Võhandu maratoni supercrash

Fotojutustus sellest, kuidas punasest kummipaadist ühe hetkega punane kalts sai ning vapper mr. Kiis üle noatera pääses.
Pildistas sündmuse ainus kuivaksjäänud tunnistaja.

Võitlus ühe hinge pärast

Selle aasta 1. septembril peab TT minema kooli. Ja 30.aprilliks (p..sse! See oli eile!)peaksin mina olema ära otsustanud, millisesse kooli siis TT läheb.
Mu peas on totaalne tühjus ja täielik vaakum.
Õnneks aga ei kannata otsustusvõimetuse all spetsialistid, koolijuhid ja muud asjapulgad, kes on alustanud kõva rebimist TT pärast. Ajupesumasin töötab täistuuridel.
Diagnoosi poolest ollakse ühel meelel, et selline laps peaks kindlasti ja ilmtingimata minema sanatoorsesse ehk Masingu kooli. Seal on ju autistide eriklass ja puha.
Tõde on see, et autistide eriklass oli seal viimati 10 aastat tagasi ja juba ammu pole tegu lapsinvaliididele mõeldud sanatoorse kooliga. Praegu on see kool käitumishäiretega kriminaalieelikute kogumispunkt, kus 10 kaagi kohta tuleb ehk üks lapsinvaliid, kellel on õnnetuseks eriti naiivsed või ükskõiksed vanemad. Koolijuhiks on selles Masingus elus anakonda, kes tõelise vanakooli-pedagoogina suhtub lapsevanematesse umbes nii, nagu Hitler juutidesse. Enne kraabin oma lapsele mulla peale, kui ta sellisesse kooli panen.

Proua nõustamiskomisjoni esimees ütles juba mitu aastat tagasi ära, et TT tuleb kindlasti tema lemmikkooli ehk siis Kroonuaeda. Sest et neil on ju parimad spetsialistid ja ülikooli praktikabaas. Iseenesest polegi tegu väga vastiku kohaga, kui maha arvata see, et koolimaja on 4-korruseline kõlestalinistlik hiidhoone, pooled õpilased on asotsiaalsetest peredest ja eakamad eripedagoogid vihkavad neid lapsi, keda neil õpetada tuleb.

Maarja Kool alustas turmtuld kohe peale aastavahetust. TT logopeed teatas ähvardavalt, et kui ma TT-d nende kooli I klassi ei pane, siis järgmised 12 aastat ei olegi võimalik nende kooli kohta saada. Lisaks tahtis TT-ga tutvuda kooli psühhiaater. Psühhiaatri vastuvõtul selgus, et lp. doktor tahtis ikkagi tutvuda minuga, et mu aju kenasti pesta ja triikida, teadagi mis teemal.
Maarja kool ongi suurepärane koht, nagu ka õpetajad, kes seal töötavad. TT on seal juba mitu aastat teraapiates käinud ja tunneb end koolis nagu kala vees.
Aga kuidas ma panen TT esimesse klassi, kus peale tema on ainult üks kõnevõimeline laps? Ülejäänud 6 klassikaaslast oskavad paremal juhul artikuleeritud mõminat kuuldavale tuua. Ja pool klassi on kindlalt mähkmekandjad.

Tore muidugi, et nii palju koole mu last endale tahab. Päris maha maetud pole ka mõte panna TT vähemalt I-III klassiks waldorfkooli eraldi õppekava ja osalise koduõppe peale. Vähemalt waldorfkooli lapsevanematele mõeldud loengutes olen ma käinud, ise kõigest hingest püüdlik-asjaliku lapsevanema nägu tehes.
Ma loodan, et meil on raha õppemaksu jaoks, aga see pole põhimure. Põhimure on päevahoid, sest TT pole mitte see laps, kes peale tunde üksi kodus on. Maarja kool on põmst 12 aastat ja kauemgi kestev lasteaed, päevahoiuga 18.00-ni.
NB! See "lasteaed" ei tööta koolivaheaegadel!
Edasi tulevad juba mõtted mu tulevase tööelu kui sellise kohta üldse. Millises töökohas antakse puhkust kõigil lapse koolivaheaegadel? Eeldagem, et TT ei saa terve elu jooksul võimeliseks üksi kodus olema? Kes siis temaga kodus on?
Ah, parem on mitte mõelda. Ma vihkan lapse koolipanekut ja ainus tore asi selle juures on lasteaiaelu lõppemine, sest TT lasteaiatee pole minule mitte kerge olnud.

