Tänu

Avaldasin Universumi Ajalehes kuulutuse: Vajan kiiresti tööd, et pere tarvis raha teenida.
Vastuseks saadeti mind palmi alla logelema. Ma ei tea, mida sellisest vastusest välja lugeda, aga minu ema, ämm ja mees leidsid üksmeelselt, et ma olen puhkamise tuhandekordselt ära teeninud.
Just see ongi kõige tähtsam. Mitte see, et saab kaugele sõita, palju näha ja oma põhjamaalasekonte troopikapäikeses soojendada. Ka mitte see, et lapsed saavad rannal liivalosse ehitada ja ookeaniõhku hingates immuunsüsteemi tugevdada.
Kõige parem on tunne, et olen oma lähedaste poolt hoitud ja armastatud. See on soe, hea, imeline tunne. Tähtsam kui väljatehtud lennureisid ja kinnimakstud korter.
Ma tean küll, et vähemalt minu ema tahab oma raha eest kõrgeid protsente. Alandlikkuse, sõnakuulelikkuse ja vaikimise kujul.
Aga see pole tähtis. Täiuslikke suhteid pole olemas mujal kui raamatutes ja filmides, nüüd ma juba hakkan taipama. Täiuslikud, vigade ja tumeda pooleta suhted esinevad ainult laste-või läägetes täiskasvanute raamatutes. Hea, et minu elu ei ole lame ja üheplaaniline nagu raamat. See on avar, lõputu ning minu südames on palju ruumi. Terve universum mahub sisse.

Tahaks lennata

Lendamine on nagu seks - esimesel korral on ainult hirm, uudishimu ja rohkem või vähem varjatud ärevus. Kas kõik ikka on normaalne? Kas see ikkagi ON ohtlik? Kas ma teen kõik õigesti?
Teisel korral võib end juba lõdvaks lasta ja nautida. Ning kolmandal korral ilmselt tunned, et ei saa enam ilma selleta elada.
Suhtumine on täpselt selline… õrn ja natuke tögav, igakord kui juhtun tunnistama, et see, mis toimus paar päeva tagasi, oli mu „esimene kord.“ Lennukiga sõita, ma mõtlen.

„Oo, it was your first time? First flight? Congratulation! War das schön? Ja kuidas sa ennast tunned? Ja kellega siis lendasid?“ Ja siis meenutavad kõik muidugi oma „esimest korda“. Ja kinnitavad, et nemad ka kartsid. Natuke. Ja oma esimest mäletatakse ikka erilise tundega– olgu see siis AirBaltic, Lufthansa või Aeroflot.
Praegu on öö, taevas on selge, must ja ääretu ning tähti täis.
Ma tunnen, et ootan kolmandat korda meeletult.

Kui ei viitsi

kirjutada midagi tarka, nt. elu mõttest või sellest kui kole on maailm, allakäinud ühiskond ja kuidas kaasinimesed mulle liiga teevad, siis võib ju alati
kirjutada toidust.
Juba Mamma Corleone teadis, et tass kuuma kohvi ja priske võileib võivad hingehaavu ravida paremini kui kümme katoliku preestrit või moodsad psühhoteraapiad.

Üks mu sõber teeb igaks tähtpäevaks fantastiliselt maitsvat, suussulavat kringlit - roheliste oliivide ja sinihallitusjuustuga. Juba aastaid on ta lubanud mulle näidata, kuidas ta seda teeb, aga tal kui arstil on alati aega liiga vähe.
Minu lapsepõlvekodu kokakunsti tipuks olid kaneelisaiad, nii peent asja nagu kringlit ei tehtud iial. Vanaema pidi paremail päevil toitma 3x päevas 12 inimest, seega oli toidu puhul kvantiteet alati tähtsam kui kvaliteet, dekoratiivsusest ei hakka ma rääkimagi mitte.
Kringel-sinder ei andnud mulle rahu. Niisiis mõtlesin ma retsepti ise välja ja tegin valmis ka. Uskumatu, isegi süüa kõlbas! Minu esimene kringel...



