastooli näiteks? Olen olnud rumal ja tänamatu, et kurvastasin tema vaimupuude üle. Asi võiks ju palju hullem olla, tõepoolest. Mõnedel lastel on ju ka liitpuue. Ratastoolis ja vaimupuudega...
ma vist ikka polnud eelmises elus koonduslaagri lasteosakonna ülem. Tiia Triin saab ju jälle käia ja õieti polegi tal suurt midagi viga.
Muidugi mõtlesin ka sellest, mis tunne oleks üksinda kasvatada jalutut last? Juba ainuüksi TT üles nari peale tõstmine oli raske, tema treppidest üles-alla tassimine ja süles transportimine. Üksinda seda teha tundus võimatuna. Ometi ju paljud naised teevad sed, terve elu. Mingi 90 % puudega laste emadest kasvatavad lapsi üksi, või oli see 75% Igaljuhul kõvasti üle poolte.
Kuidas nad suudavad???
Noh, inimene harjub kõigega ja mina suudaksin ju ka...
esmaspäev, 14. aprill 2008
Rohkem süüa, rohkem süüa, rohkem süüa...
see on mu uus mantra.
Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.
Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?
Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.
Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.
Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.
Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.
Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?
Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.
OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!
Viimase poole aastaga olen maha võtnud 7 kilo.
7 ? 7! 7... kilo!!! Nojah, mõne teise inimese puhul oleks see mõistagi kökimöki, mida keegi isegi ei märka. Minu jaoks aga on see 14 % minu niigi mitte just eriti suurest kehamassist.
15% kaotust normaalkaalust loetakse juba ohtlikuks ning söömishäirele viitavaks. Rääkimata sellest, et riided on vastikult suureks ja lotendavaks jäänud, silmad aukus kui pandakarul ja jalad tikuvad vahel imelikult tudisema.
Sõbrad-tuttavad-töökaaslased muidugi on juba pikka aega mind vaadates kisa tõstnud, teinud sapiseid vihjeid stiilis "tervisi Buchenwaldist" ja vihjanud muudele kolehaigustele. Emagi küsis murelikult, et miks ma siis ei söö?
Jah, miks ma siis ei söö?
Ma ei märganudki, millal see algas, aga nädalas tuleb tavaliselt 3 päeva ära, mil ma mitte midagi ei söö. See-eest joon ma suurel hulgal suhkruga teed ja kohvi, see annab täitsa hästi energiat ja teeb kõhu täis. Kommi ja šokolaadi söön ka, kui juhtub olema. Toit lihtsalt ei lähe kurgust alla ja üleüldse... söömine on kõige mõttetum ja nõmedam tegevus maailmas. Selle peale lihtsalt pole mõtet aega raisata. Milleks teha midagi nii vastikut?
Mul on kunagi anorexia nervosa diagnoositud, see kestis terve aasta ja lõppes haiglaga. Aasta siis oli 95. Aga ma sain terveks ja olin päris kindel, viimased 13 aastat, et enam seda minuga ei juhtu.
Tookord oli, nagu ma hästi mäletan, põhjuseks endale valetamine. Valetasin endale terve aasta, nii hästi, et ise ka uskusin. Kui valest aru sain, lõppes haigus ka ära ja ma sain jälle süüa. Ning kuidas veel - aastatel 96-97 olin paks nagu Munamägi. Noh, hea küll, nagu Väike-Munamägi.
Õieti on anorektik päris hea olla, kogu maailm on nagu mingi udu sees ja mittesöömine tekitab sellise mõnusa ebareaalsuse tunde. Lõhna-ja muud tajud muutuvad kummaliselt teravaks. Kas te olete tundnud, kui vänge lõhn on nt. värskel kurgil? Kui uskumatult magus on tavaline õun, kui seda hammustada? See maitseb nagu mesi või aspartaam. Ainult külm on kogu aeg.