Täna käisime Emajõel paadimootorit katsetamas. See on pisike jaapanlane Tohatsu, 3,5 hobujõudu.
Kummipaadi jaoks on see raske ja kisub ahtrit kangesti allapoole. Minu füüsise juures on ka väike paadimootor raske tõsta ja tassida, aga juba vees ja vee peal olles on kõik asjad teatavasti palju kergemad kui kuival maal.
Paadimootori käima sikutamine, juhtimine ja muu asjatamine osutus üllatavalt lihtsaks. Olen endaga nii rahul, nii sigarahul : ) Eelmised kogemused paadimootorite osas olid ikka ses stiilis, et keegi tugev mees tõmbab nõrgale tütarlapsele mootori käima, sõidutab lagedale veteväljale ja siis lubab natuke aega pinnist kinni hoida ja kiljuda.
Mr. Kiis ei kiljunud, vaid vandus mis jaksas, aga tuli toime nii mootoriga kui ka pärastpoole lapsehoidmisega. Ehkki südametäiega ei jõudnud ta ära kiruda, kust me oleme saanud nii tõrksa ja jonnaka mootori kui ka sama tõrksa ja jonnaka lapse.

Rikkusime oma jõledalt pläriseva mootoriga ilmselt Kvissentali uuselamurajooni elanike pühapäevahommiku ja-lõuna ära, aga politseid meile õnneks ei kutsutud. Ilus päikseline päev oli ja Pilleriin magas oma päästevestis nagu väike (mere)karu ning ei häirinud teda veepritsmed ega plärisev mootor.

Paati autosse toppides meenusid äkki kõik need lood meestest, kes keskealistena enesele äkki vinge mootorratta või lahtise punase sportauto soetavad. Sellistel "eluunistuste" teokstegemistel on natuke kibe maik juures. Elevuse ning lapseliku õhina õhukese katte alt piilub nimetu nukrus.
Selliseid asju soetades tahetakse ju tegelikult osta midagi muud. Killukest noorust, õnne,armastust, põnevust,unistust, unustust, teist inimest või teist elu...
Raha eest võib küll osta mootorratta, auto, paadi, allveelaeva või minugipoolest kosmosejaama, kui raha piisavalt on.
Tõeliselt väärtuslikud asjad elus aga on täitsa tasuta. Kas pole tore?

Võhandu maratonist...

... sellest 100 km pikkusest adrekalaksust läbisin mina ei rohkem ega vähem kui 8 km. Ent see 8 km pikkune jupike Võhandu jõge Leevilt Süvahavvani on eriti lahedalt käänuline, kärestikuline ja 4 toreda pahiseva veskitammiga. Mu paadikaaslasteks olid Rita, tema 5-aastane laps Kaur ja julgestusotsaga minu päästevesti külge seotud 8-kuune Pilleriin. Me keegi pole teab mis kogenud jõehundid ja esimesed 300 meetrit me lihtsalt kiljusime. Tegelikult aga pole midagi paremat kui imik süles kärestikke pidi kihutamine ja ähvardavalt turris puutüvede vahelt läbi tüürimine. Ja veel hurmavad loodusvaated Võhandu ürgorule ja sinililledele, kui on aega neid märgata.
Mõned kummipaaditajad vahtisid meid süngel pilgul kaldalt. Halb Ema!!!, karjusid nende näoilmed, kuid uskuge, Pilleriinul oli eakohane päästevest üll.
Võibolla ei ole õige lapsega selliseid asju ette võtta, kuid maailmas on täpselt 3 asja, mille pärast ma üldse edasi elada tahan ja üks neist on veesport. Niisiis, kas (vee)hull ema või üldse mitte ema, rohkem valikuid Pilleriinul pole.
Nii kahju oli Süvahavval paadist välja ronida, kuid mis teha. Sest selle aasta maratoni staariks oli ei keegi muu kui mr. Kiis. Martiini ning mina olime tema turvatiimi tagasihoidlikus osas.
Mr. Kiis on meil superhero, sest ta sõitis täispuhutava laste kummipaadiga maha täpselt poole maratoni distantsist, ehk siis 45 km, sõudes peaaegu lakkamatult hommikul kella 7 õhtul kella 9-ni. Nüüd on ta uhkusest puhevil nagu isakalkun ja paraku on tal selleks tuline õigus.
Ent vähemalt omas blogis võin ma rääkida tema tagasihoidlikust toetajatiimist. Need olime mina, Martiini ja Pilleriin, kes loksusid alates kella 5 hommikul terve pika päeva autos, ootasid lõputult kontrollpunktides ja kõigi sildade juures, orgunnisid varupaati,energiajooki, kuivi riideid, kõrvaklappe, taskuraadioid ja mis peamine, toetust ja tunnustust. Ise maratoni sõita oleks vist lihtsam olnud ja põnevam kindlasti.
Tanel oli nii üllas, nii üllas. Stardis näitas ta keset karmipilguliste härjakaeltega spordimeeste massi avalikult välja, et tunneb meiesuguseid kaltsakhipisid ja kui mr. Kiis oma punase ujumisrõngaga keset jõge karidesse kihutas, tegi peatuse, ehkki kaotas sellega nii väärtuslikke võistlussekundeid kui kindlasti mitu kohta paremusjärjestuses.
Pildimaterjal tuleb mõnes järgmises postituses, seniks mõned lingid: http://www.youtube.com/watch?v=Ug7f3Z4GHSY
http://lkylli.zenfolio.com/p353888384/e3cc2136d#h3cc2136d

