Meil on kombeks saanud teha 3 taimetoidu-perioodi aastas. Umbes 1 kuu enne jõule, enne jaanipäeva ja enne lihavõttepühi.
Millegipärast on nii, et pööripäevad on meil eestis väga lihakesksed. Jõulude keskpunktis asub ahjupraad ja ja jaanipäeva peaesineja on shaslõkk. Ma saan aru küll, et ajutine taimetoitlaste mängimine ja kuuks ajaks lihavaba menüü väljanuputamine on minu kui igavleva koduperenaise mäng, aga ikkagi...
Jõuluprae ja jaanishaslõki söömine peale kuuajast lihapaastu on ootamatu kogemus. Ühelt poolt saab sellest kauaoodatud lihatükist peaaegu rituaalne söömaaeg, millest võib peaaegu ekstaasi jõuda. Samas pakub lihasöömine peale esimest kaifi nii vähe.
Mina ei ole veel valmis täiskohaga taimetoitlaseks hakkama. Margus tahaks küll, aga minu ja laste pärast ei saa. No kuidas ma harrastan taimetoitlust meie peres, kus elab 3 väikest lihasöödikut, sibul ja tema sugulased on persona nongratad ja üldse, taimetoit ei tähenda meie omade jaoks mingit keedukapsast või sojaube, vaid krõbedaid, rasvast tilkuvaid friikaid, meetrise võikihiga kaetud juustuleibu ja tervislikuks vahepalaks shokolaadi, küpsiseid ja jäätist. Ning kohvis ja alkoholis pole ka grammigi liha...
Mul on koguaeg tunne, nagu oleks meie kodus pühad või külalised või oleme me teinud hoopis hüppe ruumis ja ajas ning sattunud Armastuse Planeedile. Kõik on nii helge, et tahaks selga panna oma kõige ilusamad riided ja kui need ei ole piisavalt pidulikud, siis käia hoopis ilma riieteta. Alasti nagu paradiisis.
On öeldud mitmelt poolt,et me Margusega oleme nii ebastabiilsed. On malbeid paare, kes elavad lausa tapvas harmoonias ja neil on 90 kooseluaasta peale umbes 1 viieminutiline tüli. Teised paarid veedavad värvika ja põneva elu kokku-lahku kolides, teineteist kirvega taga ajades, pottide-pannide ja sõimunimedega loopides.Ning selle kõige vahepeal jõuavad veel 6-7 last valmis vorpida nagu niuhti.
Minu meelest on meie elu, milles armastus ja harmoonia vahelduvad tülide ja kriisidega,tegelikult ju omamoodi tasakaal.
Mr. Kiis on täitsa segi keeranud. OK, ma saan aru, et suudleme ja kallistame 24/7, pühendame üksteisele laule ja luuletusi, jalutame teineteisel käest kinni hoides ja sügavalt silma vaadates... eee... mööda rõivapoode. Aga, aga!
Tegin endale oma privakannu rohelist teed, nagu igal õhtul. See on minu roheline tee, vastik ja mõru. Margus pole seda elusees suu sissegi võtnud. Aga nüüd...
"Mida sa jood seal?"
"Rohelist teed, aga teises kannus on musta ka, sulle tegin".
Armunud ohe: "Vala mulle ka seda rohelist asja. Tahan koos sinuga juua"
Vaat siis ma tundsin, et kohe kukub mulle lagi kaela. Tõepoolest, see ongi armastus.
reede, 11. märts 2011
kolmapäev, 23. veebruar 2011
Mind pole siin, see on ainult mu keha.
Kassi aasta on alanud peaaegu et kõige halvemaga, mis juhtuda saab. Möödunudneljapäevasel arstilkäigul selgus, et peetunud rasedus, mille ma arvasin juba iseenesest katkenud ja probleemitult läinud olevat, põhjustab jätkuvalt probleeme. Surnud lootemunast oli vähemalt osa ikka veel minu sees ja arst tahtis mind otsekohe haiglasse saata. Et ma aga olen kangekaelne patsient, lahkusin arsti juurest hunniku erinevate rohtudega. Antibiootikumid põletiku allasurumiseks ja oksütotsiin rasedusjäänukite väljutamiseks, mida tuli iga 4 tunni tagant manustada. Arsti olek ei väljendanud erilist lootust ja ta oli kindel, et esmapäeval kohtume juba naistenõuandlas.
