Dilemmad

Esimesed isetehtud leivad said maitsvad. Koorik oli küll paks ja kõva nagu plekk-katus, kuid see-eest mõnusalt krõbe ning leivasisu erilise tugevhapuka maitsega, mis tuleb, kui teha tainas  puhtast täistera-rukkijahust kolm päeva hapnenud, kääriva ja kobrutava  juuretisega.
Kui teha tainas näiteks kroovjahust või panna nisu-ja rukkijahu segamini,oleks koduleib rohkem poeleiva moodi, kuivem ja õhulisem. Ja elektriahjus silikoonvormi sees küpsetades saaks leivale võibolla ka normaalse paksusega kooriku peale.
Aga mõnikord lööb minus välja eesellik kangekaelsus. Leib olgu rukkist. Ja kui mul juba on tõeline, puudega köetav leivaahju-lahmakas, siis küpsetame selle sees ja ei mingeid moodsaid narrusi.

Esimesel korral panin  mõned pätsid kuumale ahjupõrandale eriti arhailisel meetodil ehk  suurte kapsalehtede peal. Tainapätsid rohelistes lehekaussides nägid enne ahjupanemist nii ilusad  ja eksootilised välja.
Ahjust välja võtsin keedetud kapsalehed rukkijahuklimpidega.  Need  f.. kapsalehed sisaldavad kohutavas koguses vett!

Järgmisel korral leidsin küpsetamiseks  mingi metallist resti, millel sai pätsid võidukalt ahju hõõguvatele sütele lükatud. Välja tulid ümberringi  krõbeda koorikuga kaetud leivad. Isegi natuke liiga krõbeda - koorik, ehkki maitsev, oli vähemalt pool sentimeetrit  paks ja kõva nagu kuulikindel soomus.
Peale lõputute leivaküpsetusblogide lugemist selgus leivamaailma ületamatu dilemma: hästi läbiküpsenud sisu vs. normaalse paksusega koorik. Mõlemat korraga ei saa.Kui tahad küpset sisu, pead leppima, et see asub kuulikindla soomuskooriku all ja kui maiustad maitsva krõbekoorikuga, pead ära sööma ka sisu, mis on nätske nagu kevadine muld.
Leivategemine on äge mitmel põhjusel. Esiteks, see on lihtne. Teiseks on see kuidagi arhailine ja räme, kõik see käärimine, hapnemine ja tahmase ahjuga jändamine. Ning kolmandaks, tulemus on maitsev. Kookidega on meil tavaliselt nii, et lapsed äestavad pealispinna ära justkui sead kartulipõllu ja jätavad põhja söömata. Aga värsket leiba armastavad mingil imelikul põhjusel kõik.

õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn on õnnetus on õnn

TT sai nüüd 9 ja kasvab  nagu  kuusk metsas. Pool lapsepõlve on läbi, 9 aasta pärast on TTst saanud täiskasvanud noor naine ja ma ei taha selle peale eriti mõelda. Paljud emad ootavad kärsitult oma laste suureks saamist, et nad oleksid  iseseisvad ja mõistlikud ja võrdsed partnerid ja siis saab ema lõpuks ometi ainult endale elada, oi milline õnn!!!
 Meil  ei ole  vaja midagi oodata. Meie õnnepäevad TT-ga on siin ja praegu ning need on tõesti õnnepäevad.
TT oskab rääkida. See on suur asi, enamik minu tuttavaid autiste ei räägi midagi. Kui halvasti peaks minema, võib tal rääkimisoskus teismeeas ära kaduda, aga vähemalt praegu väljendab TT ennast üliilmekate lühilausetega, mis ei jäta mingit kahtlust - ka mõõduka vaimse alaarenguga lapsel on iseseisev mõtlemine ja oma tahe täiesti olemas.
"Ma tahan kohe võileiba" "Ma tahan veel võileiba" "Ära kisu minu arvutit!!!" Ükski teine 9-aastase lapse ema ei saa oma lapse kõnest  niisugust rõõmu tunda, kui mina!
TT võib õpetajad ja eriti praktikandid koolis oma range pilguga vabalt paika panna, summutades nende katsed kontakti võtta ja sõber olla selliste lausungitega nagu "minge parem koju" või "midagi muud ei ole teha või???".
Kui TT oli kolmene ja ma üritasin temaga mängida, tassis ta mulle sülle kõik oma mõmmid ja nukud, ütles, "mängi,emme" ja pööras ise näo seina poole, et rahus omaette hüpelda, käega seina toksida ja mingis tundmatus keeles laulu ümiseda.
Selliseks on ta jäänud, ehkki mingil kummalisel viisil on TT õppinud hämmastava kiirusega riideid vahetama, endale võileibu tegema (mis sest, et võikiht on paksem kui leib selle all), kohmakalt, kuid see-eest hasartselt kirjutama, suusatama, uisutama ja ujuma nõtkelt nagu näkineid.
Tudengina käisin ma vähemalt 10 korda vaatamas Vanemuise "Undiini". Tüdrukust, kes ei osanud laulda, tantsida, luuletada, ratsutada ega lugeda. Undiin oskas ainult ujuda, natuke, nagu ütles ujedalt tema rüütlist peigmees, kes oli ta rannalt  leidnud ja lossi elama toonud.Tema kaluritest kasuvanemate oma tütar kadus aastavanuselt ära ja asemele anti  Undiin, kes oli ilus, aga mitte nagu teised inimesed.
Etendus oli lummav, ma vaatasin seda uuesti ja uuesti... ning nüüd ongi mul päris oma Undiin kodus.
Mu kolleegid, eripedagoogid ja muud kõrgelt haritud spetsialistid tahavad  mind  tuleriidale saata, sest et ma olen ketser, hereetik, usutaganeja ja kaasava hariduse pooldaja. Aga vähemalt oma kodus, oma sõprade hulgas olen ma suutnud kaasava maailma luua, kus puudega laps on loomulik osa elust ega ole headuse ja hoolduse sildi all kuskile erisüsteemi luku ja riivi taha pandud.
Sellle ime autor  ei ole mina. Selle ime autorid on meie pere sõbrad ja tuttavad, teiste laste vanemad ja see on uskumatu, kui sallivaks on TT meid kõiki muutnud. Tänu teile on minu elu lausa lill, sama õnnelik kui ükskõik millise teise ema oma ja üleüldse - miks peaks puudega lapse ema ilmtingimata õnnetu olema?
TT-l on mõned sõbrad tavaliste laste hulgas, kellest parim on muidugi Kaisuann. Karuema ja Kristi  on ikka veel nõus TT-d vajadusel hoidma ja teised lapsed on TT -ga vähemalt harjunud ja võtavad teda ja tema eripärasid kui elu loomulikku osa.
Meil käis üks ema külas oma lapsega. Tüdrukud mängisid neljakesi teises toas ja äkki tõmbas TT võõral lapsel tuti juukseid peast ära. Koos nahaga. Laps röökis ja peanahk immitses verd, aga see teine ema ütles issanda rahulikult oma lapsele, et näed siis, selliseid inimesi on ka maailmas olemas, kes võivad sind ilma põhjuseta juustest kiskuda. Panime plaastri peale, laps jättis nutu ja  kõik mängisid rahulikult edasi...
Siis ma sain aru, et see ongi ime. Sallivuse ime.
Võibolla mõni mõtleb, et puudega laps on kõige hirmsam asi, mis sinuga elus võib juhtuda. Imelik küll, aga kõik puudega laste emad, keda mina tunnen, lausa kiirgavad jõust ja elurõõmust. Samas on inimesi, kes elu suurimat vedamist - ilusaid, terveid ja andekaid lapsi üldsegi hinnata ei mõista, pereelu raske koorma ja lapsi oma elu segajatena võtavad.
Võibolla on saladus selles, et kui sul on üks suur probleem, siis tunduvad kõik teised probleemid väga väikestena? Õnnetajumisvõime seevastu teravdub, värvid on  eriti erksad ja väikesed rõõmud nii mesimagusad.  Aga kui elu on üksainus suur suhkruhunnik, siis tajud nüristuvad, millelgi pole enam õiget värvi ja maitset ja iga pisiasi tundub kolossaalse ebaõiglusena?
Ma väga loodan, et sallivuse ime kestab ning TT-l on ka 9 aasta pärast koht tavaliste inimeste seas. Kuigi viimase aja arengud on tumedad.  TT kooli rünnati ja P külakese korralikud elanikud on asunud ennast kaitsma...  laste eest. Minu meelest vajaksid pigem lapsed kaitset külaelanike eest. Hämmastav, kui väga kardetakse teistsugust. Kurjuse taga on hirm, ikka ja alati.

