teisipäev, 4. oktoober 2011

Piret ja mina.

Meie keskmine tütar Piret on väga minu moodi. Tal on oma ema välimus, iseloom, nõrkused ja tugevused, sarnane fantaasiamaailm. Kummaline on vaadata 5-aastase iseenda silmadesse ja näha, kuidas maailm kordub...
Siiski mitte päris kõik, sest oma last mõistes oskad teda ka kaitsta ja aidata.
Sellest sügisest võtsime Pireti lasteaiast ära. 2 aastat ootasime,kuna algab see paljuräägitud kohanemine ja sotsialiserumine, aga see jäigi tulemata...
Piret on väga tore laps, aga ta ei sobi suurde kollektiivi. Väikeses, 3-5 lapselises kambas oskab ta nii sõprust sõlmida kui koos mängida, aga suures kollektiivis on ikka ja ajälle Piret see, kelle kallal võimukamad ja ülbemad tüdrukud nokkima hakkavad. Igas laste (ja ma julgen öelda, et ka täiskasvanute)grupis tekib alati mingi kamp alfaemaseid, kes teavad täpselt, kuidas on õige riides käia, laulda, joonistada, tantsida jne. ja kes muidugi teevad iga asja kõigist paremini.
Pireti rühma plikad olid äärmiselt moeteadlikud noored daamid. Esimesel aastal tehti Piretile selgeks, et üks õige tüdruk ei kanna pikki pükse ja narriti "poiste" soengu pärast.
Teisel aastal ei julgenud Piret enam kleitegi selga panna. Väike viieaastane preili C, rühma kõige ülbem tüdruk, käskis kõigil "alluvatel" tüdrukutel ütelda, et Piret on inetu ning tema riided ka ja enamus tüdrukuid kuulas võimuka plika sõna.
Kuna kasvatajad probleemi ei näinud, siis soovitasime Piretil tüdrukute asemel hoopis poistega mängida ja tundub, et see sobis talle hästi.
Piretit ei huvita absoluutselt tüüpilised tüdrukutegevused nagu tantsimine,laulmine, joonistamine, käsitöö, lobisemine,sõbrannatsemine, hilbud ja ehtimine. Lasteaias aga tüdruku kuulumist poiste hulka ei soosita, seega on ta meil nüüd kodune laps.
Kokkuhoitud raha eest panime Pireti lastekunstikooli mudilaste vabaklassi. 1 tund nädalas voolimist, 2 maalimist. Piret on küll pärinud oma ema absoluutse ükskõiksuse kujutava kunsti vastu, aga lastekunstikooli naudib ta väga. Esiteks on mudilaste rühmad hästi väikesed, korraga on kohal umbes 5 last. Teiseks on õpetajad head ja kiidavad last igal juhul, ükskõik mida laps ka valmis ei plätserdaks. Kolmas ja kõige tähtsam aga on võimalus isaga tööl kaasas käia ja nautida Õpetaja Lapse elumõnusid. Sel ajal, kui Margus (mr. Kiis) õpetab hilispuberteetikutele kunstiajalugu või varateismelistele fotograafiat, hängib Piret üksi kooli peal, laseb suurtel tüdrukutel ennast nunnutada või saab õpetajate toas uusi sõpru, näiteks direktori koera. See viimane on Pireti meelest parim asi kunstikoolis.
Arvestades Pireti piiritut ja palavat armastust looduse ja loomade vastu, oleksime pidanud talle mõne muu huvikooli leidma. Midagi,mis seostuks lüpsmise, sõnnikuloopimise,heinte, märja karva haisu ja muu taolisega. Või siis midagi enesekindlust tõstvat, nagu näitering või mõni tore spordiala.
Ent waldorfpedagoogidki ütlevad, et lapsele on kasulik näha oma vanemate igapäevatööd, niisiis käib Piret isaga kaasas. Vähemalt saab ta aimu oma isa tööst, sest ema oma jääb talle küll arusaamatuks.