Neljapäevast pühapäevani lutsisin oksütotsiini ja sõin tablette, aga see ei aidanud. Järgnes günekoloogilis-kirurgiline martüürium, mis ei taha lõppeda siiani. See ongi naiseksolemise tumedam pool, jumalanna Kali, kes toitub verest ja vastsündinute lihast ja kannab kaelas mehekolpadest kaelakeed. Ma tahaks ka praegu mõne mehekolba silmakoobastest nööri läbi ajada ja seda kaelas kanda.
Peale operatsiooni, kui olin nutmise mõneks ajaks katkestada suutnud, toimus frau doktori ja minu vahel üsna huvitav jutuajamine.
Frau doktor: Ja mida te kavatsete edaspidi ette võtta? Nii ei saa ju edasi minna?
Mina: Jah, vaadake minu abikaasa ei taha, et ma võtaksin kontratseptiive, sest neil on kahjulikud kõrvalmõjud. Ja ta ei soovi kasutada kondoomi ja on lisaks fanaatiline abordivastane.
Frau doktor: Spiraal?
Mina: Jah, vaadake, see ei sobi jälle mulle. Aga meetod ja-kui-tulebki laps-mis-siis on ka natuke …kurnav.
Frau doktor vaaatas mind pika pilguga, justkui sõnu otsides või õigemini, ebatsensuurseid sõnu alla surudes: Aga…. Kas teile endale ei tundu, et midagi on teie suhtumises valesti…?
Jah, frau doktor, tundub küll. Ehkki mu narkoosist ähmastunud aju ei suutnud sõnastada, mis see just on.
Mr. Kiis oli mu tervise pärast ja kogu loost väga mures. Ta üritas mind lohutada, omal kombel. Ta on kuskilt välja kaevanud mingi väidetavalt biseksuaalse ja grupiseksihimulise tütarlapse ja tahab teda kannatamatult mulle tutvustada. Mõte iseenesest on ju lõbus ja pakuks mulle ehk põnevust, aga ajastus on paraku nii halb, kui veel olla saab.
Nädalad ühelt poolt kogu selle verejooksu, oksütotsiini ja surnud beebi, vabandust lootemuna jäänustega kõhus ning teiselt poolt mr. Kiis, kes elas oma seksuaalfantaasiaid välja otsekui isapiison kevadises preerias, tekitasid imeliku, polaarse ja võikavõitu maailma. Ma ei tea, mida teised inimesed selles olukorras teeksid. Mina aga kujutlesin, et ma ei olegi kohal, vaid olen hoopis keegi teine ja kusagil mujal. Näiteks see tihane, kes väljas päiksepaistel pekki nokib või siis väike hiir kes ahju taga krabistab.
Kui see kõik üle elada ja peale seda ikka veel vaimselt terveks jääda, olles võimeline elama, rõõmustama, naerma ja armastama, siis oled võimeline kõigeks.
Igal pool on veri. Linadel ja voodis ja riietel ja igalpool. Ma ei viitsi enam neid veriseid asju küürida, vaid viskan nad kõik ahju ja põletan ära. Kunagi ostan uued linad ja riided ja muud. Siis, kui Kali on oma isu täis söönud ja lahkunud.
Neljapäevast pühapäevani lutsisin oksütotsiini ja sõin tablette, aga see ei aidanud. Järgnes günekoloogilis-kirurgiline martüürium, mis ei taha lõppeda siiani. See ongi naiseksolemise tumedam pool, jumalanna Kali, kes toitub verest ja vastsündinute lihast ja kannab kaelas mehekolpadest kaelakeed. Ma tahaks ka praegu mõne mehekolba silmakoobastest nööri läbi ajada ja seda kaelas kanda.
Peale operatsiooni, kui olin nutmise mõneks ajaks katkestada suutnud, toimus frau doktori ja minu vahel üsna huvitav jutuajamine.
Frau doktor: Ja mida te kavatsete edaspidi ette võtta? Nii ei saa ju edasi minna?
Mina: Jah, vaadake minu abikaasa ei taha, et ma võtaksin kontratseptiive, sest neil on kahjulikud kõrvalmõjud. Ja ta ei soovi kasutada kondoomi ja on lisaks fanaatiline abordivastane.