Tegin hariliku, mitte leht-pärmitaigna, ilma eelkergitamise ja muu nikerdamiseta. Mulle kohe ei meeldi toidutegemise juures pusida mingite tüütute detailide kallal, sõtkuda, rullida, kokku panna, jälle lahti rullida jne...
Niisiis, tainaristküliku katsin 1. viilutatud mustade oliivide,
2.päikesekuivatatud tomatite ja 3.hallitusjuustuga. Peale raputasin paksult pitsamaitseainet ja lajatasin veel seda tomatite õli ka otsa, et ikka hea mahlakas tuleks.
Siis keerasin kogu kupatuse rulli ja rulli sättisin oma arust südamekujuliselt plaadi peale. Kuidas kringlit tegelikult põimima ja palmitsema peaks, jäi mulle täiesti hämaraks, seetõttu lõikasin talle lihtsalt noaga sälgud sisse. Mr. Kiis põrnitses mind umbusklikult üle laua: "Need mustad seal... oliivid, jah? Need on kõige, m rõvedama maitsega asjad maailmas, tead ikka või?"
Esimene kringel maitses imeliselt, aga oli rasvane nagu päss. Kuna oliivid, juust ja tomatitükid on juba piisavalt õlised,tuleks tomatite õli lisamata jätta. Ja osta tuleb kindlasti purgioliiitive, sest kilepakendi omadel on kivid sees ja neid ei saa viiludeks lõigata. See aga selgus teise kringli küpsetamisel.
Kogu see gemüse polegi väga kallis (oliivid 15.- purk, juust 15.- pakk ja tomatid nii 30.-purk), küll aga saab sellest maitsva ja toitva pätsi, millest jätkub paljudele. Isegi mr. Oliivivihkaja sõi ja ei nurisenud.
Ehk peaksingi tegelema kulinaarteraapiatega? Spetsialiseerudes käkkidele ja suppidele.
Teie dr. Aim
kulinaarterapeut

Totaalsed muutumised

Veel veidi vaeva ja minust saab esimene inimene maailmas, kes on kandnud rastapatse enam kui aasta, seejärel need lahti harutanud ja pikajuukselisena edasi elanud. Tavaliselt lõigatakse rastapatsid juure pealt maha ja paar aastakest nudipeana on kindlustatud.
Mina aga mässan siin õhtud läbi harutada ja nüüd on jäänud ainult 16 patsi 40-st. Kui ma sellega hakkama saan, siis elulõpuni ei eksperimenteeri enam oma juustega. Ei värvi, blondeeri,tupeeri,loki ega puuduta kääriotsagagi. Kannan uhkusega oma lehvivat lakka, küündigu see või põlveõnnaldesse. Sõber A. lubas mulle sel juhul juuste vedamiseks väikese käsikäru meisterdada. Või seljakoti.
Praegu, vahefinaalis näeb pilt välja selline:



Mr. Kiis tegi aga taaskord läbi totaalse muutumise ja vahetas pika patsi siilisoengu vastu.



Juusteteema on meie peres üldse tähenduslik ja alati elu ristteedega seotud. Kunagi kirjutan sellest pikema jutu. Kõigepealt oleks vaja leida skänner, et illustreerivad fotod mu sõnade õigsust kinnitaksid. Ja et kõik näeksid - 22-aastaselt paistsin ma välja vanem kui praegu. Eks toona sai ka selles suunas kõvasti pingutatud : )

Unenägu

Mr. Kiis valiti uueks Dalai-laamaks. Seetõttu pidi ta ühtlasi hakkama ka buda mungaks. Et aga talle kui mungale kehtis nüüdsest abielutus ja tsölibaat, peitis ta mind salaja ühte Pepleri tänaval asuva pilvelõhkuja 43. korruse konspiratiivkorterisse ja käis mul seal külas, kui Dalai-laama kohustustest aega üle jäi. Mr. Kiis kandis oranži mungarüüd, kuna aga meie kliimas on sellega vähe jahedavõitu, olid selle all punasest pesusametist traksipüksid. Seda sorti, mida väikelapsed liivakastis kannavad.
Mr. Kiis oli väga tark ja hea Dalai-laama, kes propageeris taobudismi ja rääkis sellest alailma mullegi. Ja see oli tõesti lihtne, kuid sama geniaalne õpetus ning võttis kogu maailma tarkuse umbes 2 lausega kokku. Kahjuks ei jäänud mulle unenäost meelde, mida see taobudism õpetab, aga midagi oli sellel tegemist eresiniste õhupallidega, mida me 43. korruselt alla Pepleri tänavale lasime liuelda.
Mingil hetkel läksime välja jalutama, üritades olla nii tavalised ja märkamatud kui võimalik, et keegi meid ära ei tunneks. Mr. Kiis oli jätkuvalt oma traksipükstes ja oranžis rüüs, mina aga võtsin maskeeringu mõttes riided üldse ära.
Üks vanamutt tundis meid siiski ära ja hakkas näpuga näitama ja kisama "Dalai-laama! Vaadake, Dalai-laama!"
Põgenesie kähku korterisse tagasi, et kahekesi olla, aga meie korteris oli korraldatud pidu ja igalt poolt voolas kokku inimesi. Mulle tuli vastu üks klassiõde, kellest olen viimasel ajal mõelnud. Tegin näo, et ma ei näe teda, aga märkasin üllatusega, et tal oli minu kleit seljas ja minu ehted ümber. Ta tuli lähemale, pani oma lauba vastu minu oma ja vaatas mulle otse silma. Mu ehted lõid sirama ja siis ärkasin.
Imelik,ma näen viimasel ajal päris tihti und, kuidas keegi,tavaliselt ema või ämm, aga ka mõni muu tuttav on minu rõivad selga ja ehted ümber pannud. Tavaliselt see minuks kostümeerunu embab mind jõuliselt või raputab. Tunne on nii jõuline ja tugev, et ajab üles. Imelikud, eredad unenäod...