Minu isiklik rekord elus on 5 päeva ilma mitte kui midagi söömata. Lõpuks tekkis tunne, et ma lendan, õigemini lendlen. Ja ei söö enam elulõpuni ühtegi suutäit. Teiste inimeste näod on nagu udu sees, ja nende suud liiguvad, aga nende hääli ei kuule. Kuuled hoopis midagi muud. Näljasurm on kerge ja mõnus, uskuge mind.
Hoopis piinarikkam on tervenemisperiood, kui jälle sööma hakkad. Siis valutab koguaeg kõht, nahk kisub imelikult pingule ja tahaks kogu aeg üksi olla ning nutta.
Praegu on igal juhul hea olla. Tekib juba huvi, mitu päeva ma saaksin seekord järjest ilma söömata olla? Äkki saaks nii, et enam elu lõpuni ei peaks midagi sööma?
Murelik MK viis mind ühel õhtul hiina restorani. Huvitav, kas meie linnas pole mõnd sellist restorani, kus MITTE MIDAGI süüa ei pakuta? Seal võiks täitsa igal õhtul käia.
OK, ok, ok, ei tohi selliste asjadega nalja teha. Tegelikult ma näen ju siis ka normaalne välja, kui mõned kilod rohkem kaalun. Pealegi võiks ju siiski edasi elada, huvi pärast kasvõi. Niisiis, sööma!
Eile K pool neelasin kooki nagu arstirohtu. Lusikatäis lusikatäie järel.
Niisiis, kreemitort on nüüdsest mu antibiootikum ja antidepressant, mida tuleb neelata, tahad või ei taha. Suu laaahhtii ja aamps!!!
esmaspäev, 7. aprill 2008
töö on mu narkootikum
Möödunud töönädal oli üks suur adrenaliinilaks. Kui teised inimesed peavad kulutama aega ja raha, et saada oma adrenaliin kätte nt.
1. langevarjuga hüpates
2. kanuuga kärestikust alla sõites
3. oma naabritega tülitsedes
4. internetipornot vahtides
6. oma kurja ämma/paha eksi kirudes
7. erinevaid keemilisi aineid kasutades
8. igavaid actionfilmevõi pseudodokumentaale vahtides
9. ja eks neid põnevaid asju ole veel
siis meie, sotsiaaltöötajad, nühime lihtsalt 8-17 oma igavat tööd teha. Ja saame täitsa tasuta seda, mida teised inimesed ostavad kalli raha eest.
On mul üks tore pere. Naine, 19, ootab 3. last ja läheb teist korda Harku vanglasse. Mees, 32, korduvalt kriminaalkorras karistatud ja praegu eeluurimise all narkokuriteo eest. Neil on 2 pisikest last. Viimase aasta jooksul on need kenad inimesed elanud 9 erineval aadressil ja mõistagi pole nad käinud tööl. Aga elustandard on neil kõrge. Viimased pool aastat on nad suht tihedasti elukohti vahetanud, sest "mendid ja sotsiaalid" hakkasid neid eriti tihti tüütama oma nõmedatel põhjustel nagu laste olukorra kontrollimine, eeluurimised, vahistamised, kriminaalhooldamine jms.
Õnneks nad oma 2-aastase lapsukese andsid vahepeal, rumalad, vanaema kätte. Tuginedes Perekonnaseadus ptk. 8 § 50 lg 3*, lubasin mina vanaemal lapse oma koju jätta. On vähemalt üks titt kindlas kohas.
Tahtes last kätte saada, ütlesid need tobud mulle oma aadressi, mida neil oli õnnestunud õiguskaitseorganite eest juba mitu kuud varjata.
Kuna noorproua oli tagaotsitav, siis üritasime E ja T teda vahi alla võtta. Kahjuks on politsei meil mõnikord laisavõitu. Pidin üksi sinna minema, tuvastama, et proua Tagaotsitav on kodus ja seejärel patrulli kutsuma. Sellistes asjades kogenud proua Tagaotsitav muidugi taipas minu kurje plaane ega hakanud patrulli ootama. Tõmbas hoopis jope selga ja lahkus koos lapsega. Minul pole aga paraku mingit õigust teda jõuga kinni hoida.