Frau doktor: Spiraal?
Mina: Jah, vaadake, see ei sobi jälle mulle. Aga meetod ja-kui-tulebki laps-mis-siis on ka natuke …kurnav.
Frau doktor vaaatas mind pika pilguga, justkui sõnu otsides või õigemini, ebatsensuurseid sõnu alla surudes: Aga…. Kas teile endale ei tundu, et midagi on teie suhtumises valesti…?
Jah, frau doktor, tundub küll. Ehkki mu narkoosist ähmastunud aju ei suutnud sõnastada, mis see just on.
Mr. Kiis oli mu tervise pärast ja kogu loost väga mures. Ta üritas mind lohutada, omal kombel. Ta on kuskilt välja kaevanud mingi väidetavalt biseksuaalse ja grupiseksihimulise tütarlapse ja tahab teda kannatamatult mulle tutvustada. Mõte iseenesest on ju lõbus ja pakuks mulle ehk põnevust, aga ajastus on paraku nii halb, kui veel olla saab.
Nädalad ühelt poolt kogu selle verejooksu, oksütotsiini ja surnud beebi, vabandust lootemuna jäänustega kõhus ning teiselt poolt mr. Kiis, kes elas oma seksuaalfantaasiaid välja otsekui isapiison kevadises preerias, tekitasid imeliku, polaarse ja võikavõitu maailma. Ma ei tea, mida teised inimesed selles olukorras teeksid. Mina aga kujutlesin, et ma ei olegi kohal, vaid olen hoopis keegi teine ja kusagil mujal. Näiteks see tihane, kes väljas päiksepaistel pekki nokib või siis väike hiir kes ahju taga krabistab.
Kui see kõik üle elada ja peale seda ikka veel vaimselt terveks jääda, olles võimeline elama, rõõmustama, naerma ja armastama, siis oled võimeline kõigeks.
Igal pool on veri. Linadel ja voodis ja riietel ja igalpool. Ma ei viitsi enam neid veriseid asju küürida, vaid viskan nad kõik ahju ja põletan ära. Kunagi ostan uued linad ja riided ja muud. Siis, kui Kali on oma isu täis söönud ja lahkunud.
kolmapäev, 19. jaanuar 2011
Aga kuidas kasvatada tüdrukuid?
Minu lapsepõlves kasvatati tüdrukuid ainult perenaisteks ja pruutideks.
Meie kodus kehtis eeskätt see perenaise-mudel. Hea perenaine olla oli kõige tähtsam asi elus ja tüdruku eksistentsi ainumas õigustus oli olla Ema Abiline. Tööjõud. Koristamis-kokkamis- ja küürimisrobot. Mina keetsin oma esimese supi 9-aastaselt. Ema oli mõneks päevaks kuhugi Leningradi või Pihkvasse põrutanud ja tühi kõht on ju teadupärast parim kokk ning kokaõpetaja. 15-aastaselt keetsin ma endale ise talveks kõik moosid ja muud hoidised ning sellest, kui vara tuli hakata enda pesu pesema, käsitsi loomulikult, ei julge ma isegi mitte rääkida. Keegi ei usuks seda.
17-aastaselt ei elanud ema enam ammu minuga koos. Kui ta vahel harva toidukoti ukse vahelt sisse viskas, polnud seal sees mingeid kulinaarialeti hõrgutisi. Toores seaveerandik või kausitäis vonklevaid kalu, millest teismeline mina üritas nüri noa, roostes hakklihamasina ja vanade Nõukogude Naiste koltunud retseptilisade abil midagi söömiskõlbulikku tekitada.
Kõigile tüdrukuile tehti ajupesu ka mehelemineku teemal, aga mulle siiski vähem, kui paljudele mu varaküpsematele ja kenamatele kooliõdedele. Meheleminek oli kõige tähtsam, tegelikult ainuke saavutus siin elus, mida tüdrukult oodati. Mehele saamisest kaugemale polnud vaja mõelda, sest meheleminek pidi mõtestama kogu tüdruku edaspidise elu.