Poliitiliselt korrektne nädalavahetus...

ehk  eeskujulike kodanike näidisnädalavahetus on meie perel. Üleeile käisime pidulikult in corpore paraadil. Meie, vaesed agulikaltsakad ja rämpsintellektuaalid, riigivõimu kallal näksijad ja ühiskondliku moraali õõnestajad, seisime tee ääres ja ümisesime hümni kaasa, lehvitasime kodutütardelt saadud sinimustvalgeid lipukesi ja nähes tuttavat 6-pojalist peret, möiratasime tervituseks "Elagu Eesti!!!" 
Kodus sõime iseseisvuspäeva piduliku lõunasöögina hapukapsaid seapraega ja torti ning õhtul vaatasime telekast presidendi vastuvõttu. Õhtu oli väga sulnis, kuigi minuga juhtus üks ehmatav ja piinlik äpardus, millest ma ealeski, eluseeski mitte kellelegi ei räägi. Peale MK, kes nagunii seal kõrval oli ja kõike pealt nägi.

Täna käisime lastega Lõunakeskuses ninakarusid ja muid loomi vaatamas ning Kassitoomel kelgutamas. Piret ja TT on Kassitoomest kohutavalt vaimustatud, kuigi meil on oma tänavas ka täitsa ägedad kelgumäed. Aga Kassikal on palju teisi kelgutajaid, lapsed kilkavad ja muusika mängib. Ma ei mõista alati inimesi, kes hindavad üle kõige  looduskauneid, kuid samas  inimtühje paiku.
"Ma tean ühte hästi ilusat ujumisranda, kus mitte keegi mitte kunagi ei käi" või "Ma tean ühte mäge , kus saab täitsa üksi kelgutada ", on ülikõvad argumendid.
Teatud tegevuste jaoks on privaatsus muidugi hea, aga ma ei tea, kas kelgutamine nende hulka kuulub. Ma mäletan oma lapsepõlve üksildasi kelgumägesid, kus polnud peale 6-aastase minu eales ainsatki hingelist. Ja roostes jalastega raudkelku, millega ma üritasin püüdlikult kõigepealt mäest alla ja siis jälle tagasi üles ukerdada.
Kassitoomel oli kohutavalt lõbus, kõige enam MK-l, kes vihkab perekondlikke üritusi, paraade ja kelgumägesid ning lastega mängimist. Ta oli viimane, kes mäelt lahkus, olles suurest mõnust saatanlikku naeru lagistades alla kihutanud kõigist hüppekatest.
Kui me nüüd pühapäeva hommikul kirikusse ka läheks, siis võiksime ilmselt taotleda Ideaalse Eesti Pere teenetemärki.  Kuid ei maksa ennast petta, hundist ei saa taimetoitlast ja meist normaalseid inimesi.

Ja kuna meie koju saabus täiesti ootamatult kausitäis juuretist, siis võibolla proovin ma täna isegi leiba küpsetada.
Maivõi, mul tekib juba täielik kognitiivne dissonants!!! Mis toimub, kas ma olen teise dimensiooni sattunud???

