reede, 17. veebruar 2012

Mäss ja stripiklubi

 ACTA-vastasel meeleavaldusel käisime kogu perega.  Meeleolu oli sõjakusest kaugel, meenutades rohkem kogupereüritust või Türi lillelaata kui  valitsusevastast ülestõusu. Fotokad välkusid ,väikesed lapsed jagasid kleepse ning müüsid fooliumist mütse üks euro tükk. Meenusid pöörased 1988-1989. Olin 14-aastane, kui sai Eestimaa Laulul ja Balti Ketil käidud ning hardusega sinimustvalget lippu lehvitatud. Siis mässasime oma riigi eest, nüüd mässame oma riigi vastu.
Märkimisväärsel kombel olid kohal kõik mu reformikatest sõbrad, kes küll oma parteilist kuuluvist hoolega varjata püüdsid. Igavesti-noor-poliitik BV rüsis läbi rahvamassi, paksud mustad prillid ees nagu keevitusmask ja kena noor blond ettevõtjanna tegi näo, et on täiesti juhuslikult Raekoja platsi sattunud.
Lastele, keda ma ajaloo huvides olin külma ilmaga välja vedanud "vaadake nüüd, lapsed, see ongi mäss", ei avaldanud toimuv mingit muljet. Piret silitas kõiki miitingul osalevaid koeri ja Pisik ning TT taidlesid niisama.




Õhtul sõitsime Tallinna. Kuna kätte  on jõudnud see aeg, mil keegi enam TT-d hoidma ei nõustu, siis jäid hoidja juurde ainult Piret ja Pisik. Tallinna läksime selleks, et kunstnik ML saaks lõpuks ometi kätte oma maalid, aga ka selleks, et aidata sõber M-arcol teha mõned glamuursed kaadrid tema sünnipäevast ühes Tallinna stripiklubis. Olen alati tahtnud teada, milline üks tõeline stripiklubi seestpoolt välja näeb, aga millegipärast ei peeta stripiklubis käimist vähemalt Eestis naistele kohaseks lõbustuseks. Enamik mu tuttavaid mehi on vähemalt korra elus mõnd striptiisiklubi külastanud, kuid MITTE ÜKSKI mu tuttavatest naistest!!! Välja arvatud L, kes on seoses oma doktoritööga palju reisinud ja käinud striptiisiklubides Bangkokis, Torontos, Washingtonis, Krakowis, Dublinis ja veel  mitmes paigas maakeral, aga tema on käinud ka paljudes muudes kohtades, kus naised harilikult ei käi.
Pisut ärevaks tegi  küsimus, kas TT-ga, kes on alles 9-aastane,  ikka pääseb stripiklubisse, aga see mure oli asjatu. Sain väikesest räpasest uksest sildiga: Saun.  Massaaž. Striptiis koos lapsega probleemitult sisse.
Moraalsete inimeste rahustamiseks olgu öeldud, et asutus oli ametlikult suletud,  alkoholi ei müüdud ja ükski paljas naine ümber posti ei keerutanud. Ringi siblis  ainult üks, TT-ga umbes ühepikkune, solaariumipruuni naha ja pikkade mustaksvärvitud juustega tailannat meenutav neiu. Oletatav strippar oli väga lahke, andis lapsele mahla, kõrre joomiseks ja piilus meid huviga. Stripiklubi oli sisustatud  räpasevõitu nahkdiivanite ja kulunud  mööbliga, kuid see-eest leidlikult dekoreeritud odavate jõulukaunistuste, ohtra kuusekarra ja šenilltraadist jääpurikatega. Klosetis oli tumepunane valgustus, millega, nagu W asjatundlikult seletas, pidid veenid paremini näha olema (või halvemini, ma ei saanudki täpselt aru).

M-arco oli omale hunniku külalisi kutsunud, möllas nendega ja W filmis teda. Aegajalt ilmus uksele turskeid  papisid, kes küsisid  massaaži, kuid nähes filmikaamerat W käes, kreemitorti laual ja  ümber stripiposti kekslevat last, kadusid kiirelt kui tuul. "Boh že moi, tšhto zdjes tvaritsa, semeijnoje paarti v stripklaabje? Nje naada massažh, nje naada!!!"