reede, 29. juuli 2011

Suvekaleidoskoop ehk purjed ja ´laager

Suvel on elu nagu värviline kaleidoskoop. Eredad muljed ja sündmused sajavad üksteise otsa, segunevad ja ajavad pea pööritama. Me oleme vabad, metsikud ja õnnelikud ning suvi võiks kesta vähemalt 12 kuud aastas.
1-15 juuli olin jälle laagris. Purjelaagrisse sattusin esmakordselt 13 aastat tagasi ja käisin laagris 5 suve järjest. TT , Pireti ja PilleRiinu sünd tekitas 8 aastase pausi. Aga isand Kiisi 10 päevane Euroopa-tuur inspireeris mindki ootamatusi tegema Tal on ju ometi õigus veeta 10 päeva ainult koos lastega, peale seda, kui oli sunnitud neist nii kaua lahus viibima?
Niisiis, ma olin laagris 10 päeva täiesti peretu, lapsed olid isaga maal vanaema juures ja ma usun, et neil oli ülimalt tore. Minul küll oli. Ehkki esimestel õhtutel nutsin salaja telgis ja tundsin end rumala tädina, kes on roninud täiesti valesse kohta.
Laagris ei olnud mul eriti tuttavaid. Minu põlvkond oli esindatud ainult 2 pahuravõitu meesterahva näol, laagriülem Valdeko on 79 ja 2 alati kiirustavat kokatädi 50 ringis. Ülejäänud poolsada laagrilist olid vanuses 7-23 ja see on tõesti huvitav kogemus, oma tavapärasest suhtlusringkonnast nii erinevate inimeste keskel oma koht leida, omaks võetud saada ja isegi mõnusalt aega veeta. Pluss veel see, et spordilaagrid ja üldse sportlaste seltskonnad on keskmisest veidi võistluslikum ja konkurentsikam keskkond. See ei olnud ihtne.
Aga ma sain hakkama, ma olen ikka veel võimeline kohanema ja inimestega suhtlema ja see on hea tunne! Üldse on kasulik mõneks ajaks oma püsisuhtlusringist eemalduda ja suhelda vahelduseks hoopis erinevate inimestega. Väikese kildkonnas tekivad inimeste vahel ikka intriigid, hõõrumised ja tülid, mõttetud asjad saavad suureks puhutud. Et mis ikka keegi kellelegi ütles, ja kuidas vaatas ja mida kõike tegi või tegemata jättis… Eemalt vaadates tundub see kõik nii tühine ja väike. Ning muidugi tuul, mis puhub pea tühjaks, lained , mis uhuvad saasta maha, päike ja järveavarus… Sest purjetamas käisin ma ka ja isegi võistlesin. Jälle, üle 8 aasta. Medali ka sain, kuigi sellega pole põhjust uhkeldada. Sest tegelikult ei purjeta ma üldsegi mitte hästi, aga mõnuga ja kirega.
Mulle on vihjatud, mitte purjetamise, vaid muude asjade kohta, justkui ei oleks mul õigus teha asju, kui ma ei tee neid hästi. Et pole nagu sobiv tegeleda harrastusega, milles sa ei ole andekas ja su tulemused on keskpärased, võib-olla et isegi küündimatud.
Ma olen tähele pannud, et inimesed, kellele on väga tähtis, kas nad ikka teevad asju piisavalt hästi (loe: paremini kui teised) ja muretsevad hirmsasti oma tulemuse, teiste hinnangu ja enda tõsiseltvõetavuse pärast, tunnevad väga harva oma tegevusest rõõmu.
Ok, mina ei ole andekas, ei purjetamises ega paljudes muudes asjades. Aga mul on and tunda oma tegevusest tõelist, pingevaba ja muretut naudingut.
Purjetamine on meditatsioon, seda tehes kaotad oma isiksuse ja saad üheks laeva, tuule ja veega. See on võimas tunne, isegi kehaliselt kogetav. Vesi ei ole enam märg ja tuul ei ole külm, vaid ise oledki tuul, vesi ja kõik muu.
13 aastat tagasi õppisin laagris sõbrapaelu punuma. Seekord aga sain selgeks pärlitest krokodilli, kala ja lille tegemise.