Mäss ja stripiklubi

 ACTA-vastasel meeleavaldusel käisime kogu perega.  Meeleolu oli sõjakusest kaugel, meenutades rohkem kogupereüritust või Türi lillelaata kui  valitsusevastast ülestõusu. Fotokad välkusid ,väikesed lapsed jagasid kleepse ning müüsid fooliumist mütse üks euro tükk. Meenusid pöörased 1988-1989. Olin 14-aastane, kui sai Eestimaa Laulul ja Balti Ketil käidud ning hardusega sinimustvalget lippu lehvitatud. Siis mässasime oma riigi eest, nüüd mässame oma riigi vastu.
Märkimisväärsel kombel olid kohal kõik mu reformikatest sõbrad, kes küll oma parteilist kuuluvist hoolega varjata püüdsid. Igavesti-noor-poliitik BV rüsis läbi rahvamassi, paksud mustad prillid ees nagu keevitusmask ja kena noor blond ettevõtjanna tegi näo, et on täiesti juhuslikult Raekoja platsi sattunud.
Lastele, keda ma ajaloo huvides olin külma ilmaga välja vedanud "vaadake nüüd, lapsed, see ongi mäss", ei avaldanud toimuv mingit muljet. Piret silitas kõiki miitingul osalevaid koeri ja Pisik ning TT taidlesid niisama.

Õhtul sõitsime Tallinna. Kuna kätte  on jõudnud see aeg, mil keegi enam TT-d hoidma ei nõustu, siis jäid hoidja juurde ainult Piret ja Pisik. Tallinna läksime selleks, et kunstnik ML saaks lõpuks ometi kätte oma maalid, aga ka selleks, et aidata sõber M-arcol teha mõned glamuursed kaadrid tema sünnipäevast ühes Tallinna stripiklubis. Olen alati tahtnud teada, milline üks tõeline stripiklubi seestpoolt välja näeb, aga millegipärast ei peeta stripiklubis käimist vähemalt Eestis naistele kohaseks lõbustuseks. Enamik mu tuttavaid mehi on vähemalt korra elus mõnd striptiisiklubi külastanud, kuid MITTE ÜKSKI mu tuttavatest naistest!!! Välja arvatud L, kes on seoses oma doktoritööga palju reisinud ja käinud striptiisiklubides Bangkokis, Torontos, Washingtonis, Krakowis, Dublinis ja veel  mitmes paigas maakeral, aga tema on käinud ka paljudes muudes kohtades, kus naised harilikult ei käi.
Pisut ärevaks tegi  küsimus, kas TT-ga, kes on alles 9-aastane,  ikka pääseb stripiklubisse, aga see mure oli asjatu. Sain väikesest räpasest uksest sildiga: Saun.  Massaaž. Striptiis koos lapsega probleemitult sisse.
Moraalsete inimeste rahustamiseks olgu öeldud, et asutus oli ametlikult suletud,  alkoholi ei müüdud ja ükski paljas naine ümber posti ei keerutanud. Ringi siblis  ainult üks, TT-ga umbes ühepikkune, solaariumipruuni naha ja pikkade mustaksvärvitud juustega tailannat meenutav neiu. Oletatav strippar oli väga lahke, andis lapsele mahla, kõrre joomiseks ja piilus meid huviga. Stripiklubi oli sisustatud  räpasevõitu nahkdiivanite ja kulunud  mööbliga, kuid see-eest leidlikult dekoreeritud odavate jõulukaunistuste, ohtra kuusekarra ja šenilltraadist jääpurikatega. Klosetis oli tumepunane valgustus, millega, nagu W asjatundlikult seletas, pidid veenid paremini näha olema (või halvemini, ma ei saanudki täpselt aru).

M-arco oli omale hunniku külalisi kutsunud, möllas nendega ja W filmis teda. Aegajalt ilmus uksele turskeid  papisid, kes küsisid  massaaži, kuid nähes filmikaamerat W käes, kreemitorti laual ja  ümber stripiposti kekslevat last, kadusid kiirelt kui tuul. "Boh že moi, tšhto zdjes tvaritsa, semeijnoje paarti v stripklaabje? Nje naada massažh, nje naada!!!"

