Kas ma tõesti näen nii välja?

Fototeema jätkuks ehk loomapildid

Jõulupõrsad
Neist sülti ja pasteeti ei tehtud. Seekord. Ahh, ma tahaks mõnda neist omale lemmikloomaks! (Nunnumeetri näit tõuseb lakke...)


Koger vannis
Naabriparmud püüdsid ta Raadi järvest ja kogu pika suve veetis õnnetu uimeline vihmaveetünnis ilma toidu ja seltsilisteta. Päästsime ta novembris viimasel hetkel, kui tünn oli juba peaaegu põhjani jäätunud. Koger elas nädalakese meie dushiruumis ja lapsed toitsid teda mannapudru jääkide ning saiakannikatega. Lõpuks viisin ma ta plastkarbis Atlantise juurde ja lasin Emajõkke. Kus ta loodetavasti siiani elab õnnelikku ja vaba kogre-elu.


Nahkhiir köögis.
Lendas öösel tuppa ja keeldus lahkumast. Mr Kiis ja viimaseid päevi rase autor püüdsid teda käterätte lehvitades aknast välja peletada, aga elukas laperdas mööda laenurki, piiksus ja kidises ning vahtis meid pisikeste tigedate silmadega nagu mingi mikrovampiir. Lõpuks varjus boileri taha. Avasime köögiakna, kustutasime kõik tuled ja läksime magama. Hommikuks oli külaline lahkunud.

Piret ja tema Kõige Suurem Sõber.
Täiskasvanuid see loom ei salli. Minu peale igatahes uriseb ja näitab hambaid.







Senffi treppide siil
Siile on tänapäeval harva näha. Aga Tartus, eriti ülikooli raamatukogu ümbruses võib neid ikka kohata.




Vikerkaare tänava minisiga
Elab õnnelikult oma aedikus ja on suure pere lemmikloom. Kahjuks üksik, tema kaaslane lahkus parematele songermaadele.




Piret ja TT kitsekarjas või hoopis vastupidi?




Leia pildilt orav
Igaljuhul, kuskil siin peaks neid isegi 2 olema...



Pildistas ja vaatamiseks üles riputas Sol.

<

Kokkuvõte

2009. aasta oli suhteliselt igav ja sündmustevaene. Ei teinud ma midagi nimetamisväärselt uut. Ainuke märkimisväärsus on see, et esimest korda elus sünnitasin kodus. Mis oli ka aasta kõige parem ja ilusam sündmus ühtlasi.
Nojah, tegin ka esimest korda elus rastapatsid (kelmikaim sündmus) ja käisin esimest korda Navesti jõe rippsillal (huhh, kui jube : )).
Üldiselt, selle aasta olulisimad sündmused olid üks sünd ja üks surm, kuid mõlemad sündmused olid ju siiski kellegi teise, mitte minu elu, ehkki nad mind küll väga lähedalt puudutasid.
2010 on taaskord tiigriaasta ja ehk on see mulle kui triibulisele dzunglikassile soodne. Kuigi, ma ei tea, mida soovida, kas põnevaid muutusi või turvalist kestmist. Meie, tiigrid, oleme rahutud ja kiskjalikud, samas aga ka laisad ja nurruvad.
Seetõttu ei soovi ma uuelt aastalt midagi. Kui, siis ainult julgust ja avatud südant, et vastu võtta see, mis tulla tahab.

mina olen

Esimene püha ehk...

Filmis ja monteeris mr. Kiis

Jõulud, jõulud...

Ema helistas. "Tulete siis vä? Jõululauba ma mõtlen noh!"
Jah,tuleme küll.
"Aga seda ma ütlen kohe, et mingeid kingitusi põle vaja! Mes sittu vedada! Mina kingin teile raha, ostke ise mes tahate ja teie kinkige mulle kah raha! Vat nii."
Minu ema raudsele loogikale on raske vastu panna, ent ma püüdsin siiski. "Emakene, aga minu lapsed vist ikkagi tahavad mõnda kinki ka ja mul on neile ostetud..."
"Mes tost! Antke enne sõitu siis kodu kingid ära ja rahu majas."
Ema teatas veel, et jõululaupäeval pole tal maal ka saun plaanis, sest meil on ju linnas dush olemas ja lõpetas kõne oma tavapärase reipusega.

Eile oli meie kodus piparkoogipäev. Viimased väikesed külalised-küpsetajad lahkusid peale 23.00 ja iga viimne kui tuba oli täis tainatükke, jahu ja glasuuripritsmeid. Kella 1 paiku olid lapsed lõpuks uinunud ja ma tahtsin asuda viimast kahte plaaditäit piparkooke glasuurima. Ootamatult helises mr. Kiisi telefon, seejärel minu oma ja õige pea ka uksekell. Saabus Öine Külaline. Öine Külaline oli eriti ülemeelikus tujus ja ma ei tea, kas seda põhjustas meie kodulinna kõrtside kultuurist ja kunstist läbiimbunud õhk või miski muu joobnustav. Igatahes asus Külaline ise piparkooke kaunistama, otsekui oleks talle äkki Vaim peale tulnud. Värvilised glasuurikuhjad kõrgusid ning keerdusid ja moodustasid piparkookidele torne.
Väljas möllas lumetuisk, meie köögis aga tuiskas värvilisi nonparelle. Ka Öine Külaline ise oli värvilistes riietes ja ergas, otsekui läbi lumetormi kohale lennanud lõunamaa lind. Küünlad põlesid,lapsed magasid, lund sadas ja seal ta oli - jõulutunne! See kõige ehtsam. Ehkki neid värvilisi nonparelle leian ma põrandapragudest vist veel juunikuuski...