Isand Kiis helistas mulle igal õhtul ja esitas eleegiaid teemal „kallis naine, tule koju“. Mina aga ei andnud alla. Pireti ja Pilleriinu võtsin viimaseks 5 päevaks ikkagi enda juurde

Suvekaleidoskoop 2 ehk hüljatud lapsed

Laagrikasvatajana alustasin ma 13 aastat tagasi ja 5 suvega nägin ja õppisin palju. Toonane noor põlvkond, praegu kahekümnendates eluaastates, olid rahutud, kohati vastalised ja agressiivsed lapsukesed. Pole ime, sündisid nad ju rahutute kaheksakümnendate lõpus - üheksakümnendate algul.
Praegune noor sugupõlv aga on imestamisväärselt rahulik, vagur, hästi kasvatatud ja laitmatute kommetega. Aga oma õigusi nemad teavad ja julgevad nende eest seista. Vabaduse lapsed, kohe näha.
Selle laagrisuve eripära oli tohutu koolieelikute hulk laagris. See tekitas vastakaid tundeid ja ma ei teagi, mis seisukohta võtta.
Meie laagril, erinevalt teistest, ei ole vanusepiirangut kirjalikult määratud. Seega võib vastu võtta kasvõi imikuid- Samas – ikkagi spordilaager, kogu olemine ainult telkides, ühtegi ehitist ei ole, ümberringi sügav vesi ja ussisoo ümberringi, pilvedena sääski ja pöidlasuurusi parme. Pluss range päevakava, varahommikune äratus, pikad söögivahed, mis täiskasvanulegi raske kannatada jne. Üks mu sõber rääkis, et 9-aastaselt esmakordselt laagrisse tulles oli tema kõige pisem laps laagris. Sadas vihma, telk sai märjaks, kõik kaasavõetud riided olid märjad ja porised, söök harjumatu, kõht pidevalt tühi, külm. 15 päeva ema-isata kodust kaugel oli väikesele lapsele väga pikk aeg…
Kohe laagrisse saabudes pandi minu telgi taha üks suur telk, mida laagrirahvas hakkas muumimajaks kutsuma. Seal elasid 11-ja 9-aastane poiss ning nende pisike 6 aastane õde. Õige pea läks 11-aastane koju ja tema asemele jäeti laagrisse omapead 4-aastane vend. Nende vanem õde, 13, elas eraldi telgis ja varsti selgus, mispärast.
Esimese nädala lõpul kontrollis laagri arst telke. Lapsed, eriti väiksemad, unustavad tavaliselt oma märjad riided kuivama panna ja need lähevad telginurgas puntras hallitama, rääkimata toidukraamist, mis lapsed telki, madratsi alla või kottidesse unustavad. Muumimaja aga oli tõeline vapustus. Selgus, et kuuene ja neljane olid igal öösel alla pissinud, kuivi magamisriideid neil ammu enam ei olnud ja kogu telk haises rõvedalt. Kuidas need lapsed seal üldse magada ja olla said…?
Ühiste jõududega koristasid kasvatajad telgi ja panid madratsid-tekid kuivama. Aga pesumasinat meie laagril ei ole ja telk haises päris võikalt kuni laagri lõpuni. Nende kasvataja istus igal öösel üleval, sest 4-aastast tuli pissitada kell 00.30 ja 6-aastast kell 3.30. Laagris on ainult räpased kuivkäimlad, mida täiskasvanulgi ebamugav kasutada ja need asuvad telkidest kaugel, otsapidi metsas. Pikk ja hirmutavalt pime tee väikese lapse jaoks öösel tualetti minna. Pole ime, et neid pisikesi allapissijaid rohkemgi oli.
Seejärel jättis üks ema oma 3-aastase poja laagrisse vanema õe hoida. Õnneks küll ainult nädalavahetuseks ja see tüdruk hoidis oma venna väga hästi ära, aga siiski.
Koolieelikutel on laagris raske. Nii väikesed lapsed peaksid päeval magama. Eriti laagris, kus äratus on vara ja päev läbi rahmeldatakse värskes õhus ja vees.. Õhtuks olid põnnid hullemad kui zombied. Laagri ainuke pesemisvõimalus on telksaun, kus on suur ja raskelt käiv kuumaveekraan, millega ma isegi ennast mitu korda kõrvetanud olen. ja söömiseks välisöökla, kus tuleb, kuumad kausid käes, suuremate laste vahel tõugelda ja omale mõne viltuse ja logiseva laua taga koht välja võidelda, sellal, kui parmud-sääsed sind vihaselt purevad.
Siis jäeti üks neljane tüdruk oma rõõmsate varateismeliste tädidega. Tema murdis juba teisel päeval jalaluu ja läks koju tagasi. Õnnetusi võib muidugi igal pool juhtuda ja jalaluu võib laps murda ka lasteaias, kodus või kus iganes, aga üldisel foonil tundus see õnnetus kurjakuulutav.
Kõige patusem lapsevanem olen ma ise, sest laagri noorim laps oli PR, minu enda üheaastane. Ühe kasvataja laps oli 2 ja minu PI 5. Aga nemad olid siiski emmedega, mitte üksi. Ka üks isa oli omale aega võtnud, et 5- ja 7- aastaste poegadega 2 nädalat laagrielu nautida.
Ükshaaval võttes on väikesed lapsed laagris väga tervitatav nähtus. Sõbralik laagripere hoiab krapsaka kuuese või isegi neljase ära küll. Aga korraga oli terve laager väikesi lapsi täis ja keegi ei teadnud õieti, kes peaks mudilaste eest hoolitsema. Kasvatajad olid tulnud ikkagi laagrikasvatajateks ega tahtnud sugugi mingeid sõimetädi kohustusi täita. Seda enam, et tingimusi väikeste laste hoidmiseks ei olnud. Mänguasju, pissipotte, päevaund, pesukausse, hoidjatädisid ja turvalist ümbrust pole purjelaagris kusagilt võtta.
Viimaseks kolmeks päevaks visati laagrisse õde-venda, 7-ja 5-aastased. Vanemad kiirustasid minema ja õhtul selgus, et algav öö on lastele üldse esimene elus telgis magada.
Päeval on laagris lõbus, päikseline ja helge. Aga kes vähegi telgis maganud, see teab, kui jääkülmaks võib vastu koitu minna ja kui pime on teekond läbi öise laagri metsa WC-sse.
Need 2 õnnetut pisikest olid küll täielikus šokis ja hädas. Nad kartsid telgis magamist, välikempsu ja ujumist.
Hommikusöögist lõunani mängisid õde-venda kahekesi tuhahunnikus, lõunasöögist õhtuni aga porilombis. Võib-olla on see linnalaste jaoks tõesti haruldane ja eksootiline ajaveetmise võimalus, aga ma arvan, et nende vanemad kujutasid laagrilõbusid teisiti ette. Viimasel päeval kakas väike tüdruk, kes ilmselgelt kartis kuivkäimlas käia, ühe laagris suvitanud rikkuri telgi ette piraka junni ja sellest tuli suur pahandus.

