kultuur vs. kaltsukas

Käisin oma hea sõbra L.-ga väikesel automatkal. Kallastel ja Alatskivil, lapsepõlve mail. Ma ei saa ütlemata jätta, et:
Kui mõni käesoleva blogi lugeja peaks Kallastele sattuma, siis teadke, et bussijaama lähedal, Aia tänaval on second-hand, kus kõik asjad maksavad 5.- krooni. Kui te peaksite poepidajale meeldima, nagu meie L-ga, siis maksavad kõik asjad ainult 3.- krooni.
Kõik kallastelased, keda elu on viinud sellistesse metropolidesse nagu Tallinn, Tartu, New York, Moskva jne. , külastavad kodukohta väisates seda suurepärast second-handi ja shoppavad hullumiseni. Tean üht väga peent daami, kes maal ema juures olles komplekteerib oma laste garderoobi terveks aastaks.
Mina sain endale väga popi kootud hipitopi, rasta-stiilis mütsi, TT-le ühe eriti ilusa tuunika, millised maksavad Seppäläs vähemalt 300.- ja mõned väga vinged lastemütsid. Kokku 15.- krooni : )))
L sai terve kotitäie väga sheffe asju, mh. Norra rahvariided ja linase särgi...
Me meeldisime ilmselgelt apostellik-õigeusku kuuluvale müüjale oma suurte kõhtude ja lastekarjaga. Meile toodi tasuta kotte kauba jaoks, sellal kui meie lapsed tühjendasid poeomaniku assortiikarpi.
Imeline pood!!! Muidugi, te olete kuulnud et peipsiääres peaks külastama hoopis kalasibula restorane ja vaatama hardusega tolmustes kirikutes keskajast pärinevaid ikoone...
Eks te ise tea. Meie L-ga oleme tegelikult ka väga vaimlised ja kõrgesti haritud naisterahvad. Ei saa päevagi kultuurita elatud ja seepärast sõitsime otse kaltsukast vaatama Alatskivi lossi koos tema kordumatu arhitektuuriga.
Eks ma olen seda lossirisu lapsest saadik vahtinud ja tore, et see kivihunnik ikka vanal kohal seisab.
Vihjeks teile veel niipalju, et Kallaste second-hand on avatud T-L ja kolmapäev on uuekauba päev...
Mida valid sina? Kultuur või kaltsutuur?