"Kunstnikest vanematega kogeb nii mõndagi", väitis üks mu tuttav kunagi ja arvatavasti oleks seda kinnitanud ka eakad kunstnikud-lapsevanemad  ML ja VJ, kelle juurde me hiljem suundusime. Selle asemel aga jõime kohvi ning vaatasime telerist klassikalist ooperit.
"Ärge kasvatage last üles klassikalise muusika saatel" ütles VJ elutargalt naeratades, vaadates ühekorraga nii oma kui meie tütre suunas.
Sain aru, mida meile öelda taheti. Minu ja MK-l  oli väga idülliline lapsepõlv lauda ja lambatallede, suguvõsa ja saunaõhtutega. Sellepärast saavadki meie lapsed käia  rokk-kontsertidel, filmivõtetel, moodsa kunsti festivalidel ja stripiklubides.
Aurora istus oma vanemate elutoas, viibutas sõjakalt jalgu ja teatas, et talle Ansip igatahes meeldib. A on üks neid inimesi, kes asub alati kaitsma seda, keda kõik teised on nõuks võtnud vihata.  Nagu don Quijote  või   June "Forsyte`ide saagast".   See seletab ka A kangekaelse töötamise t-teatud t-telekanalis ning võibolla ka selle õhulise rohelise siidkleidi, mis mind ML elutoas toolileenil ootas.
Karjainstinkti täielik puudumine ja alatine vastuvaidlemine kõigile ja kõigele on joon, mis ühendab Aurorat ja MK-d ning võibolla ka mind. Aga selles elutoas valitses kummaliselt rahulik ja õrn meeleolu, mis tegi meid kõiki eriliselt leebeks, leplikuks ja heatahtlikuks.  Aeg voolas aeglasemalt ja hetked libisesid nagu kuldsed meetilgad ükshaaval igavikku. Isegi autistlik laps tajus seda, istus vaikselt oma toolil  ja uuris imestavail silmil kaht vana inimest.
Liftis vaatasime MK-ga üksteisele natuke totakalt otsa ja suudlesime midagi ütlemata. Vanapaari lähedusel oli olnud kummaliselt õnnestav mõju.  Mõnedest väga kaua koos elanud paaridest kiirgab seda välja.  Armastuse ime  - see võtab alati sõnatuks.