Ma ei ole kunagi mõistnud ega hakka iialgi mõistma, mis imelik vägi paneb korralikust kodust pärit,äsja keskkoolipingist tõusnud tüdrukud (või poisid)esimesele ettejuhtuvale jobule kuldset kuud selga mõtlema ning temaga kodu, peret ja suurte inimeste elu mängima. Miks? Miks nad ei ole tänulikud oma vanematele muretu ja rõõmsa nooruse eest, et selle nii kergekäeliselt täiskasvanute kohustuste ja murederohke elu vastu vahetavad? Nagu oleks raske aru saada, millise põlvkondadepikkuse katastroofi see võib kaasa tuua?
Kui mina 18-aastaselt kodust minema sain, oli see tõeline orjapõlvest pääsemine. Abieluikke alla mina küll oma äsja vabaks saanud kaela painutada ei tahtnud ning lapse saamine oleks olnud suurim kõigist õnnetustest.
Otsustasin, et ei abiellu iial ja lapsi saan võimalikult hilises eas. Tore oli olla vaba noor täiskasvanu, seda enam, et enda elushoidmine oli juba jõukohasem, kui alaealisena.
Riided on noore tüdruku jaoks enamasti väga tähtsad ja nii see peabki olema. Minu ema mulle riideid ei ostnud, milles ei saa teda süüdistada, vaene aeg oli. Õnneks oli 90ndate alguse uueks moeks grungestiil, mistõttu noored neiud ja noormehed käisid riides nagu hernehirmutised. Mu kodus olid kapid täis surnud vanaisa ja vanaema riideid ning pööningult heinapeprede ja rotisita seest võis leida ema ja tädide paarkümmend aastat seisnud koolilõpukleite ja -kingi.
Oma tüdrukutele annan ma absoluutselt teistsuguse teismeea ja hellitan nad põhjalikult ära : )Ei mingit perenaislust, veel vähem meheleminekupropagandat.
Minu tütred ei pea olema väikesed vanainimesed, väikesed koristajad ja kokad. Las tüdrukutelgi olla aega tegeleda oma huvide ja hobidega, vabadus tulla ja minna kõikjale, kus midagi huvitavat teoksil. Minu tütardel saab olema sama palju vaba aega, kui nendevanustel poistel ja oma asi, millele nad seda kulutavad. Ka enda ehtimine, sõbrannadega lobisemine ja laisklemine võivad neiupõlve juurde kuuluda. Selle neiupõlve, mida minul kunagi pole olnud. Keegi peale oma ema ei saa tüdrukutele anda seda imelühikest ja muretut plikaiga, vaba majapidamis-ja rahateenimismuredest. Peale emakodust ära kolimist ei hakka keegi enam tüdrukute eest hoolitsema. Neist endist saavad hoolitsejad. Perenaised. Kogu eluks.
(Selge see, et käesolev kirjatükk on inspireerit Morgie poistekasvatusteemast. )
Meie kodus kehtis eeskätt see perenaise-mudel. Hea perenaine olla oli kõige tähtsam asi elus ja tüdruku eksistentsi ainumas õigustus oli olla Ema Abiline. Tööjõud. Koristamis-kokkamis- ja küürimisrobot. Mina keetsin oma esimese supi 9-aastaselt. Ema oli mõneks päevaks kuhugi Leningradi või Pihkvasse põrutanud ja tühi kõht on ju teadupärast parim kokk ning kokaõpetaja. 15-aastaselt keetsin ma endale ise talveks kõik moosid ja muud hoidised ning sellest, kui vara tuli hakata enda pesu pesema, käsitsi loomulikult, ei julge ma isegi mitte rääkida. Keegi ei usuks seda.
17-aastaselt ei elanud ema enam ammu minuga koos. Kui ta vahel harva toidukoti ukse vahelt sisse viskas, polnud seal sees mingeid kulinaarialeti hõrgutisi. Toores seaveerandik või kausitäis vonklevaid kalu, millest teismeline mina üritas nüri noa, roostes hakklihamasina ja vanade Nõukogude Naiste koltunud retseptilisade abil midagi söömiskõlbulikku tekitada.
Kõigile tüdrukuile tehti ajupesu ka mehelemineku teemal, aga mulle siiski vähem, kui paljudele mu varaküpsematele ja kenamatele kooliõdedele. Meheleminek oli kõige tähtsam, tegelikult ainuke saavutus siin elus, mida tüdrukult oodati. Mehele saamisest kaugemale polnud vaja mõelda, sest meheleminek pidi mõtestama kogu tüdruku edaspidise elu.