Proua Tagaotsitav tipsis oma korterist minema elegantsel sammul, laps kätel. Majanurga juurde jõudes sai sellest (raseda kohta) ülikiire sprint lähedalseisvasse musta Toyotasse, mis kummide vilinal paigalt võttis.
Kohalejõudnud patrull laiutas käsi ja vahtis mind süüdistavalt.
Nojah. Kolmapäeval lasime pr. Tagaotsitava valvsusel natuke uinuda. Neljapäeva hommikul tuli välja Kriminaalpolitsei ja minu kõikumalöönud usaldus politsei vastu sai taas jalule seatud.
Alustasime vahistamist kell 8 hommikul, sest pr. Tagaotsitav on väike laiskvorst ja armastab hommikuti kaua magada. Kohale saabusid 2 napisõnalist, kuid asjalikku kriminaalpolitseinikku, käskisid mobiilid välja lülitada, avasid muukrauaga kortermaja välisukse ja hiilisid kassikõnnakul trepist üles.
Kuulasime korteri ukse taga mõne minuti. Ilmselgelt oldi kodus.
Koputamine ja hüüded stiilis "avage, politsei", jätsid pr. Tagaotsitava ja tema abikaasa, hr. N-diileri ilmselt külmaks.
Niisiis lõi üks Kr-politseinik jalaga sisse ukse. Naabrid, kes olid pead uste vahelt välja pistnud, tõmbusid imekiirelt tagasi, kui teine Kr-politseinik neile oma ametitõendi nina alla suskas.
Läksime korterisse ja seal, köögilaua taga, istuski meie armas pr. Tagaotsitav. Tossav pabeross hambus ja 11-kuune titt süles. Löristas nutta ja kähvas tigedalt "tra te sisse murdiste, ma just täna tahtsin kohtunikuga rääkima minna.... uhuhuu, ma ei tule kuhugi..."
Edasi läks natuke aega. Pr. Tagaotsitav, nüüd küll juba pr. Kinnipeetav, tegi omale meiki, valis rõivaid ja mina vaidlesin lapse isa, hr. N-diileriga, kes sugugi ei tahtnud oma 11-kuust last minuga kaasa anda. Muuhulgas teatas hr. N-diiler, et ma olen üks vana lits ja ta lööb mu esimesel võimalusel maha.
Nojah. Eks sellised ähvardused käivadki meie töö juurde.
Siis sõidutas Kr-politsei meid haiglasse ja pr. Kinnipeetava arestimajja.
Lastehaigla võttis tite oma hoole alla ja peitis ta ühte kaugemasse osakonda palatisse ära. Ei või ju teada, mida hr. N-diiler võib välja mõelda. Tema armastab ju ka teravaid elamusi ja tahab adrenaliinitaset tõsta.
Mina läksin vanemaõiguste äravõtmise hagi esitama sotsiaalhoole... komisjonile. Sest vaadake, ega mina üksinda otsusta, kas üks laps tuleb vanematelt ära võtta või siiski mitte. Mina koostan ainult hagi, võtan tunnistusi jms. Sotsiaalhoolekande komisjon loeb selle kõik läbi ja siis otsustab, kas anda hagi kohtusse või mitte. Ja siis omakorda otsustab kohus, kas eraldada laps perest või ei. Nii et kui te, kallid lugejad, arvasite, et lastekaitse ametnik tuleb ja võtab lapse ära, kui tal on halb tuju või PMS, siis te eksisite.
Ja siis... leidis lp. sotsiaalkomisjon, et hr. N-diiler võib oma mõlemad lapsed, 2-aastase ja 11-kuuse, võtta ja kasvatada nii nagu ise soovib. Sest isadel on ka õigused. Ja teda tuleb lihtsalt aidata ning juhendada laste hooldamisel. Seda viimast pean muidugi jälle tegema mina, vana l...