Väikekodanlusest

Väikekodanlane - see on põlastav nimetus, millega ristida enesele vastumeelt inimesi. Ühtlasi saab väikekodanlasi välja naerdes anda väärtust juurde endale kui kindlasti-mitte-väikekodanlasele.
Kahjuks ei ole keegi ära defineerinud, mis imeloom see paljukirutud väikekodanlane õieti on.

Julgeksin teha oletuse, et väikekodanlane on inimene, kes elab suhteliselt harilikku elu, kuhu kuulub tavaline peremudel (nii üksik, lahutatud, lastetu, paljulapseline kui kellega tahes kooselav käivad tänapäeval täiesti tavaliste peremudelite alla). Ilmselt on väikekodanlasel püsiv elupaik ja tõenäoliselt ei tegele üks korralik väikekodanlane millegi enesehävituslikumaga kui äärmisel juhul suitsetamine või paar laupäevaõhtust veiniklaasi-pudelit. Väikekodaniku maailm ongi väike ja sisaldab endas lihtsaid naudinguid nagu rõõm õnnestunud tööst, maitsvast kõhutäiest, hüvast rüüpest, ilusast asjast, huvitavast raamatust, tragist lapsest, kaunist laulust, mugavast kodust, toredatest sõpradest jne. Väikekodanlase kapis ei ole samuti midagi enamat kui paar tavalist, ent siiski hoolikalt varjatud luukeret.
Kui sinu elu ei vasta milleski neile parameetritele ega eksisteeri sinu elus ka neid lihtsaid väikekodanlikke rõõme, siis palju õnne! Järelikult oled...

...väikekodanlase vastand ehk ilmselt boheemlik, ennasthävitav, sealjuures aga ülimalt andekas-vaimline ja kindlasti väga ebatavaline (no igaljuhul mitte tavaline, kesse siis tavaline tahab olla?) persoon. Lühidalt võiks öelda ka boheemlane, ent see pole võibollapäris täpne.
Mulle tundub järjest kohatum,kuidas hästirõivastatud, kerges ületoitumuses inimesed, kes oma mugavates, korralikult soojaksköetud kodudes absoluutselt turvaliste tööde ja hobidega tegelevad samal ajal teisi, täpselt sama tavalisi inimesi väikekodanlasteks sõimates.
Kui on soov väikekodanluse mädasoost välja rabeleda, siis peaks alustuseks loobuma väikekodanlikest hüvedest nagu mugav kodu, stabiilne pereelu ja eeskätt muidugi regulaarne sissetulek. Neid labaseid hüvesid asendab sel juhul aga rikkalik ning valik psühhofarmakoloogilisi aineid alkoholist alustades ja kärbseseente ning süütevedelikuga lõpetades. Ning eeskätt, kui ambitsioon on hallist massist erineda, peaks tegema midagi TÕESTI ebaturvalist ja piirepurustavat. (Repliigi korras - mugavas kodus ja turvalises sõpraderingis väikekodanluse sõimamine ei ole ohtlik ega piire ületav).Lõigata endal ntx kõrv küljest, seksida oma ülenejate\alanejate sugulastega, magada olenemata aastaajast seal, kus uni sind juhtub tabama vms. Ja selle kõige juures tuleb olla sisukas, mõttetihe ja luua midagi absoluutselt originaalset ja kordumatut.
Võimalik, et väikekodanluse all peetakse silmas mõtteviisi. Sellist, mis peab õigeks elu ainult omaenda väikese maailma piirides ja halvustab kõike, mis jääb sellest väljaspoole. Kahjuks aga ei ole ma kuskil kuulnud rohkem endast erinevate halvustamist, kui end väga erilisteks, andekateks ja tarkadeks pidavate inimeste suust. Tundub, et kui väikekodanlus saab iseseisvalt päris hästi hakkama, siis "mitte-väikekodanlased" vajavad väikekodanlasi nagu kariloomad tara. Et oleks millestki üle hüpata või maha trampida.
Mina olengi väikekodanlane. Mulle meeldivad olmelised mugavused, enamvähem stabiilsed suhted ja tervislikud ning pikka iga tõotavad eluviisid. Muidugi ka need lihtsad väikesed rõõmud, mis eespool üles loetud.
See postitus on saanud tõuget ühest Elo Vee novellikogust. Elo Vee on ühe peaaegu-geniaalse,kuid paraku traagilistel ajaoludel manalateele läinud luuletaja J.V. kahtlemata andekas kirjanikust tütar. Ilmselgelt kirjeldab ta oma andeka isa värvikat ja efektset eluviisi tühise ja rumalana ning asub oma igava ja praktilise ema poolele. Olles oma boheemliku isa vastu siiski armastav ning allaheitliku ema suhtes kriitiline.
/... kes tavatseb ümbritsevaid, oma eluga toime tulla püüdvaid lihtsaid inimesi nimetada piiratuteks...?/ küsitakse ses raamatus ja seda küsin minagi.