Imetasin pärastlõunal tagumises toas Pilleriinu kui välisuks äkki hirmsa paugatusega lahti lendas. Keegi kappas läbi meie korteri otsekui metsik põhjapõder. Peaaegu tõsi. Sest see oli minu ämm. Ta surus mulle sülle hiigelsuure punnis roosa kilekoti, suure kirjaga: OSTURALLI.
"Näe, siin on siis teie jõulukingid ja olge`s tublid. Mul on väga kiire, tore, et oled mulle piparkooke teinud, raban köögist mõned kaasa. Head aega!"
Ja läinud ta oligi, tõepoolest.
Oh jõulud, jõulud...

Pildikesi fotograafide elust ehk akt roosal taustal

Fotograaf saabus koju ja räntsatas väsinult diivanile. Naine poetas end tema kõrvale ja naeratas salakavalalt.
"Mitu fotoaparaati meil kodus õieti on, kallis?", küsis Hüään Siirupis. Mees aimas halba.
"Kaksteist! Koos kaameratega, lugesin ära!" hüüdis Hüään võidukalt, sellal kui väsinud Fotograaf taipas, et kohe lendab kivi raske matsatusega tema kapsaaeda.
"Aga mitu perepilti mul lapsele homseks lasteaeda kaasa panna on, arva seda ka! Kasvataja ütles, et homme peab iga laps kaasa võtma perepildi, et selle järgi oma perest jutustada. Aga mida peab Piret homme lasteaias ütlema?!" Hüäänist Siirupis sai sujuvalt sisisev kodukobra.
"Esiteks, viimati me ilmutasime pilte 2 aastat tagasi, kui Piret oli poolteist aastat vana. Teiseks, ühelgi pildil ei ole kõiki pereliikmeid, äärmisel juhul viiest kolm, kui sedagi. Ja mis kõige hirmsam, kolmandaks...!!!"
"Mida iganes, aga see ei ole tähtis. Ega hirmus", üritas fotograaf end kaitsta.
"Kolmandaks, iga meie pere pildi peal on mõni pereliige alasti, vähe riides või muidu ebasündsas olekus! Piret ei saa viia lasteaeda perepilte, kus ta on pooleteiseaastane alasti titt, ema imetab või on vähe riides rase, õde on paljas ja isal ripuvad pekivoldid üle püksivärvli!"
Fotograaf ohkas. Tema meelest olid need pildid väga armsad ja staazika aktifotograafina pidas ta kõiki riietatud objektidest tehtud pilte täiesti mõttetuks. Aga ta teadis, et kobradega ei ole mõtet vaielda. Nad on nimelt kurdid.
"Hea küll, lähme siis mõnda stuudiosse ja laseme mõned perepildid teha, kui sul seda nii hirmsasti vaja on. Mul on üks sõber, kes on süldi-, vabandust, pulmafotograaf, las tema teeb. Mina ei oska riides inimesi pildistada. Jää ainult vait nüüd, palun. Süüa on midagi või?"
Järgmisel päeval viis Piret lasteaeda pildi, kus ta ise on viiekuune. Käskisin tal öelda, et see on noorem õde Pilleriin. TT oli sel pildil õnneks riides ja minul rinnad kaetud. Esiplaanil figureerib küll mr. Kiis ujumispükstes ja suures plaanis, kuid mis teha - see oli meie vähestest perepiltidest sündsaim.

Teine pilt
"Kallis, kuidas sa pildistaksid kahte oravat?", küsib wannabe-loodusfotograafist blondiin oma fotograafist abikaasalt.
"Möhh", vastab Fotograaf oma ajalehe tagant.
"Me nägime Piretiga täna kahte oravat. Nii ilus oli, nagu National Geograficu kanalil kohe. Aga nad hüppasid ja ronisid nii kiiresti, mitte kuidagi ei jäänud pildi peale"
"Mina ei pildistaks üldse ühtegi oravat. Oravad on nõmedad". Fotograaf on vihane. Segada tema lehelugemist mingite oravate pärast...rrgh!!!
"Jah, ja pealegi olid nad pruunikashalli värvi. Ka puutüvi ja maapind ja kivid, mille otsas nad ronisid, olid hallikaspruunid ja ma üldse ei tea, kuidas pildistada halli oravat hallil puutüvel" siristab algaja Loodusfotograaf edasi.
"Ma ei tea, proovi lihtsalt mitme erineva nurga alt või midagi. See ongi raske, ma ei saa aru, mis krdi lollid need on, kes mingeid oravaid pildistada tahavad".
"No aga...kuidas sina näiteks pildistaksid akti roosal taustal?" on Blondiin enda meelest eriti kaval.
Fotograaf jõllitab tigedalt üle leheserva. "Sa oled ikka tobu küll. Ma paneks teist värvi tausta, loomulikult."