"Kunstnikest vanematega kogeb nii mõndagi", väitis üks mu tuttav kunagi ja arvatavasti oleks seda kinnitanud ka eakad kunstnikud-lapsevanemad  ML ja VJ, kelle juurde me hiljem suundusime. Selle asemel aga jõime kohvi ning vaatasime telerist klassikalist ooperit.
"Ärge kasvatage last üles klassikalise muusika saatel" ütles VJ elutargalt naeratades, vaadates ühekorraga nii oma kui meie tütre suunas.
Sain aru, mida meile öelda taheti. Minu ja MK-l  oli väga idülliline lapsepõlv lauda ja lambatallede, suguvõsa ja saunaõhtutega. Sellepärast saavadki meie lapsed käia  rokk-kontsertidel, filmivõtetel, moodsa kunsti festivalidel ja stripiklubides.
Aurora istus oma vanemate elutoas, viibutas sõjakalt jalgu ja teatas, et talle Ansip igatahes meeldib. A on üks neid inimesi, kes asub alati kaitsma seda, keda kõik teised on nõuks võtnud vihata.  Nagu don Quijote  või   June "Forsyte`ide saagast".   See seletab ka A kangekaelse töötamise t-teatud t-telekanalis ning võibolla ka selle õhulise rohelise siidkleidi, mis mind ML elutoas toolileenil ootas.
Karjainstinkti täielik puudumine ja alatine vastuvaidlemine kõigile ja kõigele on joon, mis ühendab Aurorat ja MK-d ning võibolla ka mind. Aga selles elutoas valitses kummaliselt rahulik ja õrn meeleolu, mis tegi meid kõiki eriliselt leebeks, leplikuks ja heatahtlikuks.  Aeg voolas aeglasemalt ja hetked libisesid nagu kuldsed meetilgad ükshaaval igavikku. Isegi autistlik laps tajus seda, istus vaikselt oma toolil  ja uuris imestavail silmil kaht vana inimest.
Liftis vaatasime MK-ga üksteisele natuke totakalt otsa ja suudlesime midagi ütlemata. Vanapaari lähedusel oli olnud kummaliselt õnnestav mõju.  Mõnedest väga kaua koos elanud paaridest kiirgab seda välja.  Armastuse ime  - see võtab alati sõnatuks.

