Mõte ise leiba teha tuli mulle esimest korda pähe umbes viieaastaselt. Mu ema oli väga imestunud ja selgitas, et leivaküpsetamine on kohutavalt raske ja seda ei saa kindlasti ise kodus teha. Selleks on vaja rukkijahu ja juuretist ja leivaahju, spetsiaalset tehnoloogiat ja see on üldse üks väga keeruline protseduur.
Minu ema esindas üldist ühiskondlikku arvamust. Mitte ühelegi nõukogude naisele ei tulnud pähe ise kodus leiba teha, selliseid asju tegid äärmisel juhul ainult mingid hullud mutid kusagi Kihnus, aga mitte tavalised normaalsed inimesed. Leivaküpsetamine kodus oli üldise arusaamise järgi võimatu; või vähemalt väga raske ja erandlik tegevus.
Sealjuures pidid kõik need naised, 50ndatel sündinud põlvkond, vähemalt lastena veel kodust leivategemist näinud olema? Samuti olid elus ja täie tervise juures nende emad ehk meie vanaemad, kelle jaoks leivategemine oli suurema osa elust olnud endastmõistetav. Millal läksid nõukogude inimesed üle poeleivale, ma mõtlen just mentaalselt? Millal muutus poeleib normaalseks ja koduleib marginaalseks?
Mitte ühelegi nõukogude naisele poleks uneski pähe tulnud kodus sünnitada. Hoolimata sellest, et nõukogudeaegne sünnitusabi oli sisuliselt meditsiiniline vägistamine, läksid kõik naised vaguralt haiglasse ja lasksid endaga igasuguseid rõvedusi teha. Samas oli enamik nõukogude naisi veel ise kodus sündinud ja nende emad, kes neid kodus sünnitanud olid, oleksid ju võinud pakkuda nii teadmisi kui kogemust.
Kodus sünnitamine oli kolmkümmend aastat tagasi midagi nii barbaarset, et seda ei teinud isegi Kihnu naised. Sünnitama viidi neid lennukitega üle mere.
Kodus sünnitamine tuli mulle esmakordselt pähe kuskil paarikümneaastaselt. Äkki sai selgeks, mis värk selle haiglasünnitusega tegelikult on. Tõeline kergendus oli avastada, et aeg on just niipalju edasi läinud, kui mulle vaja : )
Jutu mõte on tegelikult selles, et me oleme palju rohkem karjaloomad, kui me ise endale tedvustame. Meie tõekspidamised sõltuvad 99% sellest, mida kõik teised ümberringi mõtlevad ja mida me arvame , et kõik teised mõtlevad. On rumal arvata, et me oleme targemad, kui eeskäinud põlvkonnad. Ega ikka ei ole küll. Iga põlvkond usub, et elab koidu ajal, tõusva tõe ja absoluutse informeerituse heledas säras ja kõik eelmised sugupõlved, vaesekesed, vaevlesid pimeduses.
Meie järeltulijad saavad veel meie vaimupimeduse üle naerda. Tahaksin seda näha.
10 kommentaari:
Vastuhakuks peab aeg tasapisi küpsema ehk peab tekkima revolutsiooniline situatsioon nagu meile ajaloos õpetati. Tartu Pereliidu üks esimesi asju 1980-ndate lõpus oli vastu hakata sünnitusvägivallale, perepalatitest ei osanud me veel siis unistada, aga Tiiu Silla eestvedamisel kutsusime sünnitusmaja arstid emade kohvikklubisse ja rääkisime ära, mis meile ei meeldi.
Tundub, et nende mälu vajab värskendamist.
minu 1900. aastal sündinud vanaema sünnitas oma mõlemad lapsed 1938 ja 1940. aastal Tallinna haiglas. :) raseduse ajal käis arsti juures kontrollis. tal on selle kohta isegi päevikus põhjalikud peatükid. ei teagi, kas ta oli siis tolle aja kohta eesrindlik radikaal, kui kõik naised tollal kodus sünnitasid? kas mitte juba esimesel eesti ajal ei hakanud haiglas sünnitamine vaikselt pihta, sest tol ajal tekkis eestis naiste hügieeniliikumine, mis nõudis emadele tasuta piima ja paremaid hügieenitingimusi. ja mu vanaema oli eluaeg suur hüpohondrik ja hügieenifanaatik. ;)
Kes kus ka kuidas. Küllap linnanaistel oli haigasse lihtsam saada. Tean kahte 1939. aastal sündinud naist. Üks sündis Tallinnas haiglas, keisrilõikega, oli rikaste vanemate tütar. Teine on minu ema, kes on Saaremaa maakolkas "vanas majas ahju taga" sündinud. Vanaema oli ta ise üksi vastu võtnud. Kuna ema sünnikaal oli 5100g, siis oli vanaemal kõvasti rebendeid, mis õmblemata jäid.
Minu linnaprouast vanavanaema sünnitas oma 2 esimest last Tartu haiglas. Esimene neist on minu vanaema, tema sündis 1929. aastal. 3. laps sündis sõjaperioodil metsatalus.
Sama vanavanaema õde, kes oli taluproua, sõitis sünnitama ka Tartusse, aga mitte haiglasse, vaid oma õe (minu vanavana) poole, kuhu siis ämmaemand kohale kutsuti.
Tundub, et kõikvõimalikke valikuid oli sel perioodil juba rohkem.
Tol ajal, kui haiglas sünnitamine oli rikastele naistele jõukohane luksus, olid ka haiglad väikesed ja maksvat klienti koheldakse teadagi kui kuningat. Samamoodi töötavad ka praegused erahaiglad Fertilitas, Elite jne.
Ja Kati märkus on õige - olulisem, kui sünnitamise kmoodus, on vabaduse ja valikuvõimaluse olemasolu.
Niipea, kui haiglassünnitamine polnud enam privileeg ja kallis luksus, vaid sellest sai üldine ja tasuta KOHUSTUS, muutus see privileegist piinaks.
Sama lugu on ka haridussüsteemiga.Niikaua, kuni haridus oli tasuline ja mõeldud vähestele, oli ta luksus. Niipea, kui haridus muutus kohustuslikuks ja üldiseks, sai koolist karistus kõigile lastele.
Mind põhimõtteliselt huvitavad sotsioloogilised fenomenid. Kuidas saab rehabilitatsioonisüsteemist repressioonisüsteem, miks kallid ja vähestele mõeldud teenused on alati paremad kui üldised ja tasuta hüved. Ja kuidas see juhtub, et abistaja muutub tähtsamaks kui abistatav? Arst on tähtsam kui patsiendid, õpetaja on tähtsam kui õpilased ja lapsevanemad, sotsiaaltöötaja on tähtsam kui kliendid?
Mis see on?
Instutsioonide (ja nende esindajate) võim on see, mille tõttu head asjad realiseeruvad vastupidise mõjuga. Kui nüüd targutada on lubatud :)
Ega ikka ei ole küll tänapäeval õps õpilasest tähtsam. Ole natuke aega mõnes tavakoolis õpetaja ja näed, kui ruttu osad lapsed sind igale poole saatma hakkavad. Kui julged vastu kobiseda, saad veel molli ka. Õpetaja on ori, kel pole mingeid õigusi. :(
Aga muide, kas keegi oskab viiteid panna sünnitamise ajaloost Eestis? Oleks põnev üldhariduse mõttes teada saada, kuidas tegelikult arengud käisid.
Marika Mikkor on uurinud sündi ja sünnikombestikku ning seda saab lugeda ajakirjast Akadeemia. Linki kahjuks ei leidnud.
Postita kommentaar