Muusikaauhinnad

Eile käisime Eesti Muusika Auhindade kätteandmisel Tallinnas.  Sõitsime pimeduses ja paksus lumetormis mööda Tartu-Tallinn maanteed ja auto tagaiste oli täis laotud kunstnik ML hindamatu väärtusega maale. Kunstnik ML, kes on peaaegu 80-aastane,  oli rõõmsalt nõus, et toome talle need ära peale kontserdi lõppu, kella ühe paiku öösel.
"Milline vabameelne vanainimene", mõtlesin ma tänulikult ja suundusin igasuguste süümepiinadeta Nokia kontserdimajja. Teel fuajeest teise korruse rõdule oli kohutavalt pikk .Seda läbides jõudsin anda oma tavapärase Pühaliku Vande. Nagu alati, kui mingi ime läbi satun oma tavalisest, Kottis Kampsunite ja Täpiliste Tenniste maailmast kuskile glamuursesse kohta, mis kubiseb hästirõivastatud inimestest, kes oleksid nagu tulnukad planeedilt Elegance.
" Ma. Luban. Juba homme panen aja kinni juuksuri, küünetehniku ja kosmeetiku juurde. Lähen meigikoolitusele, solaariumisse, zumba-trenni, aeroobikasse, vesivõimlemisse ja hambaarstile. Võtan viis kilo alla. Hangin mõned soliidsed  väärismetallist ehted, Chaneli lõhnaõli, lasen teha keemilised lokid ja viisaka klassikalises stiilis tätoveeringu. Õpin selgeks peotantsu ja mõne haruldase võõrkeele. Ja ostan lõpuks ometi endale korraliku  põlviniulatuva peokleidi, soovitavalt halli, musta või tumelilla."
Uhh!!! Jõudsin oma topilises kampsunis ja talvesaabastes teisele korrusele, partsatasin istuma ja unustasin selle vande. Järgmise korrani.
Kontsert oli ülimegalahe. Greip ei saanud ühtegi auhinda, aga esines laivis ja ma lisasin ta oma lemmik- folkbändide nimekirja. Kukerpillid sai elutöö auhinna ja Ewert Sundja koos kahe draakoniga sai 5 erinevat auhinda. MK aplodeeris püsti seistes. Ewert, kellel ilmselgelt on probleeme avaliku esinemisega ja suur lavahirm, pobises auhindu vastu võttes omale vuntsidesse "eee... nii tore päev on täna...suur aitäh...eee....jah".
Õudselt armas.
Kuigi kontsert algas 21.15 ja lõppes südaööl, olid  paljud inimesed oma lapsed kaasa võtnud. Nokia kontserdimaja oli täis pisikesi daame halli-ja lillaruudulistes peokleitides, väikeseid härrasmehi v-kaelusega kampsunites ja varateismeliste kohmakat elegantsi. See näitab, et tobe idee lapsi mitte üritustele kaasa võtta pole ühiskonnas laiemat kõlapinda leidnud. Pole midagi ilusamat, kui pidulikult rõivastatud, peente kommetega lapsed mõnel tähtsal üritusel.
Peale kontserti sõitsime läbi jäise öö Mustakale, ent eakas kunstnik ML oli telefoni välja lülitanud ja magas loodetavasti rahulikku vanainimeseund.
Kiis oli kohutavalt vihane ja kuulutas kogu Tallinnaskäigu persselennanuks. Jõudsime oma kütmata koju kella viie paiku hommikul. Päikesetõusu ja tööpäeva alguseni oli jäänud 3 tundi.