Minu arvates ei sobi hr. N-diiler ühegi lapse hooldajaks. Esiteks, ta müüb ja tarvitab teadagi mida, teiseks, ta on ebastabiilse närvikavaga ning vastava käitumisega ja kolmandaks, tal on halb komme sageli juhtida autot.
Hr N-diiler pole iialgi autokoolis käinud ja tal pole eales olnud juhiluba. Aga no keda see huvitab. S-komisjoni meelest polnud see küll mingi argument.
Niisiis vurab nüüd mööda meie väikelinna tänavaid üks must Toyota, roolis narkojoobes juhilubadeta mees ja tagaistmel 2 väikelast.
Pealeselle ei teadnud hr. N-diiler midagi sellest, mida see 11-kuune titt sööb, joob ja selga paneb.
Ent sellest hoolimata võttis ta reedel haiglast oma lapse ja lahkus temaga võidukalt koju. Nagu Hr. N-diiler mulle täie avameelsusega ütles, on tal last vaja selleks, et lükata edasi omaenda kohtuprotsessi, mis muidu olnuks mais. "Advokaat soovitas", tõi ta lapse hooldamise põhjuseks.
Nojah. Minu nädala aja töö ja kr-politsei vaev lendas vastu taevast. Sest s-osakond kardab mingit nõmedat diilerit ja tema advokaati. Tundsin end reede õhtul ikka tõelise lollina. Hr. N-diiler on kindlasti hea isa ja mina olen nõme l...
Terve nädalavahetuse mõtlesin nende laste peale. See 11-kuune laps on alati olnud ebanormaalselt vagur ja rahulik. Kr-politsei arvas, et vanemad annavad talle mingeid rahusteid. Ning see 2-aastane kistakse vägisi rahulikust vanaemakodust ära. Isa juurde, kelle argiellu kuuluvad vahistamised, põgenemised, uurimised, kohtud ja muu, mis teeb elu elamisväärseks.
Täna, esmaspäeva hommikul aga helistas lastehaigla. Väike 11-kuune on juba neil tagasi. Lesib tilguti all. Põhjuseks vedelikupuudus ja üldine halb olukord.
Laps jääb nädala lõpuni lastehaiglasse, tema ema on nüüd juba Harkus ning isa... tegeleb oma äriasjadega.
Vähemalt nädala lõpuni on rahu, siis tuleb ilmselt uus action.
*Per. s ptk. VIII §50 lg. 3
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma laps igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.
Selle § alusel võite võtta lapse ära oma purjus sõbralt või mõnelt vägivaldselt lapsevanemalt.Kasvõi tänaval. Aga peale seda on tark kutsuda politsei või kiirabi.
1. langevarjuga hüpates
2. kanuuga kärestikust alla sõites
3. oma naabritega tülitsedes
4. internetipornot vahtides
6. oma kurja ämma/paha eksi kirudes
7. erinevaid keemilisi aineid kasutades
8. igavaid actionfilmevõi pseudodokumentaale vahtides
9. ja eks neid põnevaid asju ole veel
siis meie, sotsiaaltöötajad, nühime lihtsalt 8-17 oma igavat tööd teha. Ja saame täitsa tasuta seda, mida teised inimesed ostavad kalli raha eest.
On mul üks tore pere. Naine, 19, ootab 3. last ja läheb teist korda Harku vanglasse. Mees, 32, korduvalt kriminaalkorras karistatud ja praegu eeluurimise all narkokuriteo eest. Neil on 2 pisikest last. Viimase aasta jooksul on need kenad inimesed elanud 9 erineval aadressil ja mõistagi pole nad käinud tööl. Aga elustandard on neil kõrge. Viimased pool aastat on nad suht tihedasti elukohti vahetanud, sest "mendid ja sotsiaalid" hakkasid neid eriti tihti tüütama oma nõmedatel põhjustel nagu laste olukorra kontrollimine, eeluurimised, vahistamised, kriminaalhooldamine jms.