Ma ei ole kunagi mõistnud ega hakka iialgi mõistma, mis imelik vägi paneb korralikust kodust pärit,äsja keskkoolipingist tõusnud tüdrukud (või poisid)esimesele ettejuhtuvale jobule kuldset kuud selga mõtlema ning temaga kodu, peret ja suurte inimeste elu mängima. Miks? Miks nad ei ole tänulikud oma vanematele muretu ja rõõmsa nooruse eest, et selle nii kergekäeliselt täiskasvanute kohustuste ja murederohke elu vastu vahetavad? Nagu oleks raske aru saada, millise põlvkondadepikkuse katastroofi see võib kaasa tuua?
Kui mina 18-aastaselt kodust minema sain, oli see tõeline orjapõlvest pääsemine. Abieluikke alla mina küll oma äsja vabaks saanud kaela painutada ei tahtnud ning lapse saamine oleks olnud suurim kõigist õnnetustest.
Otsustasin, et ei abiellu iial ja lapsi saan võimalikult hilises eas. Tore oli olla vaba noor täiskasvanu, seda enam, et enda elushoidmine oli juba jõukohasem, kui alaealisena.
Riided on noore tüdruku jaoks enamasti väga tähtsad ja nii see peabki olema. Minu ema mulle riideid ei ostnud, milles ei saa teda süüdistada, vaene aeg oli. Õnneks oli 90ndate alguse uueks moeks grungestiil, mistõttu noored neiud ja noormehed käisid riides nagu hernehirmutised. Mu kodus olid kapid täis surnud vanaisa ja vanaema riideid ning pööningult heinapeprede ja rotisita seest võis leida ema ja tädide paarkümmend aastat seisnud koolilõpukleite ja -kingi.
Oma tüdrukutele annan ma absoluutselt teistsuguse teismeea ja hellitan nad põhjalikult ära : )Ei mingit perenaislust, veel vähem meheleminekupropagandat.
Minu tütred ei pea olema väikesed vanainimesed, väikesed koristajad ja kokad. Las tüdrukutelgi olla aega tegeleda oma huvide ja hobidega, vabadus tulla ja minna kõikjale, kus midagi huvitavat teoksil. Minu tütardel saab olema sama palju vaba aega, kui nendevanustel poistel ja oma asi, millele nad seda kulutavad. Ka enda ehtimine, sõbrannadega lobisemine ja laisklemine võivad neiupõlve juurde kuuluda. Selle neiupõlve, mida minul kunagi pole olnud. Keegi peale oma ema ei saa tüdrukutele anda seda imelühikest ja muretut plikaiga, vaba majapidamis-ja rahateenimismuredest. Peale emakodust ära kolimist ei hakka keegi enam tüdrukute eest hoolitsema. Neist endist saavad hoolitsejad. Perenaised. Kogu eluks.
(Selge see, et käesolev kirjatükk on inspireerit Morgie poistekasvatusteemast. )
kolmapäev, 22. detsember 2010
blogimise surma meem
Ma pole väga harjunud meemides osalema, aga eks ma anna endast parima : )
Kogu lugu sai alguse siit:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
Nomai tea... mul on vähe aega virtuaalelu jaoks. Kord nädalas saan laste kisa kõrvalt aega.
2. Poliitikute blogisid loen…
Mitte iialgi. Kas nad tõesti kirjutavad neid ise ja sellest, mida nad tegelikult mõtlevad?
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Harjumuse jõud on suur.Said juba kord blogirulli sätitud,eks siis loengi. Loen kas tuttavate ja sõprade blogisid või siis neid, näitavad mulle kellegi teise, minu omast nii põnevalt ja uskumatult erinevat mõttemaailma.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Inimesi üldjuhul huvitab nende lähim ümbruskond ja inimesed selles. Mille poolest foorumite külastamine või uudisportaalides kommenteerimine peaksid paremad olema.
Võiks õelda, et FB-s käimine on nagu päevalehe lugemine.Info on iga päev uus, aga hõre ja pealiskaudne.Blogid on nagu Eesti Ekspress - ilmub küll harvem, aga on sisukam ja informatiivsem.