Külmapühad

Me kütame magamistoa ahju 2 korda päevas. See on hommikul esimene ja õhtul viimane asi, mida me teeme. Lastetoa ahju kütame keskpäeval ja pliiti kütame hommikust õhtuni.
Aga ikkagi on külm. Elu on koondunud selle hõõguvpunase olluse ümber, mis keset korterit oma tellistest pesas miilab. Tee magamistoa ahjust puukuurini on nagu tuiksoon, mis meid elus hoiab. Tuli = elu ja  koht eluspüsimise hierarhias on pöördvõrdelises seoses kaugusega ahjust.
Lapsed aelevad kolmekesi  ahjusuu ees tulepaistel ja MK loeb,  kampsunis selg vastu sooja  tellisseina toetatud, päevade viisi pakse raamatuid.
Toalilled on aknalaualt kööki kapi otsa tõstetud. Lae all on temperatuur natuke kõrgem, soe õhk tõuseb ülespoole ja nii jäävad tutt-paksjalad loodetavasti selgi talvel ellu.  Kuigi kaktused ei karda külma, ka väga krõbedat mitte. Peaasi, et oleks kuiv, mitte niiske. Kõrb on kõrb, olgu lumevalge või liivakollane.
Huvitav, kas brugmansia peab vastu? Inglitrompet on mul esimest aastat ja näeb praegu välja nagu muumia - pruun ja kuivanud. Kas ta on surnud või ärkab kevadel ellu?
Korstnajalg koridoris on leige.  Sel aastal on meil alumised naabrid ja me saame osa nende soojusest korstnajala kaudu endale. Korstnajala kõrval kastides nohisevad meie kummipaadid vaikset talveund. Paadid on ka elusolendid - külma käes läheksid  nad praguliseks ja katki.
Köögilaua alune on täis on evakueeritud kartulikotte, mahlapudeleid ja moosipurke.  Aga enamik hoidiseid on kusagil meie ärajäätanud esikus iseenda hooleks jäetud. Kuigi ma sellest eriti ei kella, keedan minagi igal suvel valmis sahvritäie moose, salateid ja muid hoidiseid. Lihtsalt, ma ei naudi moosikeetmist nii väga. See ei peaks olema minu elu keskpunkt.
Ise endale talvemoose keetma tuli hakata 14-aastaselt. Äkki,  ja ma ei tea täpselt, kuidas see juhtus, oli ema minema kolinud ja keetis omad moosid kusagil mujal. Kusagil, kuhu mina polnud  oodatud.
Moosikeetmine oli raske, eriti kaanetamine ja maal suvitavad sugulased, kes mu kokandusalaseid ponnistusi jälgisid, said palju nalja.
Aga talvel, just samasuguste külmadega üksinda vanas lagunenud majas elades kulusid need väga ära. Eriti muud polnudki süüa, kui  need 14-aastase kohmakalt kokku keedetud moosid-kompotid, vahel mõni klaasikild sekka (see neetud kaanetamine!!!).
Viimasel ajal olen mõelnud võtta ühendust saatega Rääkimata Lugu TV3-s. . Ühelt poolt, ma jälestan reality-showdes osalemist. (Kuigi mul pole midagi selle vastu, kui seda teevad teised). Ja üldsegi, see kõik juhtus rohkem kui 20 aastat tagasi ja pannes end minu ema olukorda, ma ei tahaks, et keegi minu 20 aastat tagasi tehtud eksimused rahva ette tirib. Ja kõigi ülejäänud inimeste suhtes, kes selle looga seotud...   see oleks natuke nagu ninapidi hunnikusse pistmine. 20 aastat vanasse hunnikusse. Et vaadake nüüd,kuidas te käitusite.
Aga teiselt poolt, see oleks ainuke võimalus sellest loost rääkida. Me oleme ju eestlased, eksole. Me ei räägi iialgi millestki olulisest. Me vaikime maha, väldime ja jätame kõik nii, nagu on. Reality-showd, blogid ja kättemaksuks kirjutatud raamatud on nagu eestlaste jaoks loodud.  Pääsetee sellest lõputust vaikimisest, ainsad kohad, kus valusad teemad lõpuks üles võetakse. See on ju minu lugu, keegi teine ei saagi seda rääkida.  Ja ma ei tahaks seda lugu  20 aasta pärast ikka veel kaasas kanda.

Külm korter ei tule sellest, et me oleme vaesed. Üks mu sõbranna kasvas üles Tammelinnas kolmekorruselises seitsme magamistoa, kahe garaaži ja klaasist kasvuhoonega individuaalelamus. Jopedes ja kinnastes telekavaatamine oli ka nende kodus täiesti normaalne talvne ajaviide. Ja suurim unistus oli minna külla mõnele keskküttega korteris elavale sõbrale ning olla terve õhtu paljajalu jaT-särgi  väel.

Ilusatest asjadest

Räägitakse, et sooja talve pärast ei saa karud talveund magada ja paistab, et veerahvas ka mitte. Nädal tagasi käisime Võhandul, 11kesi 2 kummipaadiga ja see oli tõesti äge.  Sadas hõredat lund, väga vaikselt ja romantiliselt. Liuglesime jõgepidi läbi lumiste ja inimtühjade lõunaeeesti metsade ja minu poolest oleksime võinud Peipsini välja sõuda. Sõitsime alla nii Viira kui Süvahavva veskitammidest ja veel ühest pisikesest tammist, mille nime ma ei tea. Tegelikult ma kardan selliseid asju  kohutavalt, olen õudne argpüks, aga tegelt tahaks veel ja veel, mõnest kõrgemast tammist ja käredamast kärestikust ka proovida.


Kuna iseennast ei saa ju sõidu pealt filmida, siis laenasin ühe illustreeriva tähendusega video.