Sügis

Sügis on muutuste aeg ja ikka-jälle ka emotsionaalselt raske aeg. Ehkki ma üritan sellestki parimat võtta nagu nt. Täiesti Lastevabad nädalavahetuse-seenelkäigud (mr. Kiisi suureks õuduseks ja pahameeleks). Peaks rõõmustama laupäevahommiku üle, mil TT istub voodis ja ruigab: "Tahan kooli! Ma tahan kooli minna!!! Ei ole puhkepäev!" TT on nüüd otsustanud, et ta armastab kooli ja see on ju ometigi tore. Koolis armastatakse teda ka ning ma loodan, et see jääbki nii järgmiseks 12 aastaks.
Aga ikkagi on kuidagi üksildane, udune ja nukker olemine ning nädalavahetus maal ei teinud enesetunnet paremaks.
Maale tuli minna, tahes või tahtmata, sest on ju See Päev ja ema ei tohi ju siis üksi jätta, vaid rõõmustada meie kohaletuleku ja-olekuga. Rõõmustatav ise küll välja ei näidanud, et tal meist sooja või külma oleks. Sellest, mis päev on, ei rääkinud me sõnakestki ja üldse on minu vennast saanud mingi See-Kelle-Nime-Ei-Tohi-Nimetada tegelane.
Tegelesime mitmesuguste maainimeste lõbustustega nagu näiteks jääkülmas lausvihmas kleepuvporiselt põllult porgandite korjamine jms ja mu ema üritas päris innukalt TT ja Piretiga mängida ning oma äärmist heaemalust ja-vanaemalust demonstreerida, nagu alati. Olgu siis pealegi, iga inimene väärib teist, kolmandat ja vajadusel ka kolmesajandat võimalust.
Ma loodan, et lubades emal oma lapselastega volilt suhelda, toimin õigesti. Loodetavasti õnnestub tal lapselastega luua mingidki normaalsed suhted, millist võimalust oma lastega tal selles elus enam pole ega tule.
Ehkki juba praegu on näha, et sellise vanaemaga, kes on harjunud raha ja asjade eest armastust ostma ning kes laste ülesässitamiseks vanemate, st. minu ja mr. Kiisi halvustamist harrastab, saame me tulevikus veel vaeva näha.
Tõesti, ei ole just kena anda lastele kommi sõnadega "sööme siis, kui emme ja issi ei näe, nemad ei luba ju teil kommi süüa, eksole." Teisel päeval ilmus emakese kõnepruuki juba isekas ja omandihimuline väljend "minu lapsed" TT ja Pireti tähistusena.
"Mina ostan oma lastele siia kümme paari sokka! Minu lapsed ei pea siin paljajalu käima. Teie käige ise paljajalu, kui tahate! Boh-heemlased!" oli vanaema kommentaar, kui TT ja Pireti kaasavõetud kuivasokivarud lõplikult läbi olid...
Piretile õpetas vanaemake tarkusi lasteaiaks. Kasvatajale näiteks on soovitav vastata "käi kuradile" vms. kui kasvataja sunnib last iseseisvalt riietuma.
Ja nii edasi ja ikka edasi. Aga aitab virinast. Õnneks on ema praegu ainus afektiivne, tujukas ja maailma ning inimesi süüdistav persoon minu elus ja ma loodan, et ainsaks ta jääbki. Väga jube on kogu aeg ja pidevalt kellegi hingehädades, solvumistes,draamades ja traumades süüdi olla.
Õigupoolest on mr. Kiis ka tujukas ning afektiivne. Aga ilma süüdistava hoiakuta vähemalt. Ning see afektiivsus ja tujukus on midagi muud, see on nagu tango, mida me emotsionaalses mõttes lakkamatult üheskoos tantsime. Ebastabiilne, aga kirglik.

Maal oli nii imelik olla. Nagu polekski mingit piiri elavate ja surnute vahel, nagu oleksid kõik olnud seal ikka veel olevad ja maapind vetrub ammukadunud sammudest.
Mul on ilmselt skisofreeniline kujutlusvõime ja üksindus võimendab seda.

Vähemalt tõime me maalt autotäie värvilisi sügisande ja ees ootab pikk üksildane nädal, ainsaks lõbustuseks lõpmatu vekkimine.