Kalvinisti piinad paradiisis

Iialgi poleks arvanud, et laisklemine on nii raske. Palme nähes tekib mul tahtmine haarata mootorsaag ja lamamistoolile virutaks jalaga.
Plusspoolel on muidugi see, et ilmad on soojad ja ilusad, lapsed elavad nagu alasti inglid paradiisis, päevad läbi saab ujuda, päevitada ja liivast losse ehitada. Lõunamaa loodus on eksootiline ja ilus - datlipalmid, mis kasvavad absoluutselt igal pool, kolmanda korruseni küündivad kaktused ja roosasid marju täis rose-pipra puud. Ookean on võimas ja mäed kõrguvad ookeani kohal.
Mulle pole kunagi meeldinud traditsioonilised turismireisid, kus inimesi talutatakse grupiviisi ringi kunstlikus, turistidele mõeldud maailmas, mis on täis illusoorset eksootikat ja tehisehedust.
Gran Canaria on peaaegu tervenisti just selline turismisaar, üksainus suur turistilõks, kus kõik on ette määratud, müügiks välja pandud ning mingit väljaspool-turismi elu ei olegi olemas.
Ka see on omaette kogemus ja tuleb kasuks.
Laupäeval kõndisime jala Maspalomasesse. See on tegelikult meist ainult mõned kilomeetrid eemal asuv eriti raju turismilinn ja meie linnast (San Agustin, kõige igavam ja snobistlikum lääneeuroopa penskarite residents) viib sinna imekaunis rannapromenaad, täis jäätisekohvikuid, musta ja kollase liivaga plaaže, suveniiripoode, liivakujuskulptoreid, ja kõige jõledamaid ning salakavalamaid turistilõkse.
Matk oli tore, ainult korra hakkasime rumalast peast rääkima mingite mustanahaliste naistega. Lihtsalt sellepärast, et nood pakkusid valjusti juuste sättimise teenust, seljas olid neil (Hiinas toodetud?) värvikirevad aafrika rahvariided ja me L.-ga tahtsime naljapärast pakkuda, et võime neile rastapatse teha. Naised said meiega muidugi umbes 30 sekundi jooksul parimaiks sõpradeks ja enne kui arugi sain, loeti mulle juba mingeid aafrika loitse kõrva sisse ja riputati ehteid ümber.
Vabanedes sain aru, et viisakas oleks minu ees eebenipuust tornina kõrguvale paksupõselisele naisšamaanile raha pakkuda. Kobasin rahakotist münte otsida, kuid tungiv hääl teatas vastuvaidlemist mittesallivalt – paberraha! Anna mulle see paberraha oma kotist, ma annan sellest sulle tagasi.
Hea, et olen harjunud tartu mustlastega ja seda tungivat, vastuvaidlemist välistavat tooni oleme ennegi kuulnud. Seega pääsesin turistilõksust täpselt 1 euro vaesemana. J oli lahkem ja andis 2, õigemini polnud tal väiksemat münti.
Kindlasti polnud need aafriklannad Malist, vaid juba nende vanaemad on Hispaanias sündinud, nad ise parimal juhul turismireisiga Tuneesias käinud ja ongi kogu eksootika.
Mida kaugemale glamuurist ja rahast, seda huvitavam hakkas ja maailmakuulus nudistide rand nägi juba väga naturaalne välja – kergelt räpakas, hooldamata ja pisut absurdne – hiigelsuured liivaluited ookeanirannast silmapiirini ja tillukesed häbelikud liivaga ühte värvi nudistid nende suurte looduslike vormide vahel.
Siis aga puhkes metsik torm ja nii meil kui nudistidel tuli varjuda.
Gayrand ja tuletorn olgu siis teiseks korraks.
Ma saan aru, et turistielu, olgu siis metsik ja patune nagu Playa del Inglesis või uimane ja täissöönud nagu San Agustinis ongi nende paikade loomulik elu. See siin ongi turistide saar.
Ja kusagil siinsamas, nende palmide vahel, tagahoovides, majatagustes ja mahajäetud randadel on veel midagi. Selle koha päris elu. Ma tunnen seda oma seljaga, oma kõhunaha ja kolmanda silmaga. Kogu aeg on tunne, et järgmisel hetkel keeran nurga taha ja satun temaga silmitsi. Just seda ma tahangi.