reede, 3. veebruar 2012

Muusikaauhinnad

Eile käisime Eesti Muusika Auhindade kätteandmisel Tallinnas.  Sõitsime pimeduses ja paksus lumetormis mööda Tartu-Tallinn maanteed ja auto tagaiste oli täis laotud kunstnik ML hindamatu väärtusega maale. Kunstnik ML, kes on peaaegu 80-aastane,  oli rõõmsalt nõus, et toome talle need ära peale kontserdi lõppu, kella ühe paiku öösel.
"Milline vabameelne vanainimene", mõtlesin ma tänulikult ja suundusin igasuguste süümepiinadeta Nokia kontserdimajja. Teel fuajeest teise korruse rõdule oli kohutavalt pikk .Seda läbides jõudsin anda oma tavapärase Pühaliku Vande. Nagu alati, kui mingi ime läbi satun oma tavalisest, Kottis Kampsunite ja Täpiliste Tenniste maailmast kuskile glamuursesse kohta, mis kubiseb hästirõivastatud inimestest, kes oleksid nagu tulnukad planeedilt Elegance.
" Ma. Luban. Juba homme panen aja kinni juuksuri, küünetehniku ja kosmeetiku juurde. Lähen meigikoolitusele, solaariumisse, zumba-trenni, aeroobikasse, vesivõimlemisse ja hambaarstile. Võtan viis kilo alla. Hangin mõned soliidsed  väärismetallist ehted, Chaneli lõhnaõli, lasen teha keemilised lokid ja viisaka klassikalises stiilis tätoveeringu. Õpin selgeks peotantsu ja mõne haruldase võõrkeele. Ja ostan lõpuks ometi endale korraliku  põlviniulatuva peokleidi, soovitavalt halli, musta või tumelilla."
Uhh!!! Jõudsin oma topilises kampsunis ja talvesaabastes teisele korrusele, partsatasin istuma ja unustasin selle vande. Järgmise korrani.
Kontsert oli ülimegalahe. Greip ei saanud ühtegi auhinda, aga esines laivis ja ma lisasin ta oma lemmik- folkbändide nimekirja. Kukerpillid sai elutöö auhinna ja Ewert Sundja koos kahe draakoniga sai 5 erinevat auhinda. MK aplodeeris püsti seistes. Ewert, kellel ilmselgelt on probleeme avaliku esinemisega ja suur lavahirm, pobises auhindu vastu võttes omale vuntsidesse "eee... nii tore päev on täna...suur aitäh...eee....jah".
Õudselt armas.
Kuigi kontsert algas 21.15 ja lõppes südaööl, olid  paljud inimesed oma lapsed kaasa võtnud. Nokia kontserdimaja oli täis pisikesi daame halli-ja lillaruudulistes peokleitides, väikeseid härrasmehi v-kaelusega kampsunites ja varateismeliste kohmakat elegantsi. See näitab, et tobe idee lapsi mitte üritustele kaasa võtta pole ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Pole midagi ilusamat, kui pidulikult rõivastatud, peente kommetega lapsed mõnel tähtsal üritusel.
Peale kontserti sõitsime läbi jäise öö Mustakale, ent eakas kunstnik ML oli telefoni välja lülitanud ja magas loodetavasti rahulikku vanainimeseund.
Kiis oli kohutavalt vihane ja kuulutas kogu Tallinnaskäigu persselennanuks. Jõudsime oma kütmata koju kella viie paiku hommikul. Päikesetõusu ja tööpäeva alguseni oli jäänud 3 tundi.

teisipäev, 31. jaanuar 2012

Külmapühad

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi  ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb,  kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu.  Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid  nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke.  Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki,  ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud  oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui  need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida.  Ja ma ei tahaks seda lugu  20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi  väel.

laupäev, 14. jaanuar 2012

Ilusatest asjadest

Räägitakse, et sooja talve pärast ei saa karud talveund magada ja paistab, et veerahvas ka mitte. Nädal tagasi käisime Võhandul, 11kesi 2 kummipaadiga ja see oli tõesti äge.  Sadas hõredat lund, väga vaikselt ja romantiliselt. Liuglesime jõgepidi läbi lumiste ja inimtühjade lõunaeeesti metsade ja minu poolest oleksime võinud Peipsini välja sõuda. Sõitsime alla nii Viira kui Süvahavva veskitammidest ja veel ühest pisikesest tammist, mille nime ma ei tea. Tegelikult ma kardan selliseid asju  kohutavalt, olen õudne argpüks, aga tegelt tahaks veel ja veel, mõnest kõrgemast tammist ja käredamast kärestikust ka proovida.


Kuna iseennast ei saa ju sõidu pealt filmida, siis laenasin ühe illustreeriva tähendusega video.

Kummaline, et naised, vaevalt keskikka jõudnult, hülgavad kõik põneva, lõbusa ja dünaamilise, nagu paadisõit, purjetamine, matkamine, suusatamine ja hakkavad eelistama väärikaid ja turvalisi vanainimeste täiskasvanute meelelahutusi, mida saab harrastada mugavas võõrastetoas sohval kohvi juues. Paadisõitudele ja matkadele on nii raske naisi kaasa meelitada. Purjelaagris ei osale kunagi minuvanuseid naisi - on noored plikad ja paar 50 ringis karastunud kokatädi.

Võiks ju väita, et naised ongi maast-madalast  mugavamad ja eelistavad nokitseda mingite "naiselike" asjade kallal. Aga ma näen ju oma tüdrukute pealt, kui väga neile joosta, ronida ja hüpata meeldib.