Õnneks nad oma 2-aastase lapsukese andsid vahepeal, rumalad, vanaema kätte. Tuginedes Perekonnaseadus ptk. 8 § 50 lg 3*, lubasin mina vanaemal lapse oma koju jätta. On vähemalt üks titt kindlas kohas.
Tahtes last kätte saada, ütlesid need tobud mulle oma aadressi, mida neil oli õnnestunud õiguskaitseorganite eest juba mitu kuud varjata.
Kuna noorproua oli tagaotsitav, siis üritasime E ja T teda vahi alla võtta. Kahjuks on politsei meil mõnikord laisavõitu. Pidin üksi sinna minema, tuvastama, et proua Tagaotsitav on kodus ja seejärel patrulli kutsuma. Sellistes asjades kogenud proua Tagaotsitav muidugi taipas minu kurje plaane ega hakanud patrulli ootama. Tõmbas hoopis jope selga ja lahkus koos lapsega. Minul pole aga paraku mingit õigust teda jõuga kinni hoida.
Proua Tagaotsitav tipsis oma korterist minema elegantsel sammul, laps kätel. Majanurga juurde jõudes sai sellest (raseda kohta) ülikiire sprint lähedalseisvasse musta Toyotasse, mis kummide vilinal paigalt võttis.
Kohalejõudnud patrull laiutas käsi ja vahtis mind süüdistavalt.
Nojah. Kolmapäeval lasime pr. Tagaotsitava valvsusel natuke uinuda. Neljapäeva hommikul tuli välja Kriminaalpolitsei ja minu kõikumalöönud usaldus politsei vastu sai taas jalule seatud.
Alustasime vahistamist kell 8 hommikul, sest pr. Tagaotsitav on väike laiskvorst ja armastab hommikuti kaua magada. Kohale saabusid 2 napisõnalist, kuid asjalikku kriminaalpolitseinikku, käskisid mobiilid välja lülitada, avasid muukrauaga kortermaja välisukse ja hiilisid kassikõnnakul trepist üles.
Kuulasime korteri ukse taga mõne minuti. Ilmselgelt oldi kodus.
Koputamine ja hüüded stiilis "avage, politsei", jätsid pr. Tagaotsitava ja tema abikaasa, hr. N-diileri ilmselt külmaks.
Niisiis lõi üks Kr-politseinik jalaga sisse ukse. Naabrid, kes olid pead uste vahelt välja pistnud, tõmbusid imekiirelt tagasi, kui teine Kr-politseinik neile oma ametitõendi nina alla suskas.
Läksime korterisse ja seal, köögilaua taga, istuski meie armas pr. Tagaotsitav. Tossav pabeross hambus ja 11-kuune titt süles. Löristas nutta ja kähvas tigedalt "tra te sisse murdiste, ma just täna tahtsin kohtunikuga rääkima minna.... uhuhuu, ma ei tule kuhugi..."
Edasi läks natuke aega. Pr. Tagaotsitav, nüüd küll juba pr. Kinnipeetav, tegi omale meiki, valis rõivaid ja mina vaidlesin lapse isa, hr. N-diileriga, kes sugugi ei tahtnud oma 11-kuust last minuga kaasa anda. Muuhulgas teatas hr. N-diiler, et ma olen üks vana lits ja ta lööb mu esimesel võimalusel maha.
Nojah. Eks sellised ähvardused käivadki meie töö juurde.
Siis sõidutas Kr-politsei meid haiglasse ja pr. Kinnipeetava arestimajja.
Lastehaigla võttis tite oma hoole alla ja peitis ta ühte kaugemasse osakonda palatisse ära. Ei või ju teada, mida hr. N-diiler võib välja mõelda. Tema armastab ju ka teravaid elamusi ja tahab adrenaliinitaset tõsta.