Pilte laagrist

Sõuame järvele

Vaade tornile maalt

Ja veelt

Ilus ilm

Teenimatu autasu

teisipäev, 21. juuni 2011

19-21 juuni

Pühapäeval käisime Rita, Kauri ja Kaarliga Botaanikaaias. Sadas vihma ja me läksime palmihoonesse, et papagoisid ja kilpkonni vaadata. Lapsed ronisid nagu ahvikari mööda ohtlikke kitsaid treppe ja laealuseid. Kõik kohad olid täis rohmakates pottides kastmisveest lubjatriibulisi hatuseid taimi. Äkki köitis mu tähelepanu üks väheldane rääbakas põõsas. "Mimoos" teatas silt taime kõrval lakooniliselt. Mimoos-mimoos... see meenutab mulle lapsepõlves loetud dzungliraamatuid, oot mida see mimoos tegigi???
Lapsed kükitasid vähemalt tund aega mimoosi ees ja torkisid teda õrnalt näpuga. Nad ei jätnud enne, kui viimanegi mimoosi siidistest narmalistest lehekodaratest oli korda saatnud väikese ime, mille vaatamisest me keegi ei tüdinenud. Mimoos nimelt tõmbab oma lehed kokku, kui neid katsuda. Ehkki Piret väitis, et mimoos üritas teda paitada.
Esmaspäeval tuli käia Moonika tütre Joanna põhikooli lõpupeol, mis kestis terve päeva.Nägin paljusid, keda tavaliselt ei näe.
Täna kella 2 paiku jõudis isand Kiis lõpuks Euroopast koju. Oi seda õnne ja laste rõõmukisa! Reisikottidest, mustade sokkide, õunasüdamete,vettinud paberite ja saiapuru vahelt hakkasid välja tulema suured pungil kommikotid, hellalt paberisse pakitud ehted (mulle ja Viivele, armastusega) mänguasjad ja suveniirid. Natukese aja pärast oli korter täis värvilisi kommipabereid ja veel värvilisemaid muuseumivoldikuid,kunstikatalooge ja võõramaiseid pornoajakirju.
Peale lühikest, aga värvikat taaskohtumise tähistamist kadus isand Kiis linna peale asju ajama. Lapsed läksid õue, et oma uute mänguasjadega naabrilaste ees eputada. T helistas ja A käis läbi.