Iseenesest on kudumine, heegeldamine, kunstkokkamine ja aiandus ju kõik väga toredad tegevused. Lihtsalt, kui juba praegu neile pühenduda, siis millega sisustada eluaastad 70 - 90?  Mu vanatädi elas 92-aastaseks ja viimased 22 aastat oma elust tegeles kirglikult  just käsitöö, aianduse ja hoidistega. Mina kavatsen tema eeskuju järgida. Aga kui mulle on antud vähem aega  siin maamunal, siis ilmselt ei kuulu tikkimine, heegeldamine ja moosikeetmine  nende asjade hulka, mille tegematajätmist ma surivoodil kahetseksin.
Kuigi imelik, pole ma oma veidruses siiski ainus. Minu sõbra, R , ema on juba 60aastane, aga kudumine, toalilled ja kokakunst on tema jaoks kõige igavamad asjad maamunal. R emal ei ole üldse sõbrannasid, aga see-eest on tal väga palju sõpru. R ema käib maratonidel, orienteerumisneljapäevadel ja matkaklubis ning minu meelest on ta õnnelik inimene.Nii paistab ka minu tulevik natukene lootusrikkam ja võibolla ei peagi selleks, et olla sootsiumi osa, ära õppima kudumist, tikkimist ja leivaküpsetamist?

Ujumisega me seekord ei skoorinud. Uhke tunne oleks küll öelda, et olen jaanuarikuus ujumas käinud, aga õnneks paat siiski ümber ei läinud. Kohe peale matka lõppu helistas M ema ja käskis kiirelt koju tulla. Ta oli vihane nagu ikka, kui me paadiga sõitma läheme."Ah tahad minu poega märga hauda ajada, ära uputada, surma saata!!! Lapsed on teil haiged (palavikus põnnid jäid tõesti vanaema hoole alla) ja lööte ilma peal lillerlippu!!! "

Õhtul hindasime MK-ga eesti muusikaauhindade nominente ja folgikategoorias võisin mina punkte panna. Kindla peale võidab Greip, aga panin maksimumpunktid  hoopis Aleksander Sünterile. Sünter on  üle 10 aasta vaikselt aga visalt oma asja ajanud  ja tegelikult võiks ta juba elutööpreemia saada. Teiseks panin Sofia Rubina juudi rahvalaulude CD.
Greibile ma  ei pannud üldse mitte midagi. Minu arvates on Greip samasugune ühe-hooaja-ime nagu Paabel või Diskreetse Mango Trio. Korraks löövad laineid ja siis vajuvad ära. Asemele tuleb mõni täpselt samasugune Viljandi Kultuurikolledži taustaga folkbänd, kes arranžeerib ikka ja jälle neidsamu rahvalaule, mida juba Collage ajast peale 70ndatel on seatud ja ümber tehtud.
Pealeselle sain kuulda tervet hulka uut eesti muusikat, millest ma mitte kui midagi ei teadnud. Nagu näiteks Eepiline Eesti Orkester ja teised ning mis hoolimata oma triviaalsetest nimedest on tegelikult ülinaljakad.
Aga lõpp nüüd sellele targutamisele, muusikakaugemat inimest annab otsida. Minu lemmikmuusikaks on jätkuvalt vaikus. Sellest ei saa kunagi küllalt.

