libasurnud ja kooljad

Täna räägiti rasedate joogas emadest. Kelle ema on ülihoolitsev ja kel liialt külm, aga paistab, et kõik tütred kammivad oma emadega.
Ainult mina olin täitsa vait, sest öelda ja mõelda oli liiga palju.
Nüüd jõudis mulle lõplikult kohale, et tegelikult sai minu ema ikkagi surma aasta tagasi seal autorataste all. See, kes praegu tema kehas ringi liigub ja koledaid tegusid teeb, on mingi teine olend, kindlasti mitte minu ema. Kes oli enne avariid küll raske iseloomuga ja rumalavõitu, aga siiski enamvähem normaalne inimene, kohati isegi tore, soe ja hoolitsev.
Ah et mida see minu ema kuju võtnud lihakeha siis teeb?
Üksikasjadesse laskumata, ta tuleb oma pereliikmetele, ka 3-aastasele lapselapsele kätega kallale, laamendab ja igapäevane sõnavara on tal selline, et paneks ka Lubja varjupaiga parmud punastama. Võõraste juuresolekul suutis ta end viimase ajani kuidagi talitseda, aga nüüd kaebavad juba naabridki. Hullem kui elus kurat on see moor.

Mulle meenus, et olen selliseid asju kuulnud ka teistelt, kelle lähedased on avariis kannatada saanud või mõnda haigusse jäänud. Alguses on rõõm suur, et lähedane inimene on elus ja pealtnäha isegi terve. Alles ajapikku jõuab kohale, et ehkki keha on sama, pole sama inimest, seda inimest, keda sa tundsid, kes oli sulle lähedane ja kallis, enam olemas.

Üks kursusevend rääkis kunagi oma vennast. Ka tema vend elas üle raske avarii, jäi ellu ja esialgu isegi paranes. Aga tasapisi selgus, et venda ei ole enam, ainult tema keha ja vari kunagi selles kehas elanud inimesest... Kuigi võõrale silmale tundub, et vend on nagu inimene ikka.
Meelde tuli ka üks dokumentaal noorest tüdrukust, kellel oli marutaud ja kes jäi ellu. Tema isa rääkis, et ta hoiab oma telefonis alles viimast häälsõnumit oma tütrelt enne haigestumist. See häälsõnum ja fotod on kõik, mis talle tütrest alles on jäänud. Kodus ringiliikuv invaliid on nagu selle tütre vari, kes tal kunagi oli...
Kõikide rahvaste pärimuses leidub lugusid ellujäänud surnutest. Ka eesti pärimuses räägitakse lugusid, kuidas inimene sureb, maetakse isegi maha, aga mõne päeva pärast tuleb surnu koju ja istub oma kohale perelaua taga. Surnu jääbki koju ja elab oma igapäevast elu edasi, aga on pereliikmete vastu iseäralikult pahasoovlik ja tige, mida päev edasi seda hullemini. Ta teeb kõigi oma lähedaste elu, kes ju kalli kadunu tagasipöördumise üle rõõmustasid, täielikuks põrguks.
Sellepärast hoiatatakse muistendites ka surnute elluäratamise eest. Ükskõik kui väga sa ka kadunukest ei armastanud, laipa elusse tagasi nõiduda ei tohi...
Need sünged muistendid on minu jaoks nüüd tähenduse saanud. Mis tunne on vaadata armsa inimese keha ja nägu ja samas teada, et teda pole enam seal sees. Keha on alles, aga hing on ära kolinud. See ongi elus surnu.