Kummaline, et naised, vaevalt keskikka jõudnult, hülgavad kõik põneva, lõbusa ja dünaamilise, nagu paadisõit, purjetamine, matkamine, suusatamine ja hakkavad eelistama väärikaid ja turvalisi vanainimeste täiskasvanute meelelahutusi, mida saab harrastada mugavas võõrastetoas sohval kohvi juues. Paadisõitudele ja matkadele on nii raske naisi kaasa meelitada. Purjelaagris ei osale kunagi minuvanuseid naisi - on noored plikad ja paar 50 ringis karastunud kokatädi.

Võiks ju väita, et naised ongi maast-madalast  mugavamad ja eelistavad nokitseda mingite "naiselike" asjade kallal. Aga ma näen ju oma tüdrukute pealt, kui väga neile joosta, ronida ja hüpata meeldib.

Iseenesest on kudumine, heegeldamine, kunstkokkamine ja aiandus ju kõik väga toredad tegevused. Lihtsalt, kui juba praegu neile pühenduda, siis millega sisustada eluaastad 70 - 90?  Mu vanatädi elas 92-aastaseks ja viimased 22 aastat oma elust tegeles kirglikult  just käsitöö, aianduse ja hoidistega. Mina kavatsen tema eeskuju järgida. Aga kui mulle on antud vähem aega  siin maamunal, siis ilmselt ei kuulu tikkimine, heegeldamine ja moosikeetmine  nende asjade hulka, mille tegematajätmist ma surivoodil kahetseksin.
Kuigi imelik, pole ma oma veidruses siiski ainus. Minu sõbra, R , ema on juba 60aastane, aga kudumine, toalilled ja kokakunst on tema jaoks kõige igavamad asjad maamunal. R emal ei ole üldse sõbrannasid, aga see-eest on tal väga palju sõpru. R ema käib maratonidel, orienteerumisneljapäevadel ja matkaklubis ning minu meelest on ta õnnelik inimene.Nii paistab ka minu tulevik natukene lootusrikkam ja võibolla ei peagi selleks, et olla sootsiumi osa, ära õppima kudumist, tikkimist ja leivaküpsetamist?

Ujumisega me seekord ei skoorinud. Uhke tunne oleks küll öelda, et olen jaanuarikuus ujumas käinud, aga õnneks paat siiski ümber ei läinud. Kohe peale matka lõppu helistas M ema ja käskis kiirelt koju tulla. Ta oli vihane nagu ikka, kui me paadiga sõitma läheme."Ah tahad minu poega märga hauda ajada, ära uputada, surma saata!!! Lapsed on teil haiged (palavikus põnnid jäid tõesti vanaema hoole alla) ja lööte ilma peal lillerlippu!!! "

Õhtul hindasime MK-ga eesti muusikaauhindade nominente ja folgikategoorias võisin mina punkte panna. Kindla peale võidab Greip, aga panin maksimumpunktid  hoopis Aleksander Sünterile. Sünter on  üle 10 aasta vaikselt aga visalt oma asja ajanud  ja tegelikult võiks ta juba elutööpreemia saada. Teiseks panin Sofia Rubina juudi rahvalaulude CD.
Greibile ma  ei pannud üldse mitte midagi. Minu arvates on Greip samasugune ühe-hooaja-ime nagu Paabel või Diskreetse Mango Trio. Korraks löövad laineid ja siis vajuvad ära. Asemele tuleb mõni täpselt samasugune Viljandi Kultuurikolledži taustaga folkbänd, kes arranžeerib ikka ja jälle neidsamu rahvalaule, mida juba Collage ajast peale 70ndatel on seatud ja ümber tehtud.
Pealeselle sain kuulda tervet hulka uut eesti muusikat, millest ma mitte kui midagi ei teadnud. Nagu näiteks Eepiline Eesti Orkester ja teised ning mis hoolimata oma triviaalsetest nimedest on tegelikult ülinaljakad.
Aga lõpp nüüd sellele targutamisele, muusikakaugemat inimest annab otsida. Minu lemmikmuusikaks on jätkuvalt vaikus. Sellest ei saa kunagi küllalt.