Nojah, maraton läbi ja nüüd pole muud tarka teha, kui tüünel Emajõel loksuda.

Freud on vaimne massimõrvar

Freudist alates on Lääne kultuuris hakatud lapsepõlve tähtsustama ja eriti just õnnetut lapsepõlve. Omada õnnetut lapsepõlve on tervete põlvkondade eurooplaste jaoks lausa kohustuslik. Kellel õnnetut lapsepõlve tõesti kuskilt võtta ei ole, võivad omakorda hädaldada selle üle, et nende lapsepõlv oli liiga õnnelik ja turvaline. Õnnetu lapsepõlv annab 1. õiguse süüdistada oma vanemaid, 2. võimaluse põhjendada sellega kõiki oma hädasid ja 3. põhjenduse kõigile oma iseloomuvigadele.
Freud oli tõesti tark mees. Õnnetu lapsepõlv vabastab inimese igasugusest vastutusest oma elu ja tegude eest, kuna minevikku teadupärast muuta ei saa.

Rahvaluule on vanem kui Freud. Millegipärast on enamikes kultuurides, ka eesti pärimuses levinud just vastupidine narratiiv: lugu vaeslapsest, kes tänu oma iseloomule, headele abilistele või lihtsalt vedamisele saavutab õnne ja edu. Teate ju küll - karjapoisist kuningaks, tuhkatriinust printsessiks, vaeslaps ja tema käsikivi jne. Piiblis on selle kohta öeldud, et viimased peavad esimesteks saama.
Ma usaldan oma rahva pärimust rohkem, kui mingit surnud juudi hingetohtrit. Õnnetu lapsepõlv = õnnetu elutee pole kindlasti mingi kehtiv valem.
Lugesin Lennart Meri biograafiat. Tema lapsepõlv oli täis koledaid sündmusi. Loomavagunis Siberisse, nälg, peksmine, hirm mahalaskmise ees... Kes ütleb, et need on ju ainult füüsilised piinad, ikka vanemate löödud hingehaavad loevad, need ilmselt ei kujuta ette, mida tähendab elada 50-kraadises pakases kütmisvõimaluseta toas, olla sealjuures tüüfuses ja kuude kaupa nälgida.
Meri näitel võib vabalt öelda, et õnnetu lapsepõlv ei pea ära rikkuma inimese eluteed, iseloomu ja saatust. Vastupidi, karjapoisist võib saada kuningas ja viimased võivad vabalt ka esimesteks saada. Õnnetu lapsepõlv võib kinkida kui mitte eduka, siis vähemalt huvitava elu. Ühest lastepsühhiaatria raamatust leidsin hüpoteesi, mis väidab, et just lapsepõlves kogetud pinged on võivad olla see algpõhjuseks, mis tekitab inimeses keskmisest kõrgema loovuse.
Muidugi võib tuua ka vastupidist tõestavaid näiteid. Võibolla aga on lapsepõlve mõju inimesele ja tema elule lihtsalt üle tähtsustatud?

Jälle jama majas...