teisipäev, 3. jaanuar 2012

uue aasta esimene päev

"Ma armastan sind". MK vaatas mind oma soojade, unest pilukil silmadega ja tõmbas paksu teki meile peale tagasi.
Need olid uusaastahommiku esimesed sõnad. Me olime H pool ja nautisime juba teist päeva H ning tema ema ülevoolavat hoolitsust.
H pool olemine on umbes nagu külaskäik ema juurde, aga mitte päris, vaid sellise väljamõeldud hea ema, keda mul kunagi pole olnud. Kõik tehakse ette-taha ära, lapsed on hoitud ja hoolitsetud ning lauake katab ennast iga natukese aja tagant maitsvate toitudega. H ema  jätkub nii palju, et tal peaks olema vähemalt kümme last. Milline ebaõiglus, et tal on neid ainult üks!
Öeldakse, et  mida teed uue aasta esimesel päeval seda teed kogu järgneva aasta. Mina veetsin uue aasta esimesest päevast  märkimisväärse osa kitselaudas. Kõrged saapakontsad vajusid sõnnikusse, töölkäimismantel sai üleni karvaseks ning haiseb tänaseni soku järele. Mõnepäevased talled olid nagu lokkiskarvalised mänguloomad oma pikkade jalgade ja suurte vasika kitsesilmadega.
R&R -ga rääkisime taimedest, ülikoolist ja eesti poliitikast ning sõime kitsesülti, kitsevorsti ja kitsesinki. Piima õnneks laual ei olnud.
Õhtupoolikul saime teada, et sel aastal on oodata uut ilmakodanikku. Ei, mitte meie peres kahjuks, aga üks parimaid sõpru saab uue beebikese. Meil oli temaga küll kokkulepe, et me teeme seda koos peale 40ndat sünnipäeva, aga kurg ei küsi tulles...  Sõber küsis, kas ma olen nõus appi tulema, kui ta kodus sünnitada julgeb  ja sellele saab olla ainult 1 vastus.
Koju jõudes sain FB kaudu kutse Võhandu Maratonile (kes tahab naiskonnaga liituda, andke teada) ja päeva viimases otsas leidsin laste vanast mängurahakotist 20 päriseurot.
Milline see uus aasta ka ei tuleks, aga tema esimene päev oli imeilus. Head uut aastat kõigile!

neljapäev, 3. november 2011

Värvikas nädalavahetus ehk koduperenaise lõbustused...

Nädalavahetus oli pühendatud strippar M-arco uue muusikavideo salvestamisele. Eelmises videos  suvel ma osalesin ja sain "elu-käis-silmade-eest-läbi" elamuse. M-arco proovis ise Cadillaci juhtida, kuid ta ei tee ju siduril, piduril ja gaasil vahet. Auto möiratas ja hüppas koha pealt minema nagu tiiger, kuid peatus siiski mõni sentimeeter enne kivimüüri, kui ehmunud M jala gaasipedaalilt ära võttis. Arusaadavalt ootasin ma uue video võtteid väga ja terve nädal möödus sebides, sädelevaid  kostüüme, kasukaid ja kiiskavat butafooriat kokku otsides.
Laupäeva õhtul viisime lapsed Il-ona  poole ja õnnelikud põngerjad jäid meist maha merisigadega mängima.