5.
Minu kõige toredam hetk veebikolumnistina... ikka need, kus midagi tunnustavat on öeldud.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi
Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Ja edasi võiks vastata, kui viitsivad, Margus, Morgie ja Lendav
Kogu lugu sai alguse siit:
1. Külastan oma blogi sagedusega ca…
Nomai tea... mul on vähe aega virtuaalelu jaoks. Kord nädalas saan laste kisa kõrvalt aega.
2. Poliitikute blogisid loen…
Mitte iialgi. Kas nad tõesti kirjutavad neid ise ja sellest, mida nad tegelikult mõtlevad?
3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Harjumuse jõud on suur.Said juba kord blogirulli sätitud,eks siis loengi. Loen kas tuttavate ja sõprade blogisid või siis neid, näitavad mulle kellegi teise, minu omast nii põnevalt ja uskumatult erinevat mõttemaailma.
4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele.
Inimesi üldjuhul huvitab nende lähim ümbruskond ja inimesed selles. Mille poolest foorumite külastamine või uudisportaalides kommenteerimine peaksid paremad olema.
Võiks õelda, et FB-s käimine on nagu päevalehe lugemine.Info on iga päev uus, aga hõre ja pealiskaudne.Blogid on nagu Eesti Ekspress - ilmub küll harvem, aga on sisukam ja informatiivsem.
5.
Minu kõige toredam hetk veebikolumnistina... ikka need, kus midagi tunnustavat on öeldud.
Kuuendaks lisa oma küsimus ja saada meem edasi
Miks internetisuhtluses solvuvad inimesed palju kergemini, kui IRL suheldes?
Ja edasi võiks vastata, kui viitsivad, Margus, Morgie ja Lendav
esmaspäev, 20. detsember 2010
Püha Jõul ehk Lindgren seebiks
Jõuludega on seotud nii palju kummalisi ootusi ja kui need kuidagi täituda ei taha, ajab see nii närvi. Meie peades on kaljukindlad teadmised, missugune peab olema üks Õige Jõul - ja oh seda pettumust, kui kõik ei ole nii, kuis peab.
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!
Miks me õieti arvame, et jõulude ajal PEAB küpsetama lastega piparkooke, käima metsas kuuske toomas, meisterdama ehteid ja kingitusi, kaunistama ära kõik ruumid, tegema ise algusest lõpuni võimalikult palju ja erinevaid toite , viima läbi suurpuhastuse kogu elamises ja selle kõige juures olema veel eriliselt helges, aeglases ja tüünes konditsioonis?
Astrid Lindgreni raamatute ülimagusad jõulukirjeldused on meile kõigile kahe kõrva vahele löödud justkui kirves pealuusse. Teate küll - põrsakujuline piparkoogivorm, jõuluvihud ja isemeisterdatud korvikesed jõulupuu otsa riputamiseks,saanisõidud ja sibulõunad. Ning jõulu-suurpuhastus, mille järel on hommikuks puhtaksküüritud köögipõrandal uued kaltsuvaibad, kõik lõhnab puhtuse ja piparkookide järele ning isegi kulbiraua ümber on mässitud punast, rohelist ja kollast siidpaberit...
Need sadistliku mõnu ja täpsusega maalitud jõulukirjeldused korduvad Lindgrenil raamatust raamatusse, ilmselt oli tal mingi kõva jõuluobsessioon.
Kuvand jõuludest kui rahulikust ja kodusest pühast eksisteerib ainult selleks, et tekitada jõulustressi ja süümepiinu tänapäeva hõivatud naistel, kes peavad detsembris tegema töö juures aastaaruandeid, käima vähemalt 7 erineva asutuse jõulupeol, shoppama kingid ülerahvastatud palavates kaubanduskeskustes ning jõudma külastaada enda ja mehe lahutatud vanemaid, kes elavad riigi erinevates otstes. Kui saksa kultuuriruumi überpõhjalikud jõulutraditsioonid kohtuvad eesti naise ülima kohusetundega, taustaks tarbimisühiskond ja hullumeelne elutempo, siis ongi käes jõuluhorror, mitte jõuluidüll. Eesti peredele on see tuttavam kui jõuluvana.