Jälle olen kuu ajaga 7 kilo alla võtnud ja näen välja nagu Buchenwaldi õnnelikult üle elanud juuditar.
Jälle on söömine muutunud raskeks tööks, mida ma sunnin ennast tegema, et elus olla. Toit lihtsalt ei lähe alla, ehkki kõht on nii tühi, et pisarad tulevad silma. Öösiti ärkan mingi kolina peale - ah, see ju mu oma kõht, mis koriseb.
Veidi paremini maitseb kellegi teise tehtud toit, aga seda ei saa just tihti.
Elan teest ja kohvist ohtra piima ja suhkruga. Paar kommi ka ja ongi mu päevaratsioon.
Söömisest pole just kuigi peen kirjutada, aga häda ajab härja kaevu.
Huvitav, kas kusagil tegutseb mõni kaalus juurdevõtmise laager või paksenejate programm? Viimane aeg oleks minulgi liituda.

Konfliktiring

Veider, kuidas meid kõiki saadavad terve elu ühed ja samad konfliktid. Alati satume tülidesse ja sõtta samadel põhjustel või siis sama inimtüübiga.

Üks tuttav on mul selline, keda terve elu ebaõiglaselt koheldakse. Tema on see, keda iga tööandja üritab petta palga ja töötingimustega, mistõttu kindlat töökohta temal enam ammu polegi. Sõbrad (nii vähe, kui tal neid on) püüavad ära kasutada ja alt tõmmata, sugulased (kellega ta on suhted katkestanud)kiusavad ja tüngavad. Ülikoolgi jäi lõpetamata, sest õppejõud, va petis, lubas temale koostööd ning suuri rahasid ja siis ütles ära... Ka mina olen aegajalt sattunud olema nende ahnete ja valelike tegelaste ridades, kes on seda ausat inimest koledasti petnud või jäledasti ära kasutanud.
Juhuslikult tean ka, mis oli tema elu Esimene Reetmine. Kallis esivanem nimelt lubas temale lapsepõlves pärandada oma maad, metsad ja majad. Ent täisikka jõudes selgus, et Esivanem seda lubadust ei pea. Kõnealune sai kohutava shoki, sellest rääkides tulevad talle ikka veel pisarad silma.
Sestpeale; ja möödunud on aastakümneid, on kõnealust isikut lakkamatult reedetud kõigi inimeste poolt, kellega tema vähegi lähemalt suhtlema hakkab. Lõppu ei paista...
Üks teine mu sõber on hädas vägivaldsete joodikutega. Vägivaldne joodik on tema isa ja natuke vähem vägivaldne joodik on tema vend. Muud sugulased ja lähedasedki kipuvad napsiga liialdama ja kuhu ta ka ei satuks, ikka satuvad sinna ka agressiivsed purjus inimesed, kellega läheb möödapääsmatult tüliks. Lõppu ei paista...
Mind ei ole keegi reetnud ja ära kasutanud. Kõik mu tööandjad, õppejõud, sõbrad ja sugulased on vaatamata oma muudele vigadele vaata et kristallausad inimesed. Elan majas, mis on servani täis vägivaldseid joodikuid, kuid siiani (ptüi-ptüi-ptüi)on mu suhted nendega olnud suurepärased.
Võib siit nüüd välja lugeda, et mina olen suurepärane inimene ja eriti läbisaaja tüdruk? Loodetavasti mitte. Minu konfliktitüübiks, kellega mul alati ja vääramatult mingi kamm tekib, on keskealised võimukad ja kontrollivad naised. Iga natukese aja tagant tekib mul mõne sellisega konflikt.
Juba koolis tekkis mul pidevalt jamasid keskealiste õpetajannadega. Kui kolleegide seas on mõni keskeas (loe: minu ema vanune) proua, siis puurib minu selga pidevalt tema halvakspanev pilk ja tüütud märkused. Veristest tülidest oma laste lasteaiajuhatajatega olen juba küllalt kirjutanud. Ning suvel, kui meie maja valdavalt mehisesse parmkonda imbus mingi keskeas emalendur, kadusid õuest üksteise järel minu ilusaimad poti-ja pütitaimed...
On üleliigne lisada, et minu ema on eluaeg olnud väga võimukas kontrollikuninganna.
Kas sellest kõigest üldse mingit väljapääsu on? Miks me peame rändama läbi elu, ikka ja alati ühtsama võitlust võideldes, sama konflikti lahendades, ühte ja samasse pange astudes ning tuhandendat korda sama rehaga vastu pead saades?