Mina läksin vanemaõiguste äravõtmise hagi esitama sotsiaalhoole... komisjonile. Sest vaadake, ega mina üksinda otsusta, kas üks laps tuleb vanematelt ära võtta või siiski mitte. Mina koostan ainult hagi, võtan tunnistusi jms. Sotsiaalhoolekande komisjon loeb selle kõik läbi ja siis otsustab, kas anda hagi kohtusse või mitte. Ja siis omakorda otsustab kohus, kas eraldada laps perest või ei. Nii et kui te, kallid lugejad, arvasite, et lastekaitse ametnik tuleb ja võtab lapse ära, kui tal on halb tuju või PMS, siis te eksisite.
Ja siis... leidis lp. sotsiaalkomisjon, et hr. N-diiler võib oma mõlemad lapsed, 2-aastase ja 11-kuuse, võtta ja kasvatada nii nagu ise soovib. Sest isadel on ka õigused. Ja teda tuleb lihtsalt aidata ning juhendada laste hooldamisel. Seda viimast pean muidugi jälle tegema mina, vana l...
Minu arvates ei sobi hr. N-diiler ühegi lapse hooldajaks. Esiteks, ta müüb ja tarvitab teadagi mida, teiseks, ta on ebastabiilse närvikavaga ning vastava käitumisega ja kolmandaks, tal on halb komme sageli juhtida autot.
Hr N-diiler pole iialgi autokoolis käinud ja tal pole eales olnud juhiluba. Aga no keda see huvitab. S-komisjoni meelest polnud see küll mingi argument.
Niisiis vurab nüüd mööda meie väikelinna tänavaid üks must Toyota, roolis narkojoobes juhilubadeta mees ja tagaistmel 2 väikelast.
Pealeselle ei teadnud hr. N-diiler midagi sellest, mida see 11-kuune titt sööb, joob ja selga paneb.
Ent sellest hoolimata võttis ta reedel haiglast oma lapse ja lahkus temaga võidukalt koju. Nagu Hr. N-diiler mulle täie avameelsusega ütles, on tal last vaja selleks, et lükata edasi omaenda kohtuprotsessi, mis muidu olnuks mais. "Advokaat soovitas", tõi ta lapse hooldamise põhjuseks.
Nojah. Minu nädala aja töö ja kr-politsei vaev lendas vastu taevast. Sest s-osakond kardab mingit nõmedat diilerit ja tema advokaati. Tundsin end reede õhtul ikka tõelise lollina. Hr. N-diiler on kindlasti hea isa ja mina olen nõme l...
Terve nädalavahetuse mõtlesin nende laste peale. See 11-kuune laps on alati olnud ebanormaalselt vagur ja rahulik. Kr-politsei arvas, et vanemad annavad talle mingeid rahusteid. Ning see 2-aastane kistakse vägisi rahulikust vanaemakodust ära. Isa juurde, kelle argiellu kuuluvad vahistamised, põgenemised, uurimised, kohtud ja muu, mis teeb elu elamisväärseks.
Täna, esmaspäeva hommikul aga helistas lastehaigla. Väike 11-kuune on juba neil tagasi. Lesib tilguti all. Põhjuseks vedelikupuudus ja üldine halb olukord.
Laps jääb nädala lõpuni lastehaiglasse, tema ema on nüüd juba Harkus ning isa... tegeleb oma äriasjadega.
Vähemalt nädala lõpuni on rahu, siis tuleb ilmselt uus action.
*Per. s ptk. VIII §50 lg. 3
Vanemal on õigus tagasi nõuda oma laps igalt isikult, kelle juures laps on seadusliku aluseta. Vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega.
Selle § alusel võite võtta lapse ära oma purjus sõbralt või mõnelt vägivaldselt lapsevanemalt.Kasvõi tänaval. Aga peale seda on tark kutsuda politsei või kiirabi.
Tellimine:
Postitused (Atom)