pühapäev, 19. juuni 2011

13-19 juuni

Isand Kiis sõitis esmaspäeva öösel Euroopasse kunstiväärtusi nautima. Selle asemel, et nautida vabadust ja vallalisust, sõitsin lastega ema juurde maale, tütrekohuseid täitma.
Maal oli kohutavalt igav. Seal on metsikutes kogustes ajakirju Kroonika, Naised ja Naisteleht, 3 päeva järjest lugesin neid. Sellest saab mingi imeliku räpase kaifi, nagu sööks 3 päeva järjest rämpstoitu, aeleks voodis ega käiks duši all.
Minu lemmik ja ühtlasi kõige sürrim on Naised. Selle peatoimetaja on Inga Raitar, põhistaar Kati(Saara)(Murutar)Vatmann ja psühholoog Mart Laisk. Õpetatakse, kuidas köögilaual seksida, nii et toas koolitükke tegevad lapsed häiritud ei saaks, munarestist ehtekarbi meisterdamist, räägitakse staaride toidueelistustest ja õnnetu saatusega inimestest.
Neljapäevaks sain koju tagasi. Päeva ülesanne oli lilletada ülikooli lõpetamise puhul üht noort sugulast. Ülesannet raskendas asjaolu, et lähikontaktid mainitud sugulasega jäid peamiselt aega, mil ta oli 5-6 aastane. Pealegi on ülikooli lõpetajatel kombeks maskeerida end meikapi, soengu ja tualetiga, mis muudab kõige normaalsemadki tütarlapsed mammideks, bitchideks või Oscari nominentideks.
Õnneks leidsin rahvasummas õnnitletava vanemad ja hiljem selgus minu suureks kergenduseks, et ka õnnitletav polnud oluliselt muutunud. Juba 5-aastaselt oli ta silmapaistvalt ilus ja tark.
Reedel käisin strippar Marcoga Cadillaciga sõitmas. Teel koju nägin rebast.

Nädalalõpus oli meil pidevalt maja täis lapskülalisi, õues käis veesõda ja ma küpsetasin umbes 100 vahvlit.
Sellised päevad, kus käratsev lastekari jookseb poriste jalgade põntsudes toa ja õue vahet, mina saan küpsetada sadu vahvleid ja pannkooke ning keegi on köögiakna klaasid vorstiviiludega ära ehtinud, on minu jaoks absoluutselt perfektsed. Neil hetkedel ma tunnen,et elu on täiuslik.

laupäev, 11. juuni 2011

Mees ja Naine Pärnus

On filmiblogid ja raamatuarvustuse-blogid. On tehnikablogid, kokablogid titeblogid ja aiandusblogid. Rääkimata veel fotoblogidest, seksiblogidest, koduperenaise-blogidest ja vingumisblogidest.
Minu ajaveebis on kõik need stiilid esindatud vähemalt ühe sissekandega, aga täna teeme vahelduseks kultuuriblogi.
Niisiis, käisime Pärnus, et M ja T saaksid oma taiese järjekordsele Mees ja Naine näitusele üles panna.
Algaja kultuuriajakirjanikuna ma küll peast ei tea, mitmes Mees ja Naine näitus see oli, aga viimased 10 aastat olen seda igal suvel vaatamas käinud.
Esimest korda käisin MeesNaine näitusel Morgiega. Mina olin mr. Kiisiga juba tuttav, ent me mõlemad Morgiega olime veel täiesti vallalised ja Kaarna mees, kes oli ka alles lõbus poiss, viis tibid Pärnusse tuuritama. Tema käis Sunsetis ja rannas, meie käisime kunstinäitusel. Väga lõbus pärnuskäik oli.
Järgmisel suvel olime Mr. Kiisiga armunud tudengipaar ja hääletasime mööda Eestit ringi. Pärnusse jõudes olid mu jalad hirmus valusad, niisiis külitasin oimetult näitusesaali põrandal maas ja kuulasin, kuidas Mark Soosaar intervjueeris Amandus Adamsoni tütart.
Kahe aasta pärast olin rase, ootasin oma esimest last ja igasugune moodne kunst ajas mind oksele. Ka Mees ja Naine näitus...
Neljandal aastal oli meil kõhukotis kaasas 6-kuune Tiia Triin ja saabusime esmakordselt OMA AUTOGA.
Noh ja edasi olid aastad Mees& Naise ning titega, rasedana ja titega, kahe titega, rasedana ja kahe lapsega ning seekord saabusime Soosaare valdustesse hinnalise moodsa kunsti keskele juba rekordilise kolmese põnnikarjaga.
Rasedana ja 2 titega aastal 2009