Võibolla oleks aeg vabaneda eelmise sajandi alguse jõulukommetest ja kohaneda kaasajaga? Mina olen igaljuhul otsustanud oma jõulueelarvamustest vabaneda ja vähemalt oma peres asju värskemalt ja vabamalt võtta.
Lapsed sünnivad sagedasti planeerimatult ja vaestesse peredesse, aga mitte sinna, kus neid üleliia planeeritakse ja kontrollitakse. Hardushetked, rahu ja rõõm tulevad ka ootamatult ja ikka siis, kui nende tuleku puhul pole suurpuhastust teha jõutud. Ning jõulutunne polegi võrdelises seoses kulbiraua ümber mähitud punase siidpaberiga...
Rõõmsaid ja kohustustevabu jõule meile kõigile!
kolmapäev, 24. november 2010
teisipäev, 23. november 2010
Lastega reisil
Üks mu sõber ütleb ikka, et ühe lapsega saab elada sisuliselt lastetut elu. Kui on kaks vanemat, saab ka kahe lapsega elada lastetut elu. Üks vanem võtab ühe lapse, teine teise ja palun väga, mine kuhu su täiskasvanusoovid sind kutsuvad. Alles siis, kui lapsi on 3 ja enam, algab lastega elu. Mina olen siin 2 lapsega üksi ja seepärast ei saa minna paljudesse kohtadesse, kuhu tahaks: düünidesse uitama, mägedesse matkama, ööklubidest rääkimata. See-eest tuleb aga käia kohtades, mida peetakse lõbusateks ja lastepärasteks. kohutavalt kallid. Lastepärased lõbustused turismiäri mõttes on lärmakad, maitselagedad ja kohutavalt kallid.Ühel päeval sõitsime mägedes asuvasse eriti kuulsasse loomaaeda nimega Palmitos Park. Peale seda oskan ma hinnata Tallinna loomaaeda, kus on umbes 20 x rohkem loomi, 20x odavam pilet ning rõhutatult kommertsipõlglikja teaduspõhine hoiak. Tallinna loomaaial ei ole ühtegi loomashowd, erinevalt siinsest, kus sai näha nii papagoide esinemist kui delfiinishowd, see-eest aga on nad suutnud tekitada maailma juurde nii palju davidi hirvi, et Mati Kaal ähvardas hakata karja otsast lõvidele söötma, kui osasid miilusid riigi kulul Pekingisse ei saadeta. Papagoide show oli tore, kuna oli lihtsalt ja vaimukalt üles ehitatud ja põhines tegelikult papagoitaltsutaja enda artistlikkusel ja esinemisoskusel. Linnud olid rohkem värviline lisand, ehkki mõned papagoid oskasid jalgrattaga sõita ja noka vahel asju tassida. Aga delfiinide show pani mind küll enda mõistuses kahtlema. See ei ole võimalik, mitte ühelegi täie aruga üle 12 aasta vanusele inimesele ei saa meeldida 30 minutit kõrvulukustavat diskotümakat plärisevatest kõlaritest, mille saatel delfiinid sabadel seisavad, väänlevad ja hüplevad ega tee midagi erilisemat kui üks keskmiselt intelligentne krants peale kuu aega kestnud dressuuri. Ometi vahtis tribüünitäis valgeid rikkaid lolle seda vaimustusega pealt, ma ise kaasa arvatud ja huilgas ning plaksutas iga järjekordse poploo algul, nagu näeksid nad pealt midagi enneolematut. Ma loodan, et see on tõsi, mida delfinoloogid enne showd rääkisid. Et tegelikult teenivad nad selle etenduse abil raha teadustegevuse jaoks, et delfiine uurida ja vaimupuudega lastele delfiiniteraapiat teha. Huvitav, miks delfiinide loomaaias pidamine nii kallis peaks olema? Hülged on samasugused mereloomad ja elavad väga hästi pisikeses basseinilombis ära. Trikke õpivad veel paremaid ja keerulisemaid kui delfiinid. Kuna täna oli viimane päev paradiisisaarel, siis käisime viimast korda düünides,selles osas, kuhu käruga pääseb ja nudistirannas. Olgu mis on, aga vähemalt vaade merele ja mägedele on seal imeilus. 
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)