Lendamine on nagu seks - esimesel korral on ainult hirm, uudishimu ja rohkem või vähem varjatud ärevus. Kas kõik ikka on normaalne? Kas see ikkagi ON ohtlik? Kas ma teen kõik õigesti?
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.
„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.
5 kommentaari:
jess :)
mul pole oma esimest lennukorda veel olnudki
Siis on sul veel palju toredat ees!Jaa, sa ei tea, millest oled siiani ilma jäänud ; P
Siis on sul veel palju toredat ees!Jaa, sa ei tea, millest oled siiani ilma jäänud ; P
Heh, kõik sõltub lennukist. Minu esimene kord oli mitte kõige tillema väikelennukiga, Saaremaalt Tallinnasse. Olin 7 aastane. Ei oksendanud. Maa paistis all nagu lapitekk. See-eest kõik ülejäänud lennukorrad (metsavahiga) meenuvad kui oksendamismaraton. Isa vahtis aknast välja, siis meid emaga, siis jälle aknast välja ja imestas, mis me sinna kotti vahime, all on ju nii palju huvitavat - kitsekari näiteks... Mul on alati veel järgminegi päev halb olnud.
Küllap päris suure lennukiga on see tunne väga palju teistmoodi...
Mul on sinu üle hea meel!
Mulle ei meeldi lennata. Aga hea, et ma oma mittemeeldimisest rääkimisega enne Sinu lendu Sind ära ei hirmutanud ega tuju rikkunud :)
Postita kommentaar