Olin Tartus juba mitu nädalat kunstiteose sünnitusvalusid kannatama pidanud, mis avaldusid mr. Kiisi depressioonis, viha-ja pahurusehoogudes, isand T järjest sapisemaks minevates märkustes ja üleüldises segaduses. Natuke sain ise ka ämmaemandaks olla, nt. see, et paljas 8 meetri kõrgune naine on justnimelt Pamela Anderson ja siis see sussiks maskeeritud rasedustest on minu väljamõeldud... aga pole siin midagi eputada. Kui Keenius ja Korüfee koos tegutsema asuvad, on ülejäänud maailmal targem vait olla ja mitte segada.
Niisiis, Keenius ja Korüfee maalisid kahepeale valmis kahekorruselise maja kõrguse alasti Pamela Andersoni, kes oli välja venitatud ja roosa nagu tissidega vihmauss, varastasid Lastekunstikooli meesmannekeeni ja ostsid odava, ent töökorras fööni ning suure lastebasseini, mille ma loodan järgmiseks suveks enda tarbeks pihta panna.
Pärnus läksid nad kohe tülli kuraator Soosaarega, kuid peale pikemat jonnimist, hüsteeriat ja demonstratiivset mossitamist (miks mõned inimesed arvavad, et kunstimaailm on helge ja rahumeelne võrreldes ülejäänud maailmaga ning kunstnikud õilsamad ja suuremeelsemad muudest inimolenditest? Minu kogemused kinnitavad, et ei ole riiakamaid, egoistlikumaid ja lapsikumaid tegelasi, kui kunstnikud, vähemalt näituse ülespaneku ajal) soostusid oma teose panema üles Chaplini Keskuse välisseinale, et see kõrguks Pärnu kohal nagu seksisümbolile kohane. Minu meelest väga hea koht,teos on nüüd kogu näituse sümboliks ja Soosaar ei ole mitte rumal mees.
Kui ajakirjanikud avamisel meie kangelaste ümber kobardusid ja fotoaparaadid plõksuma hakkasid, muutusid seni sülekoertena närvilised ja riiakad Keenius, Korüfee ja Kuraator äkki rahulikeks, leebeteks ja vennalikeks. Helge meeleolu nakatas kõiki ja meie lapsed said rahus banketilauda rüüstata.
Praegu räägitakse nii palju sellest, kuidas kultuuriüritustele EI TOHI lapsi kaasa võtta, sest et nad segavad normaalseid (lastetuid) inimesi. Meie kasvatamatud jõnglased käitusid minu arvates küll päris hästi, ehkki neil tuli kultuuritemplis, kallite taieste keske veeta 2 päeva.
Lapsed mängisid õues, jooksid ümber Chaplini keskuse, vaatasid mööda põrandaid ja seinaääri vedelevaid pilte, aga EI KATSUNUD neid, istusid toolidel, mis, nagu hiljem selgus, olid ühe Treimani külast pärit naivisti valmistatud eksponaadid, aga naivistil paistnud selle vastu midagi olevat...
Ja Piret röögatas keset Soosaare avamiskõnet kõva häälega: "LOLLAKAS!!!", aga see tuli ainult sellest, et Pilleriin teda parajasti käsivarrest hammustas.
Näh, kultuurist pidin ju hoopiski kirjutama! Et millised teosed väljas olid ja mis tundeid need tekitasid ja millise diskursuse või paradigmaga üks või teine teos haakub ja mida see kõik metatasandil tähendada võiks...
Aga tõlgendused ongi jama. Minge parem ise vaatama! Ja lapsed võtke kaasa.