M-arco oli rentinud meie väikelinna kõige kallima ja glamuursema hotelli sviidi, kuhu me oma hipikarjaga ühtaegu arglikult ja ülbelt sisse vajusime. Väga veider tunne tekkis  kogu selle kassikulla, pärsia vaipade ja seinasuuruste peeglite keskel  - nagu oleksime kamp sõnakuulmatuid talupoegi kusagil Mahtra sõjas või midagi...
MK tuli natuke hiljem, oli kohutavalt närvis, räuskas ja vingus ning loopis kaameraid ja statiive nagu ikka enne otsustavaid sündmusi.  Aga kui filmima hakkasime, tekkis eriline õhkkond. C, meie video peaosaline, muutus elavaks, säravaks ja võttis diivalikke poose, M-arcost õhkus sisemist tuld ja tantsupoisid olid nii magusad ja nunnud kui üldse olla saab. Mina koos väikese preili MJ-ga omakorda filmisime, pildistasime ja assisteerisime. Kõik oli väga lõbus, ainult MK viskus C-le ühte eriti elegantset poosi ette näidates seljakile ühe kõhuka lillevaasi otsa, mis lendas kildudeks.
M-arco oli seekord üsna rahulik ja ei diivatsenud, nagu tavaliselt. Talle meeldis, et keegi teine otsustab, vastutab, kamandab ja hoolitseb praktiliste asjade eest. Siiani on ta alati pidanud seda ise tegema. Seda enam mängis kapriisset filmistaari C, kes otsustas palju asju ise ja ei lubanud endale midagi ette kirjutada. Mina toetasin teda valjuhäälselt. MK oli stsenaariumi sisse kirjutanud palju karmima lähenemise meessoole, mis mulle ei meeldinud. Vahepeal läks asi päris pööraseks, kui ette oli nähtud šampanjasõda magamistoas. Shampust pritsis lisaks voodile ka lakke, kardinatele, seinu ja mööblit mööda laiali. Mina läksin täitsa närvi ja tantsupoisid kiljusid,  aga C naeris ja ütles, et hotellides on see täiesti ntavaline ning tegelikult võiks veel vahupeo teha, kõik toad dušiga üle lasta ja kreemikoogisõda mängida. Kui juba, siis olgu pidu nagu Hollywoodis! Jahutasin siiski C indu, Eestis on suhtumine hotellikülalistesse pisut konservatiivsem.
Võtted lõpetasime öösel kell 3, tantsupoisid läksid koju, MK ja M-arco läksid Illusiooni ja meie C-ga läksime kahekesi vanni ning jõime tühjaks järelejäänud šampusepudelid.
Kui MK ja M-arco tagasi tulid,siis pladistasime MK-ga veel natuke vannis ja vannitoa põrandal ja seejärel vajusime kõik neljakesi paljaste ja õnnelikena hiigelsuurde, säravvalgesse ja natuke šampuse järgi lõhnavasse voodisse. Jäin magama nagu kott ja aegajalt ärgates kuulsin, kuidas MK juba tuhandendat korda jutustab tüdinud publikule lugu sellest, kuidas me kokku saime, abiellusime ja nii edasi. "Ärge uskuge teda!!! Ta valetab" suutsin vahele hüüda, enne kui edasi magasin.
Hommikul tabas meid hotelli personal statiivide ja prožektorite autosse laadimiselt.
"Mida te siin filmisite?" päriti meilt kahtlustavalt.
"Ee... mul oli sünnipäev", vastas M-arco kiiresti.
 "Ega te pornofilmi ei teinud???"
"Mis te nüüd, kõik olid riides" vastasime (ja see oli üldjoontes tõsi).

Meie perel on praegu tõeline m-arcoperiood, mina kirjutasin temast artikli ja MK teeb videot. Aga eks meil on ennegi mitmesuguseid monomaaniaid olnud ja küllap tuleb edaspidigi.
Ma olen M-arco ja C-ga suhtlemise eest väga palju kriitikat ja halvustamist saanud. "Sinu vanuses, sinu positsiooniga isik peaks tuttavaid valima" ütles üks sõber mulle pilklikult. Ja paljud teised on seda tõsiselt mõista andnud.
Mulle aga annab sõprus M-arco ja C-ga väga palju. Tänu neile puutun ma kokku teistsuguste maailmatega, saan kogemusi ja satun kohtadesse, kuhu ma muidu kunagi ei satuks. Ma pole enam selles eas ja perekonnaseisus, kus saab Gambiasse või Mosambiiki vabatahtlikuks minna ja mul pole ka kombeks end üles lüüa ja sõbrannadega kusagil ööklubis hängitseda. Minuvanused naised enamasti on pühendunud käsitööle, aiandusele ja tunnevad rõõmu oma mugavates võõrastetubades veinimekutamisest ja kohvijoomisest.
Ka minu  enda igapäev  on peamiselt keetmine ja küpsetamine, kodukaunistamine, käsitöö, poti-püti- ja peenrataimed, tatised ninakesed ja pesemata piimatassid. Olen ju suure pere ema. Aga mingi sisemine rahutus ei lase mul veel end mugavasti sukavarraste ja moosipurkide vahele sisse seada.
Ma olen väga õnnelik koduperenaine. Aga samal ajal tahaksin ma näha ja kogeda ka teisi maailmu. Kas on väga suur patt elada korraga mitut elu?